Esseed

Arenguabi vajalikkusest Euroopa Liidule

2011-02-18T06:07:00.000-08:00

Arenguabi vajalikkusest Euroopa Liidule

Euroopa Liit on maailma suurim arenguabi andja. Vaadates 13. septembri eurobaromeetri uuringut, selgub, et Euroopa kodanikud toetavad endiselt arengumaadele antava abi jätkamist ja isegi suurendamist, vaatamata majanduse kasvu aeglustumisele. Kindlasti leiaks sellele rahale Euroopas endas vajalikku rakendust. Mind häirib, et miljardite ja miljardite eurode suunamist vaestele maadele seostatakse tihtipeale ainult meie kollektiivse heasüdamlikkusega. Mis kasu saab arenguabist Euroopa Liit?

Saksamaa, Euroopa multikultuursuse etalon, vaevleb praegu suurtes probleemides. Saksamaale on avatud uste poliitika tõttu tulnud elama umbes neli miljonit moslemit, kellele sakslaste kultuur ja keel eriti korda ei lähe. Sisserännanute kõrge protsent tekitab probleeme. Tekkinud konfliktides on vastuvõtjamaa ise paljuski süüdi. Uut rahvusvahelist tööjõudu toodi lihtsamatele töödele, mida riigi elanikud ise ei tahtnud teha. Kolmanda maailma riikidest tulnute palganõudmised on väiksemad, kuid ei läinudki palju aega, kui selgus, et võõrtöölisi on liiga palju ja nendega on raske toime tulla, sest sisserändajad kutsuvad tavaliselt ka oma perekonna järele. Näiteks Itaaliasse tuli eelmisel aastal immigrante 318 000. Kõigile neile ei suudeta pakkuda haridust, kindlat töökohta ja arstiabi. Mõistlikuma immigratsioonipoliitikaga oleks saanud õigel ajal taolist olukorda vältida, mida kahjuks ei tehtud, ning nüüd on raske põgenike voolu pidurdada.

Samas ei saa immigrantidele teha etteheiteid. Euroopa Liit on maailmas üks rikkamaid piirkondi. Olles sündinud arengumaade kehvades elutingimustes, unistatakse paratamatult paremast elust. Kui päritoluriigis valitseb pidev puudus, hakatakse instinktiivselt mõtlema, kust leida paremaid elutingimusi. Isegi mina olen Eestis elades nõnda mõelnud, teades samas, et olukord pole meil võrreldav arengumaadega. See on puuduses vaevlevas ühiskonnas asjade loomulik käik. Kui üks inimene on suutnud võõral maal tööd leida, siis on tema paratamatuks sooviks perekond enda kõrvale tuua. Nii hakkab sisserändajate osakaal asukohamaal järjest suurenema. Võõrtööliste hulgas tekivad väikesed kogukonnad, kus nad elavad, tehes lihtsamaid töid ja saades eluga hakkama. Võib-olla teistele, maa püsielanikele, näib nende elustandard veel küllatki madal, kuid see on ikka kordades kõrgem, kui oli nende emariigis, sest siin suudab riik tagada turvalisust ja stabiilsust. Võõramaalaste sündimus võrreldes asukohamaade inimestega on küllatki kõrge ja makse tuleb riigile vähe või üldse mitte. Paratamatult kuhjuvad probleemid.

Kõige suurem osa Euroopa Liidu abirahast läheb Aafrikasse. See on omamoodi kõigi maailma probleemide sulatuskatel. Esineb näljahädasid, puhta joogivee nappust, AIDSi levik on raskesti takistatav ja elanikkond kasvab kiiresti. Võiks ju jätta Aafrika maad oma probleeme ise lahendama, aga tänapäeva globaalses maailmas puudutavad need probleemid meid kõiki. Poolnälginud inimesed üritavad vägisi Aafrikast parema elu otsingul üle Vahemere põgeneda. Ainult kõigi nende põgenike sulandumisega meie ühiskonda on väga raske hakkama saada, võib isegi õelda, et suisa võimatu. Parimaks näiteks on Malta, kellele on Aafrikast tulevad põgenikud tõsine koorem. Kultuuriline erinevus on väga suur ning sotsiaalne koormus nende ühiskonnale on üle mõistuse suur. Multikultuursus on eurooplaste identiteedi alus, kuid igal asjal on piirid.

Sisseränne peab tahes-tahtmata toimuma, kuna Euroopa rahvastik vananeb. Ainult suure immigratsiooni tõttu on raske võõrtöölistele rakendust leida ja neid aidata, nagu sooviksime. Ei usu, et ka sisserändajatele väga meeldiks, kui unistuste maa, kuhu nad saabusid, muutub ajapikku üha abitumaks, vaeveldes suutmatuses nendega midagi peale hakata. Ma mäletan, kuidas ülikooli politoloogiakursusel oli üks käsitletavatest teemadest sallivus. Seal öeldi selgelt, et absoluutne sallivus pole võimalik, sallivus on hea vaid mõõdukas koguses ja õiges kohas. Seega lähtugem reaalsusest, kui paljude inimeste elu suudame paremaks teha, et nende elukvaliteet ei erineks meie omast. Samas tahame ka praegust Euroopat, kus erinevad rahvused ei satuks riigisiseselt omavahel konflikti, säilitada.

Siin tuleb mängu arenguabi vaesematele riikidele, nende elukeskkonna paremaks muutmine, et puudus ei vaataks vastu igast nurgast. Põgenike arv väheneks, sest kui tagatud on turvalisus ja võimalus toimetulekuks, siis muutuks väiksemaks ka massiline väljaränne. Sisserändajaid oleks, aga väiksema hulgaga on kergem toime tulla ja see on ka Euroopale kasulik. Ainult abi puhul tuleb jälgida ühte tähtsat kriteeriumit. Ühekordselt häda leevendavatest toidupakkidest pole kasu. Sellel võib olla pigem vastupidine toime: nälgivad inimesed hakkavad uskuma, et parem on olukorral lasta jätkuda samamoodi, kui tasuta abi tuleb niikuinii. Raha andes peab investeerima kindlatesse, pikajalistesse projektidesse, mis parandaksid inimeste elukeskkonda ehk siis tegelema pideva arengukoostööga, võideldes ühiselt vaesuse vastu. Euroopa Liit ise rõhutab, et abi võiks olla palju efektiivsem. Kuna praegu jagatakse raha liiga paljudesse projektidesse, pole eesmärgid ja programmid alati järjekindlad. Olukorda õnneks analüüsitakse ja abiprogramme täiustatakse.

Võib muidugi rääkida ka ajaloolisest taagast, mis meid näiteks aafriklasi kohustab aitama, see aga ei huvita tegelikult mitte kedagi. Tuleb vaadata tõele näkku: arenguabi on Euroopa doonorriikidele sama tähtis, kui vastuvõtjamaadele. Muidugi võib mõnikord olla abi pakkumine seotud ka rikkamate maade moraalse vastutusega vaesemate ees, mis on paljuski seotud ka Euroopa riikide vägivaldse koloniaalminevikuga. Las minevik ja moraalsed kaalutlused jäävad, kuid peamiseks faktoriks, miks vaesemaid riike aidata, on ikka meie endi huvi. Igasugune abi on teretulnud, kuid me aitame teisi ikka peamiselt enda tulu silmas pidades. Tänu arenguabile on võimalik paremini säilitada meil standardiks saanud elukvaliteeti. Üleilmastuvas maailmas kanduvad partamatult arengumaade probleemid meile üle.

Aeg on raske, tehakse kärpeid, kuid tähelepanu arenguabile jääb. Eriti hea näide on Suurbritannia, kes vaatamata kokkuhoiupoliitikale ei vähenda välisabi. Viimane ulatub endiselt ÜRO soovitud 0,7 protsendini SKTst. Vaesemate regioonide aitamisega aitame iseennast. Meid ei ohusta ülisuured põgenike voolud, kellega pole midagi peale hakata. Nende ühiskondade hädad kanduvad seega meile vähem üle.

Minu ja minu riigi 20 aastat

2010-06-02T01:56:00.000-07:00

Minu ja minu riigi 20 aastat

Võib öelda, et sündisin inimkonna ajaloo ühel kõige tähelepanuväärseimal aastal. Berliini müür langes ning aasta lõpuks oli selgelt näha, et inimestel on suletud ühiskonnast kõrini, kommunistlik ideoloogia sai kaotuse osaliseks. Kõige julmemalt väljendus aja jooksul kogunenud viha 25. detsembril, kaks päeva enne minu sündi, kui mõisteti kiirmenetlusega surma ja hukati 1965. aastast võimul olnud Rumeenia kommunistlik diktaator Nicolae Ceauşescu koos oma naisega. Järgnevalt iseseisvusid riburada pidi Nõukogude Liitu kuulunud riigid, kes ei tahtnud enam kunagi taluda repressioone ja kodanikuvabaduste piiramist. Nüüd, kui ajaloolisest murrangust möödub 20 aastat, on aeg vaadata tagasi. Mis muutused on toimunud meie eludes ning kas oht meie tollal väljavõideldud vabadusele on lõplikult möödas?
Sõjaväes neid ridu kirjutades, kus kehtib karm kodukord ning isiklik ruum seisneb väikeses pingis kahekordse nari ees, taipan, kui väärtuslik vabadus tegelikult on. Praegune Eesti on vaba ühiskond, mida tuleb iga hinna eest hoida. Kodanikuvabadused on nende nappide aastatega tagasipöördumatult rahva meeltesse juurdunud. 20. aastat tagasi oleks olnud raske nii optimistlik olla ja tihti ei oldudki. Mart Laar kirjutas raamatus „ Eesti uus algus”, kuidas 1992. aastal oli valitsusel peaeesmärgiks talve üle elamine, kuna nõukogude ajal rajatud suured paneelmajad vajasid kütteks õli, mida oli väga raske saada. Arutati tõsiselt tervete linnaosade evakueerimist maapiirkondadest, mida pehme talve tõttu siiski ei tehtud. Samas raamatus kirjutab kunagine peaminister, kuidas 1992. aasta sügisel anti maailma juhtivates ajakirjades Eestist äärmiselt negatiivne ja pessimistlik pilt, välisvaatlejatele tundus, et riik liigub kiirelt täieliku kokkuvarisemise teed. Kirjeldades Narva streike ja rahutusi, kirjutas briti ajakirjanik Jonathan Steele 1992. aasta 20. novembri Guardian’is, et vaevalt pärast iseseisvumist on majanduslik ja poliitiline kriis surunud Eesti põlvili, kirjeldati prügikastidest toitu otsivaid vanureid, kõikjal tülitavaid kerjuseid ning räpaseid hangeldajaid. Praegu ajab nende ridade lugemine mind lihtsalt ahhetama. Reisides ringi endistes NSV Liidu maades taipame, kui edukad oleme tegelikult olnud. Ei võrdle me enam ammu ennast Ukraina, Valgevene või Venemaa endaga, vaid võtame eeskujuks Põhjamaad, kelle heaoluühiskonna poole lähenemine on muutumas loomulikuks ootuseks. Oleme suutnud kurva mineviku maha raputada.
27. detsembril sain 20-aastaseks ning võin enda arvates lugeda oma lühikest elu küllaltki edukaks, sest olen suutnud vabanenud ühiskonna kõiki võimalusi hästi ära kasutada, nagu ka minu perekond. Mind kasvatas üksinda ema, kes töötab õpetajana. 1997. aastal suutis ta pingutades vahetada 1 toalise elamispinna avarama vastu. Mäletan, kuidas elukoha vahetus omandas väga maagilise tähenduse, sest sellega kaasnes päris oma tuba, mis on lastele selle puudumisel, kindlasti üks peamisi soove. Nüüdseks on korter nii ilusti ära remonditud, et ka kõige nõudlikuma sisekujundaja pilk jääks rahule. Miski ei ole muidugi tulnud niisama, pigem pingutades ja raha kõrvale pannes, et midagi uut planeerida, kuid erinevalt eelnenust saavad inimesed tõesti midagi ise omada ning see motiveerib tohutult. Defitsiitseid asju pole, piiri seab ainult kujutlusvõime ja raha. Alati võib olla rahulolematu, kuid nüüd on iga eestlane oma õnne sepp ja ei tasu kõiges valitsevat ühiskonda süüdistada.
Mõeldes enda elu lähiminevikule, peatuksin pikemalt aastal 2004, täpsemalt 1. mail, mis on tagantjärele vaadates üks murrangulisemaid aastaid minu elus. Eesti sai siis Euroopa Liidu liikmeks. Tänu EL-le avanes mul võimalus näha maailma. Põhikooli lõpuni polnud mul rõõmu olnud külastada välisriike, kas polnud juhust või raha, tihti mõlemad tegurid koos. Siis saabus Euroopa Liit, mis näis alguses ühe suure tohuvapohuna, sest mina küll sellest täpselt aru ei saanud, aga ometigi näis ta nii põnevalt salapärasena. Lisaks hakkasin üha rohkem märkama, kuidas meediasse ilmusid erinevad kodanikuosalust propageerivad konkursid kooliõpilastele, mille peaauhinnaks oli tihti reis. Nii hakkasin aktiivselt neis osalema, avaldades arvamust esseedega ning viies läbi või osaledes erinevates projektides. Nüüdseks olen pärast gümnaasiumi lõpetamist tänu EL-i vahenditele külastanud umbes kümmet maad, paljusid mitmekordselt. On selleks olnud noortevahetus Itaalias, suvekool Prantsusmaal või europarlamendi saadikute külastamine Brüsselis . . . Seega võib öelda, et viie Euroopa Liidus oldud aastaga on täitunud üks minu lapsepõlve suurimaid unistusi, nimelt näha maailma.
Tahes-tahtmata hakkab silma nende aastate jooksul muutunud haridusmaastik. Kui enne 1991. aastat oli kõrgharidusteel põhimõtteliselt kaks valikut – kas õppida Tallinnas või Tartus, siis praegu on lisaks eelpoolmainitud kahele valla Euroopa, laiemalt ka maailma tohutud haridusalased võimalused. Jäädes Eestisse, ei maksa ka kurvastada, et maailm jääb nägemata, kuna näiteks Tartu Ülikoolil on ligikaudu 350 partnerülikooli Euroopas ja ca 20 teistes maailmajagudes. Tänu Erasmusele on võimalus ühte neist ülikoolidest õpingute ajal külastada. Oma haridustee alguses ei ilmunud välismaal õppimise mõte isegi minu pöörasematesse unistustesse. Vesteldes nüüd algklassi õpilastega haridusest, siis välismaale minek tundub neile nii haigutamapanevalt loogilisena, et sellest ei tasu isegi pikemalt rääkida! Kõik näib täiesti loomulikuna. Eesti-keskne mõtlemine on nende napi 20 aastaga asendunud tõesti Euroopa-kesksega. Oleme eestlased, kuid saanud möödaminnes ka eurooplasteks.
Peab tunnistama, et lapse silmadega on raske märgata väikeseid pisiasju, mis on uue lehekülje tähistuseks ajaloos. Mäletan vaid, kuidas televiisoris asendusid vene päritolu multikad üha rohkem lääne analoogidega, „Mootorratturhiired Marsilt” muutusid minu eakaaslaste kangelasteks. Igaõhtuseks meelelahutuseks sai välismaine actionfilm ning ihaldusväärseimaks leluks poisiklutile legokonstruktur, asendades puust mänguklotse, mis olid juba ammu luitunud värvusega. Üks hetk saabus interneti võidukäik, mis muutus ruttu elu loomupäraseks osaks, mille tõttu hakati maad ka E-stoniaks kutsuma. Teiselt poolt meenub, kuidas 1990ndate keskel näis välismaa sama maagilisena kui jõuluvana, kõik kibelesid sinna ning sealviibijat saatis koheselt kosmopoliidi kuulsus. Aastal 2009 tundub mulle isiklikult, et välismaa lähetusi, õppereise võetakse tihtilugu tüütuna näiva toiminguna, kuna peab kodust eemal olema. Kodu väärtustatakse üha rohkem. Reisimine ei ole ammu enam ainult priviligeeritutele, keegi ei takista meid oma eluga tegemast, mida iganes soovime. Ainult üks asjaolu teeb mind murelikuks, mis võib peapeale pöörata Eesti senise arengu. Selleks on naaberriigis Venemaal toimuv.
Naljakas, kuigi oleme 2004. aastast alates olnud NATO täieõiguslikud liikmed, seostuvad minu suurimad hirmud Eesti Vabariigi iseseisvuse kaotamisega. Kui see juhtub, antakse minu senisele mugavale ja mõnusale elule hoopis teistsugune käik, mis purustaks ka suure osa minu tuleviku ootustest. Ei pea kaugele vaatama, nägemaks, mis tekitab hirmu. Soome kaitseminister Jyri Häkämies lausus 2007. aastal Washingtonis toimunud konverentsil, et tema maa „kolm välispoliitilist eesmärki” on Venemaa, Venemaa ja Venemaa. Tema sõnadest distantseeruti küll ametlikult, kuid ta suutis väga hästi välja tuua selle, millega seostuvad minu põhilised kartused tuleviku ees, vaatamata kuulumisele ühte suurde sõjalisse ning teisse majandus- ja väärtuspõhisesse liitu. Prantslased, itaallased ja paljud teisedki suuremad rahvad peavad kõike kindlasti väikese riigi kodaniku rumalaks mõttelennuks, patsudades samal ajal õlale, julgustades minevikku tagaplaanile jätma, kuid vaadates ida poole, näib, et midagi on küll väga valesti.
Praeguseks on selge, et Lääne rahalised vahendid ja George Sorose fondid ei ole suutnud juurutada Venemaal avatud ühiskonna põhiprintsiipe. Täitsa uskumatu, mis toimub meie naaberriigis, neist on jälle saamas jälle ühe juhiga suletud ühiskond, kus puudub opositsioon. Tasub meenutada ainult 2004. aasta presidendi valimisi, kui opositsiooni kandidaat Ivan Rõbkin kaotati keset kampaaniat lihtsalt ära. Kui siia lisada juurde selle kümnendi meeldejäävaima tsitaadi minu jaoks, kus praegune Venemaa peaminister Vladimir Putin avaldas arvamust, et Nõukogude Liidu lagunemine oli eelmise sajandi suurim geopoliitiline katastroof, kipub artikli autorile küll hirm naha vahele. Võib vastu vaielda, et ei tasu sõnu kontekstist välja rebida, kuid mõte näib siin ilmselge. Kõige kurvem on fakt, et vene rahvas seisab kindlalt oma praeguse peaministri seljataga. Sõltumatu Levada keskuse septembris läbi viidud küsitlus kinnitas, et Putin on jätkuvalt Venemaa populaarseim poliitik.
Venemaa praeguseid arenguid uurinud Mark Mckinnon kirjutab oma raamatus „Uus külm sõda”, kuidas „lähivälismaana” käsitletakse Venemaal neljateist maad, mis kuulusid enne NSV Liitu, need maad on Vladimir Putini arvates lihtsalt mässulised provintsid, kes olid iseseisvuse saavutanud pigem ajaloolise juhuse tõttu, kui rahvusvahelise õiguse võrdõiguslike subjektidena, kes olid vabad määrama omaenda teed. Kõik võiks näida tühjade ähvardustena, kuid 2008. aasta 8. augustil toimunud sündmused tõestasid, et ollakse valmis kasutama jõudu oma eesmärkide saavutamiseks. Vladimir Putin on lisanud Baltikumis elavate venelaste kohta, et nende puhul ei saa rääkida täielikult kindlustatud õigustest ja vabadustest ning kindlasti püütakse neid aidata. 1999. aastal toimunud elumajade õhkulaskmine oli ettekäändeks, alustamaks teist Tšetšeenia sõda, kuigi ikka puuduvad tõendid, et seda tegid tšetšeenidest terroristid. Nii uskumatu, kui kõik ka ei näiks, seostatakse rünnakuid pigem riigivõimude endaga, sest üks loodetav kiire sõda kindlustas tollase peaministri populaarsuse. Mõni sarnane ettekääne võib lõpetada ka meie rahuliku elu.
Rumal on paljude jaoks kindlasti isegi mõelda sõjalise konflikti võimalusest naabriga, kuid praegu, läbides ajateenistust, näib kõik vägagi võimalikuna. Lõpetasime just Rootsist pärit kuulipildujaga KSP-58 õppelaskmise, varsti ootab ees tankitõrjerelv Carl Gustav ning samal ajal käib pidevalt vastaseõpe, kus peame kursuse lõpuks une pealt eristama Vene päritolu liikursuurtükki 2S1 jalaväelahingumasinast BMP-1 ning vahet teha näiteks tankil T-55 ja T-80. Eks eesmärgiks on seatud mitte kaotada teistkordselt oma iseseisvust. Meie valmistume halvimaks ning samal ajal püüab Venemaa taastada oma kunagist positsiooni maailmas. Praegu on nende peamine relv torujuhtmepoliitika, kuid sama joont jätkates võib ka sõda tunduda naabrile lihtsalt vältimatu tööriistana oma imperialistlike soovide rahuldamisel.
Eesti on üleminekuriikide reforme hindava Bertelsmanni transformatsiooniindeksi järgi, mis uuris demokraatiale ja turumajandusele ülemineku edukust 128 maailma riigis, maailmas edukuselt neljas riik. Vahel ütlevad arvud rohkem kui tuhat sõna. Me oleme olnud edukad. Kui saaks võtta kellegi 20 aasta tagusest Eestist ning tuua ta tänapäeva, siis pilt, mis avaneks, ületaks ka tema pöörasemaid lootuseid. Minu ootus tuleviku suhtes oleks, et riigi praegune areng jätkuks samadel alustel- demokraatlikult ja kodanikuvabadusi austades. Kõigele heale võib praegusel momendil lõpu teha ainult suure naabri püüdlused taastada oma kunagist impeeriumi.

Abstraktsiooni võlu

2010-03-07T04:11:00.000-08:00

Abstraktsiooni võlu.

Minu kirja pandud mõttekäigud, mida ei ole stiliseeritud.

Kursuse jätkudes hakkas mulle abstraktsionism üha rohkem sümpaatsemana tunduma. Mulle oli enne olnud realism meelepärane, kuna tundus, et sellise stiili viljelemiseks on vaja kõige rohkem oskusi. Aja möödudes sai selgeks, et päris nii see ikka ei ole. Me käisime Heldur Viiresega intervjuud tegemas ja pärast seda rääkisime ka päris pikalt kunstist. Ta rääkis meile Eesti esimestest abstraktsionistidest ja kuidas Elmar Kits ei olnud sugugi esimene, nagu arvatakse. Nähes, et teised juba julgemalt viljelevad seda voolu, vohas ta kähku palju maale sellel teemal (oma naise ja tütre abiga) valmis ja korraldas koheselt suurejoonelise näituse. Nii et reklaam mängis juba siis tähtsat rolli. Ka oma peene pintslitõmbe olevat ta naiselt üle võtnud. Selle pika mõttekäiguga tahan ma lihtsalt pöörduda tema viimaste sõnade juurde enne äraminekut, kus ta ütles, et abstraktsionist olla on ikka kuradi raske- sa pead maalima nii, et keegi seda ära ei tunne. Ja selles seisnebki minu jaoks abstraktsionismi võlu, seda jälgides peab inimene ise oma pea tööle panema ning looma oma kujutlusse vastava pildi. See ei ole nii kerge, kui esmapilgul paistab.

Selle uuema aja kunsti ja voolude kohta olen ma kuulnud kogu aeg nii palju vingumist, et tihti tüütab kogu see jutt lihtsalt ära. Ei saada aru, et kunst areneb kogu aeg ja kui inimene ei saa vahel millestki aru, hakkab ta lihtsalt vinguma ning nii see toimubki moodsa kunsti kallal. Vingumise põhjus on teadmatus ja inimlik lollus. Et inimeste silmapiiri arendada, tuleb neid panna mõtlema ja ühtlasi ka harida.

Minu arvates on tihti nii, et asjadest saadakse valesti aru, kuna ei taibata täpselt asja definitsiooni. Mida tähendab abstraktsionism teaduslikus keeles? See tuleneb ladinakeelsest sõnast abstraction, mis tähendab eraldamist. Mõistet edasi võttes tuleb selgituseks öelda, et see on pilt või kuju, millel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ümbritsevast keskkonnast. See on selle voolu eesmärgiks, anda edasi emotsiooni teistsuguste vahenditega, panna inimest mõtlema. Minu arvates on juba sellest lähtudes igasuguse moodsa kunsti vihkajate mölin ( kes enamasti toovad näiteks vihatud abstraktsionismi ), kellele ei ole uue kunsti suunad meelepärased ja toovad eeskujuks “vana head realismi”, täiesti asjakohatu, sest abstraktsel kunstil lihtsalt ei ole eesmärgiks kujutada asju nii, nagu on kombeks saanud. Abstraktsionistid püüavad kunstilist tähendust saavutada pelki värve, jooni, pindu ja mahte ühendades. Sellest lähtudes tuleks neid ka hinnata, mis emotsiooni nad suudavad vaatajates tekitatada, mitte laadis, et see arvatav pildi peal olev õun ei ole päriselus selline ja kui kunstnik joonistada seda ei oska, võiks ta hoopis töö tegemata jätta. Aga ometigi abstraktsionistid ei püüagi seda saavutada! Süvenedes värviõpetusse ning mida abstraktsionismi rajaja Kandinsky värvide olemuse kohta kirjutas, siis varem või hiljem peaks tabama teadmine, et seda võib nimetada isegi päris keeruliseks teaduseks. Tema jaoks oli iga lõuend värviteater. Ma leidsin ühe väga mõnusa lause, mis Kandinsky stiili iseloomustamiseks on välja toodud ning mis minu arvates sobib ka laiemalt abstraktsionistide loomingu kohta- nimelt tuleb leida üles elu, muuta tajutavaks selle tuksed, panna paika seadused, mis seda valitsevad. Saab üldse kunstilt midagi enamat nõuda?

Samas, mõeldes tänapäeva maailma peale, siis nii mitmedki inimesed tõstavad tihti näpu üles, pannes teisi ennast kuulama ja küsivad tohutult sügavamõttelise küsimuse- kas see maailm on ikka selline, nagu me teda näeme. Saksa filosoof Kant juba tähendas, et kui me maailma tajume sellisena, ei tähenda see, et ta selline on, vaid et mõistus on selline, et me ei saa teda teisiti tajuda. Sellepärast tulebki ekspressioniste austada, et nende tööd panevad inimese mõtlema, tänu neile hakkab inimese hallolluse sügavikus tööle midagi, mis annaks nagu signaali, et no kurja, on vist teisigi võimalusi maailma näha, kui ma ette kujutasin. Ma mäletan, kuidas Esa Saarinen kirjutas taani filosoof SØren Kirkegaardi kohta väga ilusasti, nimelt tema arvates on usk hüpe, see on hüpe tundmatuse poole ning ta usub, et teisel pool kuristikku on Jumal ja ta peab hüppama. Abstraktsionistid on teinud võimatuna näiva hüppe üle kuristiku, mille lõpus on nende jaoks reaalne maailm, mis on tavalise inimsilma eest peidus. Austust neile selle eest!

karl haljasmets, 12d
Midagi kunstiajaloo tunni jaoks

Eesti Lipp

2009-07-16T06:44:00.000-07:00

„Lipp kui riikluse sümbol”
Paar nädalat tagasi, 24. veebruaril, vaatasin aknast välja ja silma hakkasid arvukad lipud, mis väljas lehvisid. See oli Eesti Vabariigi aastapäev. Sinimustvalge värvikombinatsioon on omandanud rahva seas väga erilise tähenduse. Mis on selle põhjus?
Lipp on sümbol, millega tänapäeval väljendatakse oma riiklikku või kogukondlikku kuuluvust. Meie lipu lugu algas 1881. aastal, kui avaldati Eesti Postimehes üliõpilase Jaan Bergmanni luuletus „Eesti lipp”, kus Eesti värvideks nimetati helesinine, must ja roheline. Helesinine sümboliseeris usku, et kuni kestab taevas, jääb alles ka Eesti rahvas. Must viitas minevikule ja rahvusikku väärtust rõhuvale kuuele ning roheline väljendas lootust, et Eesti saab uueks, nagu loodus igal kevadel. Vironia korporatsiooni asutanud eestlased valisid oma värvideks selle värvikolmiku, aga asendasid Hugo Treffner soovitusel rohelise valgega, mis pidi sümboliseerima rahva püüdlemist valguse poole. Läks paar aastat mööda ning 1883. aastal kuulutati Eesti Üliõpilaste Selts sinimustvalge hoidjaks ning aasta hiljem õmbles Tartu Ülikooli eesti keele lektori Karl August Hermanni naine Paula lipu valmis. Lippu ei õnnistatud Tartus, kuna kardeti baltisakslaste provokatsioone, aga Otepää kirikuõpetaja Burchard Sperrlingki ettepanekul tehti seda Otepääl. Lipp õnnistati 4. juuni õhtul kui kogu Eesti lipuna ja selllest ajast peale levis ta üle maa. Eesti rahvas võttis lipu väga kiiresti omaks, kuna nende värvidega tekkis inimestel side.
Nüüd, kui eestlastel oli kujunemas tugev rahvussümbol, mille kaudu näidata ennast iseseisva kultuurilooga rahvana, ei tähendanud see siiski seda, et igal pool hakati demonstratiivset lippu lehvitama ja nõudma suuremat enesemääramisõigust. Aeg oli veel liiga raske. Esimest korda toodi sinimustvalge lipp avalikult välja 19. oktoobril 1905, kui korraldati meeleavaldus tsaari oktoobrimanifesti toetuseks. Meeleavaldusest peale muutus sinimustvalge lipu väljatoomine järjest tavalisemaks. See oli kõige selgem oma iseseisvumissoovi väljendus. 1917. aastal, kui eestlased nõudsid omale suuremat autonoomiat, võis lippe juba kõikjal lehvimas näha. 23. veebruaril 1918 kuulutati meie lipu lehvides välja juba Eesti Vabariik.
Vabadussõja ajal kinnistusid need kolm värvi üha rohkem rahva teadvusesse. Samas on meie lipulugu nagu üks hea põnevusromaan, sest pärast Vabadussõda ei kinnitatud seda ametlikult Eesti sümboliks ning selle saatus polnud sugugi kindel. Avaldati arvamust, et värvikolmiku sümmeetria ei sobi uue riigi sümboliks, kuna meenutab värvide järjestuselt Serbia, Vene ja Saksa trikoloori. Taheti paigutatada lipuvärvid samasuguse šablooni järgi, nagu need olid tollastel Põhjamaadel ja Soomel. Eesti rahval jätkus jaksu käia omapead ning teha nii, nagu näis loomulikum ja oli saanud tavaks, mitte võtta eeskujuks mõne teise riigi rahvussümbolite kujundust. Eriti ägedalt seisid lipu muutmisele vastu kirjamees Karl August Hindrey ja Eesti Vabadussõja kangelane, kontradmiral Johan Pitka. Vana lipu säilitamise poolt olid kõik Vabadussõjas sõdinud, sest sinimustvalge lipu all võideldes kaotasid paljud oma elu.
Seoses Eesti vägivaldse annekteerimisega Nõukogude Liidu poolt, kõrvaldatakse esimest korda, 1940. aasta 21. juunil, Pika Hermanni tornist Tallinnas sinimustvalge lipp ja asendatakse punasega. Sõjaõnne pöördudes, kolm aastat hiljem, langetatakse meie lipp pikaks ajaks lõplikult ning asendatakse võõrvõimu omaga. Meie rahvuvärvid olid muutunud keelatuks, aga ometi neid ei unustatud ja nad muutusid järgneva poolesaja aasta jooksul üha kallimaks. Värve pandi näiteks tarbeesemetesse – sokid, kindad, nukud ja sulepead. See oli vastupanu vägivaldsele okupatsioonile ning kuigi okupatsioonivõimud igasuguseid sarnaseid katsed vihkasid, ei saanud nad rahvusvärve ka täiesti ignoreerida. Sinine ja valge värv esinesid vähemalt uues lipus ja ka üliõpilaste mütsis Tartu Ülikoolis. Paguluses olevaid kirjanike inspireeris sini-must-valge värvikombinatsioon ja paljude hulgast võib esile tõsta Eduard Tubina loodud soololaulu Kalju Lepiku luuletusele „Nägemus”.
Aastad möödusid, kuid mõte vabadusest ei olnud kadunud kuhugile ning selle kõige selgemaks väljenduseks muutusid kolm värvi- sinine, must ja valge. Okupatsiooni ajal oli lipuheiskamine märkimisväärne julgustükk, kuna sellele järgnes tavaliselt vabadusekaotus. Samas julgeid inimesi leidus ja aeg-ajalt oli jälle näha rahvuslipu kerkimist. Vabadusvõitleja Enn Tarto sõnul tekkis sini-must-valget lippu lehvimas nähes inimestes alati tunne, et „kõik ei ole veel kadunud”, et „Eesti elab...”. Nii tõusis sinimustvalge värvikombinatsioon esile üha rohkem, kui rahva lootuse hoidjana.
Mõte vabadusest ei kadunud kuskile, kuid tuli oodata kannatlikult oma aega. Liberaliseerumisega Nõukogude Liidus muutus üha enam võimalikuks oma rahvusvärvide näitamine ilma kartuseta, et sellele järgneb karistus. Esimesena tõusis rahvuslipp 1987. aastal Võrus. 15. aprilli muinsuskaitsepäevadel toimus ajalooline rongkäik, kus osalejatel oli kaasas kolm kangast, mis moodustasid kokkupannes Eesti lipu. Nii läks kõik omasoodu, kuni varsti ei näinud ühtegi koosviibimist ilma rahvusvärvideta. Lipp näitas selget soovi omada enda riiki ja vabaneda võõrvõimu alt. 8. mail 1990. aastal kell 11.23 sai Eesti Vabariik tagasi oma riiklikud sümbolid ning siit oli vaid väike samm päris oma riigini. 1991. aasta 20. augustil ennistati lippude lehvides sõltumatu Eesti Vabriik.
Lipulugu näivat taasiseseisvumisega saanud suurepärase lõpu, kuid ometi ootab ees veel üks üllatus. Esimese Eesti rahvuslipu saatus oli siiani teadmata. Selle suutis juuraüliõpilane Karl Aun 1943. aastal peita oma Läänemardi kodutalu korstnajala alla. Lipp oli pandud teraskasti ja keevitaja ütles, et kast peab vastu ainult kümme aastat. Saladust hoiti hoiti kiivalt aastakümneid. 1991. aasta 26. detsembril alustati korstnajala juures kaevetöödega ning kell 16.54 laotati lahti üllatavalt heas seisukorras ajalooline trikoloor, mis oli otsekui ärkanud nõidusunest. Põlustatud rahvuslipp oli jällegi väljas ning nüüd loodetavasti lõplikult.
Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv seitse ütleb, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Kahtlemata ei kujutaks ükski eestlane ettegi teistsuguseid värve. Meie lipp sobib väga hästi iseloomustama kogu eesti rahva ajalugu. Raske oleks unistadagi seiklusrikkama elulooga lipust, mille värvid on nii erilise tähenduse omandanud. Vaid kümendik maailma lippudest on vanemad kui sada aastat. Eesti lipp kuulub nende hulka. Samad värvid on maailmas vaid Aafrikas asuva Botswana lipul, kuid teises järjekorras. Meie lipp on imetlusväärselt eriline igas mõttes. Sinimustvalge värvikombinatsioon on minu jaoks muutunud meie rahva kestvuse sümboliks.

Sain vanemas vanuseklassis nelja parema hulka. See essee sai muidugi pärast küllaltki rasket ööd hommikul lõpetatud, kui oli esitamise tähtaeg, kuid enam-vähem sai asja. Keijo aitas mul selle välja printida ja postiga ta teele läks.

Edulugude võistlus

2009-05-20T10:48:00.000-07:00

Success-story competition
„Small Town Inhabitants – Educated or Uneducated People“

To begin with, my childhood was quite ordinary, I spent a lot of time in my country home, spending most of my time playing. I have been raised by my mother. As I grew older, I got more and more interested in different things. At one point it occured to me that when I want to be successful in some field, then I really have to educate myself in that filed.When my friends have characterised me then they have mainly mentioned that I am an active person, who has been successful in different fields. I still do not think I am succesful because it is a really complicated definition, but I know that I have succeeded in doing several things. For me the key is my so called success has been that when dealing with a particular thing I have tried to delve into the subject as deep as possible.
Firstly, when we are talking about success and asking the question who is a succesful person, we have to understand that success means various things for different persons. The main question is what makes a human being happy? In my opinion, as a person claims that he is happy, then we can firmly say that this person is successful in life because he feels content with his life. Contentedness and happiness are the key factors in determing how succesful someone is.
It is often said that for a small town inhabitant, it is a lot harder to achieve something in life. I totally disagree with this statement. There are just other values in a town with a small population density. Values concerning family life are coming more forth, career and such kind of personal ambitions are kept in the backround. Also it is often mentioned that making a successful career in a small town is largely impossible, because of the lack of different resources and opportunities. By these it is commonly ment a uncompetitive education and few opportunities to develop extracurricular activities. In my opinion it is again a misunderstanding. I am at the moment eighteen years old and I have spent all my life in a beautiful small town called Tartu. From the early age I have been interested in photography and the world in general. Photography is a pretty expensive hobby and starting with it was quite difficult in the beginning. I had to take photographs with really poor cameras and more than once I heard how somebody was laughing over me because of my uncompetitive equipment. Still I remained selfconfident and full of determination. Time passed and I had enough money to buy a bit better camera and from this point, things started to go uphills. By the present moment I have achieved good results in different competitions and I am working as a photographer for two youth magazines. I have managed to buy myselt contemporary equipment what professional photographers would be very proud. At the moment photography has compensated itself fully. The best thing about it is that I am really good at something and people respect me because of that. I am proud that I had enough determination in the past that I did not give up my hobby.
Another well-known statement that I have heard is that small town inhabitants haven’t seen the world. As we know, travelling broadens the mind. I agree that in a small town it is often harder to find the right resources for going abroad. Some years ago I felt this kind of situation very clearly. I really wanted to see the world! The only question was how, because my financial resources were limited. Nevertheless, I think, it is the perfect situation in life. If you are eager to get something you have to think how it is possible to fulfill your dreams. I knew I was interested in writing and photography . Then came the question, how could I combine them. I examined the theme thoroughly and to my suprise there have always been many nationwide competitions for students and the prize sometimes has been a journey to somewhere. I rememember clearly that the first prize that I got for an essay was a backpack and the first journey that I won was to Brussels. To this day, thanks to these competitions, I have had the chance to visit about ten foreign countries and many of them even twice. Herewith I just want to say that nothing is impossible. The main thing is the desire to gain something. When you have found a goal, then you just have to start working for it!
Big city schools have always been preferred to small schools. Even so, it is unfair to say that schools which are situated in big towns are giving better education than the ones in small towns. Mostly, examination results are being compared, when making this kind of statistics. I truly believe that the only difference between schools is that some institutions just give better conditions for students. At the moment I am studying in Hugo Treffner Gymnasium and this school is highly valued in our country. After finishing the basic school, I knew that I would like to continue my studies in that school. The main reason was the fact that in Hugo Treffner Gymnasium it was possible to study social sciences extensively. The contest was hard to get in, but I had set a goal and I managed to fulfill my expectations.This school has given me better conditions to study the subjects which interest me. Still I think it is wrong to say that so called valued schools are essential for a good education. It shouldn’t be forgotten that nine tenths of education is encouragement like a French poet Anatole France has said.
I remember clearly that from a very early age, I have been interested in foreign policy. For most of the elderly people it was ridiculous, because what could a young boy know about such a complicated theme. In retrospect I can understand them because even professors of this subject are constantly acquiring new information. However, I am proud that I didn’t walk away and tried to read different books about it. At one point I wanted to evolve more in this topic and for this reason examined different opportunities that a secondary school student had at the moment. I found out that for college students there was a circle at the university called Circle of International Relations. I knew that this would be very useful for me but certainly I was afraid, because there were all adults in this circle. One day I summoned up my courage and went there and it was so interesting! Currently, it is my third year there and belivably I am still the youngest participant. My interest about the subject has not disappeared, just the opposite, it has become stronger!
When I consider which are the things that I am most proud of at the moment, then it is pretty hard to point out something special, because I think that they are not really mighty achievements. One thing I hope is that I have been a son my mother is proud of because I have tried to listen to what elderly people say and have stayed out of trouble. Still, when I should bring something out, then I am glad that I have been honoured to represent Estonia in some international events. In 2007 I was a member of Estonian delegation in a youth summit in Rome, which was called „Your Europe- your future“ and it was the first of its kind. There we discussed Europe’s future and expressed our opinions about different themes. Another event was this year and it was called Model European Parlament. I was selected to represent our country in the all-Europe event in Slovakkia. I am really interested in foreign policy and for an ordinary student they are like Oscar nominations and that is the reason why I am proud about my participation. I worked really hard to be chosen and I succeeded, becauseI had made an effort big enough.
For me it has always been unpleasant when someone is between the lines trying to say that you will never succeed in something. I have always taken such situations as challenges. This year I participated in a work shadow day. I remember that I had to fill in different forms, concerning the subject of the theme. I got back an answer that they do not have anynobody to offer me at the moment. Although they attracted my attention that I had a chance to apply for the crowns of the work shadow day, for who was a really tough competition. I saw there was even the foreign minister. At that moment I instantly knew that I really wanted to be his work shadow. I dared to write my motivation letter and also sent my CV. Days later and I got a phone call, telling I was elected to be the working shadow of the foreign minister! Later I found out that for his place was the toughest competition in Estonia. I had an unforgettable day with the foreign minister and its all because I had enough selfconfidence in myself. This is a small example, but I want to say that you shoul never be afraid of doing something ambitious, even when others do not have faith in you. It even does not matter if your expectations are going to be fulfilled, because you are gaining more experience and courage for sure and this is the most important thing.
Stereotypes and their place in the society has interested me through out the years. I have even been an organizer for two Estonian-Finnish camps, the goal of which was to break the typical stereotypes between those two nationalities. For me, one of the most annoying stereotype is that being a small town inhabitant limits your opportunities of achieving your goals and fulfilling dreams. This isn’t true! In my opinion, being a small town inhabitant is a great advantage! We have to work harder to find the right ways to pursue our dreams and nothing comes easy to our hands. I really like this situation, because then we are going to enjoy our achievements more in the future and besides, small town habitants are more able to compete, because we have had to create our chances for success ourselves. Thus this stereotype is giving false ideas about the real situation.
Occasionally somebody has asked my advice how to succeed in doing something. In this case I have answered that they should do the things, which they really like, because in my opinion it is useless to strain every nerve and waste energy doing something that you really dislike. It also has become clear to me that one of the most important things is not to get upset about trivial things. Often people say to each-other very thoughtless things and with that a lot of relationships are ruined. It is obvious that a person can not be loved by everybody. Nevertheless viciousness isn’t the solution. Thirdly I would like to bring forth the fixity of purpose in finishing current activities.It is hard to succeed when being disorganized and never finishing the started things.
I really hope that with my activities even my home town gets benefits. When I’m in a foreign country, I have always tried to introduce my domicile from a good perspective and always with a big smile. This is the best way to excite interest in something. Also I think that if a person is really active, he can engage other people in his activities all the time and this is really positive in the neighborhood.
What about the future! Questions related to my future have become very frequent lately. People are all the time asking questions about my future and it is always been very hard to give a complete answer about it. I have mentioned my interests then and that at the moment my dream is to study political science in England after the military service here. To tell the truth, I don’t know who I would like to be in the future. To my mind, it is always hard to talk about future because it is a path of coincidences. Future events tends to appear unexpectedly- it is impossible to say which factors are going to determine my life in the end. My greatest goal in life is to be happy but the moment it is pretty difficult to say something certain about my future. Everyone has to hash out exactly what makes them happy and after that pursue their dream. This is my aim for the future and I’m surely going to move towards it
Albert Schweitzer has said that success is not the key to happiness. Happiness is the key to success. If you love what you are doing, you will be successful. This is the key principle in my life, which I try to follow.

Läks päris rahuldavalt sai vaeva nähtud ning I koht ja auhinnaks minilaptop.

Patsifism või militarism - kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?

2009-03-22T12:34:00.000-07:00

Patsifism või militarism - kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?

Militarism ja patsifism on mõlemad põhjustatud rahulolematusest valitseva olukorra vastu. Patsifism on püüd vägivalda ja sõjalisi vahendeid iga hinna eest vältida, militarism on seevastu riigi sõjalise võimsuse taotlemine, millega koos käib relvatööstuse- ja kaubanduse eelisarendamine ning kaasneb sõjakas välispoliitika. Sõjad on saatnud meid läbi ajaloo, kas on üldse võimalik küsida, kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?
Inimesed ei ole tavaliselt kunagi oma saavutustega rahul. Eesmärk täidetud, siis rahuolu kestab vaid mõne hetke ning äkki tundub kõik loomupärasena, nii pidigi minema. Ma mäletan, kui rõõmus olin mina hetkeks, kui sain Hugo Treffneri Gümnaasiumisse sisse, natukene hiljem oli rõõm juba tuhmunud ning kõik tundus täiesti loomuliku asjade käiguna. See igavene rahulolematus, püüdlemine uute eesmärkide poole on tegur, mis viib inimkonda edasi. Meenutagem vaid Thomas Alva Edisoni, kes oleks võinud väga vabalt pärast fooliumplaadimängija leiutamist jääda pensionile ning nautida saadud raha eest elu, tema aga töötas palavikuliselt edasi, sõnades, et pärast surma on tal aega küllaldaselt puhata ning leiutas lõpuks hõõglambi, tänu millele elektrifitseeriti kodud esimest korda. Sõdasid ning konflikte põhjustab rahulolematus mingisuguse olukorraga - see on inimhingele niivõrd tavaline. Ometigi on rahulolematus ikka ja jälle inimkonna arengule kaasa aidanud, sest tähtsaid avastusi ja otsuseid tehakse tavaliselt siis, kui raske olukord on pealesunnitud ning sellest pole väljapääsu.
Sõdade vajalikkuse kohta võib tuua palju argumente. Karl Suur pani oma edukate sõdadega alguse kolmele suurele Euroopa riigile. Napoleoni algatatud sõdadega vabanes enamus Euroopast pärisorjusest, tema algatatud sõjad panid aluse rahvuse väärtustamisele ja selle eest võitlemisele. Ameerika Iseseisvussõda vabastas orjad ning pani alguse suurriigile, mille keskseks ideaaliks muutusid demokraatlikud väärtused. Teise maailmasõja järel hakkas järk - järgult esile kerkima võrdsuse idee ja rassiliste erinevuste pärast diskrimineeriti üha vähem. 1948. aasta Berliini blokaadi peetakse palju kannatusi toonud külma sõja alguseks. Ometigi on just see ajajärk vapustavate teaduslike saavutuste aeg, kui 1961. aastal tegi Juri Gagarin esimest korda tiiru ümber maakera ning 8 aastat hiljem jõudsid ameeriklased oma Apollo missioonidega Kuule. Rääkimata arvutitest, mis esimesena konstrueeriti sõjalistel eesmärkidel ning leidsid aegamööda tee ka tavakasutaja lauale. Seda loetelu võiks jätkata lõputult, aga nüüd on domineerivaks muutunud uus ja tohutult ohtlik faktor, mis võib sõna otseses mõttes lõpetada kõik sõjad, sest midagi ei jää lihtsalt järele – nimelt tuumarelv.
Paljud inimesed ja kõrged sõjaväelased arvavad, et tuumarelvad toovad rahu, mis on minu arvates täiesti väärdunud loogika. Vaadates Ameerika Ühendriikide presidente, siis kõik neist on lõpetanud oma ametiaja halli peaga. Just tuumakohvrit enda valdusesse saades, on nad taibanud, missugune vastutus nende peal lasub. Kohvris on võimalike rünnakute plaanid ning ühtlasi ka käivituskoodid nende algatamiseks. Presidendile tutvustatakse, kuidas näiteks plaan A-d käiku lastes on ohvrite arv 4 miljardit, plaan B korral näiteks 5 miljardit ja plaan C-ga 3 miljardit. Sellistel hetkedel taibatakse, kui suur vastutus on ühe inimese peal. Murelikuks teeb mind veel fakt, et Venemaa parlamendi liikme Aleksei Arbatovi sõnul ei vaja nende presidendi esmane korraldus tuumalõhkepeade väljasaatmiseks üldsegi kinnitust leidma. Meenutades kunagist Nõukogude Liidu gerentokraatiat ehk vanurite võimu, siis teeb mind sarnane korraldus väga murelikuks. Lisaks sellele soovib Venemaa praegu oma mõjuvõimu maailmas taastada, Putin ütles hiljuti otse, et NSV Liidu kokkuvarisemine oli eelmise sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Olles vestelnud ka inimesega, kes on töötanud Eesti esinduses Ameerika Ühendriikides, siis tema rääkis, et venelased toovad oma tohutut tuumapotentsiaali pidevalt jutu sisse, nagu väikesed lapsed. Ainult ähvardustest võib saada tegelikkus, tasub lugeda vaid Oleg Grinevski mälestusi, kus külma sõja ajal kutsus marssal Ogarkov teda enda juurde jutule ja tutvustas suure vaimustusega, kuidas NATO väed kiiresti tänu tuumarelvale purustada.
Ma väljendasin oma murelikkust kahe tuntuima tuumariigi kohta. Siiski ei maksa unustada, et tuumarelv on hetkel maailmas kindlalt 7-l riigil, kelleks on Ameerika Ühendriigid, Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa, India, Pakistan ja Hiina. Kahtlaste riikide hulka, kellel on tuumalõhkepead või üritavad neid välja töötada, loetakse Põhja-Koread, Iisraeli, Süüriat ja Iraani. Kaine mõtlemisega inimene teab, et viimati nimetatud riigid on ebastabiilses regioonis, kus on kasvanud võimalus, et terroristide kätte võivad seesugused relvad sattuda. Halvima stsenaariumi kohaselt võivad korduda 11.septembri terrorirünnakud ja hoopis niiviisi, et maailm enam seda üle ei ela. Hiroshimale pommi visanud lennuki kaaspiloot, kapten Robert A. Lewis nägi, kuidas terve linn kadus. Oma logipäevikusse kirjutas ta: ”Jumal, mis me oleme teinud.” Kariibi kriisi ajal said üliriikide juhid nende peal olevast vastutuskoormast aru ning raketid viidi Kuubalt minema. Ameerika poliitik Claude Pepper on öelnud, et viga, mis paljud poliitikud teevad on see, et nad unustavad, et nad on ametisse määratud ja mõtlevad, et nad on ametisse pühitsetud. Isiklike ambitsioonide rahuldamine, edevus, milles väljendub soov oma nime ajalooraamatutesse kirjutada on miski, mida peaks kartma. Nii mõnelegi riigijuhile võib näida päris ahvatlev hävitada oma suured konkurendid Hilteri harrastatud „blitzkriegiga”, kus rünnaku raskust kannavad tankide asemel tuumalõhkepeaga varustatud raketid. Sarnaste relvade olemasolu ja nende kaasamine sõjaplaanidesse on juba iseenesest oht, sest inimloomus on heitlik.
Maailma silmad on tuumaohu ees olnud õnneks juba ammu avatud. II maailmasõda hävitas 2,5% maailma rahvastikust. III maailmasõja tulemusi ei julgeks keegi ennustada. Paljusid inimesi kummitab relatiivsusteooria rajaja Albert Einsteini mõte, kes ütles, et ta ei tea, mis relvadega peetakse III maailmasõda, aga IV peetakse kaigaste ja tokkidega. Enamik riigijuhte on võtnud sõna tuumarelvade ohtlikkusest. Aastaid tagasi proovisid Roland Reagan ja Mihhail Gorbatšov saavutada kokkulepet tuumajõudude likvideerimiseks- nad ebaõnnestusid. Mul on tunne, et varsti võib tulla olukord, kus on juba liiga hilja midagi muuta. Õnneks on üldsuse tähelepanu üha rohkem koondumas antud teemale. Oma osa selles tendentsis on kindlasti andnud ebastabiilsete regioonide püüd end tuumarelvaga varustada. Sama on juhtunud ka kõrgemal tasemel, eelmisel aastal ilmus Wall Street Journalis kirjutis, kus neli kogenud riigimeest - George Schultzi, Henry Kissingeri, William Perry ja Sam Nunn – kutsusid üles astuma samme selle poole, et vabastada maailm tuumarelvadest. Artikkel pälvis laiema üldsuse tähelepanu ning ma loodan, et neid võetakse kuulda ja inimkonna pea pealt tõstetakse ära kirves, mis on siiani olnud iga hetk valmis kukkuma.
Kuulus saksa sõjandusteoreetik Carl von Clausewitz on öelnud, et sõda on inimsuhtluse akt, mis kuulub ühiskondliku elu valdkonda. See on suurte huvide konflikt, mis leiab verise lahenduse ja ainult see eristab teda teistest. Seega sõjad ja konfliktid jäävad inimkonda igaveseks saatma, see on paratamatus. Ainult tänu massihävitusrelvadele võib selle „igaviku” eluiga jääda väga lühikeseks. Selle jaoks, et sõjad säilitaksid tohutute kannatuste korral ka oma teatava kasuteguri, tuleks tuumarelvade demonteerimise küsimus väga tõsiselt tõstatada, sest muidu võib meil puududa homne.

Riigikaitsesse kirjutatud essee. Sai rumala peaga jälle üks päev enne tähtaega asi ette võetud, aga tulemus oli üldjoontes rahuldav vist.

"Keeled on meie rikkus"

2009-03-04T08:39:00.000-08:00

Mina olen pidanud gümnaasiumis õppima nelja keelt, kui lugeda nende hulka ka emakeel. Proportsioonis võtavad nad enda alla märgatava osa ajast. Sellest võib järeldada, et keeleõpet peetakse noorte hariduses väga tähtsaks. Milles seisneb keelte tähtsus?

Alguses tekib ühtelugu küsimus, miks inimene üldse peaks teisest keelest ja kultuurist huvituma, mingeid nähtavaid eeliseid ei näi sealt tulevat ning samas peab tohutult aega kulutama, et omandada mõni keel viimase detailini. Minnes teise riigi ülikooli õppima, siis on vajadus selge - teisiti ei saa lihtsalt hakkama. Ometigi, kui inimene ei kavatse kuskile välismaale väga kauaks minna, siis see kõik tundub maha visatud ajana. Samas on olnud tsivilisatsiooni lahutamatuteks osadeks läbi aegade olnud sõna, keel ja kiri. Inimeste õigesti mõistmise eelduseks on õige väljendumine. Õppides midagi teisest kultuurist, muutub väljendusoskus hoopis paremaks, sest õpitakse maailma nägema emakeele raamidest laiemalt ning vastavalt sellele ka oma mõtteid välja tooma. Radikaalseks näiteks on Milan Kudera, keda peetakse eelmise sajandi üheks andekamaks kirjanikuks ning kes kirjutas oma kuulsaima teose „Olemise talumatu kergus” just pärast üheksat aastat Prantsusmaal veedetud aastat, mille lõpuks oli teise kultuuri mõju nii suureks kasvanud, et isegi teoste kirjutamise keel muutus.

Mõeldes laiemalt Eesti peale, siis uhkusega mainitakse, et meil on vaatamata väiksusele olemas oma keel ja riik. Miljoni ringis on neid inimesi, kes tunnistavad eesti keelt oma emakeelena- seda on maailma mastaabis väga vähe. Rahvusvahelisel areenil on ilmselge, et keegi meie keelt ära ei õpi ja nii on loomulik, et meie teeme seda ise, õppides teisi keeli. Nii koguneb meisse teadmisi ja oskusi, mis lõpus võivad anda suure eelise teiste ees. Eriti oluliseks muutub see nüüd, kui oleme osaks Euroopa kultuuriruumist ning kuulume Euroopa Liitu, kus on 23 ametlikku keelt. Kui Eesti riik ja inimesed sooviksid, et meie arvamust võetakse kuulda ja et sellega arvestatakse, siis on paratamatult teise maa keele ja kultuuri tundmisel tohutuid eeliseid. Vaieldes prantslasega mõne eluliselt vajaliku küsimuse üle, ei võta ta sind enam välismaalasena, vaid kaasmaalasena, kellel on temaga ühine eesmärk ja nii on võimalik arvamusi vahetada kui võrdne võrdsega, mitte kui suurriigi esindaja ja väikeriigi esindaja.

Samas ma mainisin ka enne, et keeleõpe nõuab tohutut keskendumist. Mina pean tunnistama, et minu jaoks on keelte õppimine tohutult tüütu tegevus. Need saksa keele pöörded ja inglise ajavormid on mulle nii mõnegi halli karva tekitanud juustesse. Ma võin ka mõelda, et mind ei huvita, kas Eesti arvamust võetakse maailmaareenil kuulda või mitte, aga just keeleõppimise protsess on kasulik inimesele endale. Haridus ja head tulemused tulevad tihti sunniga. Parimad õpetajad on järele mõeldes olnud kõige karmimad. Nad on meid alati tagant lükanud ning seetõttu oleme jõudnud ka tasemele, mille üle võime uhked olla. Seega on meil mingis vallas eelis teiste üle, sest meid on pandud pingutama rohkem ja me oleme harjunud ka rohekm tööd tegema, kui teised ja ka tulemus on seetõttu parem. Meie riigi väiksus ongi karm õpetaja, mis meid alatiselt tagant lükkab. Eestlastel ongi seetõttu maailmas suurepärane lähtekoht, sest olles väike rahvas, peame me iseenesest mõista rohkem pingutama ja teiste keelte kaudu ennast maailmale selgeks tegema. Minu arvates on Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni autor Thomas Jefferson öelnud väga tabavalt, et ta on suur uskuja õnnesse ja ta leiab, et mida rohkem ta töötab, seda rohkem tal seda on. Ma olen tohutult õnnelik, et eesti keele väiksus on paljuski see, mille tõttu me peame pingutama keeli õppides, sest muidu oleks raske üleilmastuvas maailmas endale kohta leida, olles ise keeleisolatsioonis.

Mina mõistan täielikult, miks Eesti riik paneb keeleõppele nii suurt rõhku. Mõeldakse seejuures rohkem kollektiivsele heaolule, mille läbi enamasti saabub ka individuaalne heaolu. Riigi eesmärk on avaldada oma alamate silmaringi. Ilmselgelt on multikultuursed inimesed tolerantsemad. Nad näevad, et maailm ei ole sugugi nii mustvalge kui näib. Riik jällegi soovib oma sissetulekuid võimalikult suuresti kasvatada ning selle võtmesõnaks on väliskapitali sissetoomine. Visitestonia.com veebilehel reklaamitakse eestlasi, kui väga sõbralikku rahvast. Samas on suudetud riikliku, 2002-2005. aasta Turismiarengukava eesmärke suudetud täita vaid osaliselt, sest aastane soovitav 7% külastajate kasv ei ole päris tulnud. Väliskülalisi on meil väga vaja, sest nemad tavaliselt kokku ei hoia ja tarbivad nii teenuseid kui ka erinevaid kaupu, mis kõik kokkuvõttes suurendavad meie riigi tulusid. Turistide eelduseks on lisaks kaunitele paikadele ka sõbralikud ja tolerantsed inimesed, kes suudavad võõramaalasi positiivselt üllatada, vastades neile näiteks vahel nende oma keeles või hoopis lustakalt naeratades. Võib mõelda julgelt, et keeleõppega proovitaksegi meisse süstida külalislahkust, mis teeks meie riigist ahvatlevama sihtkoha turistidele. Mul on meeles, kuidas ma kord viibisin Andres Tarandi loengul ning ta lõpetas selle tõdemusega:”Õppige keeli kirega, sest te ei aima kui hea mulje keeleoskus teist jätab.” Samas võib öelda, et see ei ole ka vähem kasulik riigile.

Meenub, kuidas tuttav kutsus mind kaasa eelmisel suvel ühele Euroopa noortevahetusele Itaalias, kus olid koos noored mitmetest eri riikidest. Sinna läksin ma päris negatiivsete emotsioonidega, mul on meeles, kuidas ma mõtlesin, et kohe üldse ei tahaks oma aega raisata. Veetes aga nädala koos erinevate kultuuride esindajatega, olin ma uhke, et suutsin oma väljakujunenud stereotüüpe muuta. Läks vaevalt päev mööda, kui ma sain aru, kui tohutult olin ma eksinud! Nendega koos veedetud nädala jooksul õppisin ära nii mõnegi võõrkeelse sõna, mis jäävad mulle alatiseks meelde. Samas sain ma sõpru, kelle pool võin ööbimiskohta alati leida Euroopas reisides. Raske on kirjeldada, kui kurb oli neid inimesi maha jätta ning usukumatu, et ainult mõnede päevadega olime nii lähedaseks saanud. Sealt lahkudes ma tundsin, et olen inimesena kasvanud. Ei tasu ka ära unustada, et noortevahetustel on alati eelduseks inglise keele oskus, ilma selleta oleksin ma ilma jäänud mulle terveks eluks meelde jäänud kogemusest.

Tuntud saksa loodusteadlane Alexander von Humboldt, kes pani aluse füüsilisele geograafiale, on öelnud, et keelte tõeline erinevus ei seisne mitte häälikute või märkide erinevuses, vaid maailmanägemuste erinevustes. Mõistes keelt, mõistame me ka maailma laiemalt. Tänu keele omandamisele oleme harjunud tegema tööd mingisuguse eesmärgi nimel. Seega keeled on meie rikkus nii otses kui ka kaudses mõttes.

Vanemas vanuseklassis III koht. Hakkasin seda viimane õhtu enne tähtaega kirjutama. Vahepeal mõtlesin, et las ta jääb, aga lõpus suutsin ennast kokku võtta ja midagi paberile genereerida. Tase suurepärane ei ole, palju kiirustamist, aga koht on iseenesest hea. Pärast väikest järelevaatamist tuli välja, et see on mustand ning ma olen õige tüki ära kuskile kaotanud. Vot, aga väike kogemus ikka juures, et tee oma asjad õigel ajal ära.

Esseevõistlus- "Doonor on elupäästja"

2009-02-08T04:54:00.000-08:00

„Doonor on elupäästja“

Doonorid – kangelased meie hulgas.

Inimkonna ajalugu on otsekui erinevate kuulsate isikute elutee. Nemad on maailmas midagi muutnud ning seeläbi mõjutanud ka kõigi käekäiku. Suure menuga ilmuvad ka Eestis biograafiad tuntud inimestest. Kuulsusi imetletakse, tagaplaanile on jäänud täiesti keskmise inimese panus ühiskonda. Pärast raskeid operatsioone oleme loomulikult tänulikud arstidele,

tihti vajatakse aga operatsiooni käigus suuremal või vähemal määral verd vereülekandeks. Vähe tähelepanu pööratakse tagasihoidlikele doonoritele, tänu kellele kõik need rasked operatsioonid on üldse võimalikud. Just sellepärast olen ma viimasel ajal vaadanud tuttavaid doonoreid suure imetlusega, sest nad on oma vabast tahtest teinud midagi head, lootmata ise midagi vastu saada. Seda võib tõesti nimetada kangelaslikuks ning ma olen uhke, et tunnen mõnda inimest, keda võib tõesti nimetada kangelaseks.

Eestlane on kord juba tagasihoidlikuks loodud ja tal nagu ei sobiks välja näidata oma rõõmu, kui ollakse millegi heaga hakkama saadud. Ma mäletan, kuidas koolis oli doonoripäev ning ka mitu minu sõpra käisid verd andmas. Hea tava on, et pärast vereandmist antakse annetajatele suur šokolaad. Pärast protseduuri norisin natukene nende kallal, küsides, kuidas heategijad ennast tunnevad. Vastuseks oli enamasti, et pole nad midagi erilist teinud ja et verd andsid ikka šokolaadi pärast. Loomulikult oli ka nende nägudele kerge puna tõusnud. Eestlane on mõnes olukorras selgelt tagasihoidlik ning see on ka minu arvates üks peamisi põhjuseid, miks doonorite arv ei ole meil nii suur, kui ta võiks olla. Inimesed ei taha endale kuidagi teadvustada, kui kasulik iga tema annetatud veretilk võib olla. Kahjuks on Eestis ainult 2,6% elanikkonnast doonorid. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peaks stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv riigis olema vähemalt 4% elanikkonnast.

Päris lootusetu olukord õnneks ei ole. Võrreldes 2006. aastaga tõusis 2007. aastal Regionaalhaigla verekeskust külastanud doonorite üldarv 8% ja esmaste doonorite arv 37%, mis näitab, et rõõmustavalt suur hulk inimesi otsustas möödunud aastal doonorluse kasuks. Rõõmustav on ka see, et Verekeskusel on tänaseks üle 130 koostööpartneri. Ometigi on see ka kaugel ideaalsest. Võrreldes seda, kui suur hulk doonoriks sobivast elanikkonnast teistes Euroopa riikides on ka tegelikult doonorid, siis Eesti näitaja on üks madalamaid. Verekeskuse juhataja Riin Kullaste sõnul on meil seetõttu ka verevarud enamasti alumise normi piiril. Inimesed otsekui kardaks midagi doonorluse juures. Ainult mina ei saa kuidagi aru, mida seal karta on. Tihti on tavaolukorras raske leida mõnda situatsiooni, kus välja näidata suuremeelsust. Doonorlus sobib väga hästi selle jaoks! Minu kogemus ütleb, et pärast annetamist tulevad väga paljud küsima enesetunde üle ning ühtlasi kiitma tublidust. Sarnase teguviisiga näidatakse, et inimesel on soe süda.

Eesti on mitmete õnnetuste poolest ühe inimese kohta Euroopas esirinnas. Kokku on esialgsetel andmetel käesoleva aasta 10 kuu jooksul Eestis registreeritud 1575 inimkannatanutega liiklusõnnetust, milles hukkus 113 ja sai vigastada 2001 inimest. Eestlasi on vähe ning väikese riigi jaoks on see selgelt liiga suur arv. Erinevaid töö-ja liiklusõnnetusi juhtub meil päris palju. Väga tihti on säärastel juhtudel vaja vereülekannet. Minnes verd annetama, võib inimesel enda teadmata olla temast mõnele pereliikmele kasu, sest Eestis toimuvate tihedate õnnetusjuhtumite tõttu võib nii mõnegi lähedasega kahjuks midagi juhtuda. 2004. aasta Noore Doonori tiitli omaniku sõnul, kes oli tollal juba 38 korda verd annetamas käinud, sai ta doonorluse suurest tähtsusest lõplikult alles siis aru, kui tema abikaasa Birgit vajas sünnitusel vereülekannet. Minnes ise verd annetama, antakse ka oma sõpradele-tuttavatele eeskuju ning sedamoodi üha suureneb võimalus, et traagilisel hetkel on vajalikud varud osaliste aitamiseks olemas.

Sirvides Eesti veredoonorluse lehte märkasin jahmatusega, et on olemas mõned inimesed, nagu näiteks Endla Härm, Anne Link, kes on verd annetanud üle saja korra. Minul on väga raske isegi pakkuda, mitmele inimesele on seetõttu antud võimalus uuele elule. Nemad on lihtsalt inimesed meie hulgast, kes ei satu kunagi ajalehtede esikaantele. Ometigi on nad teinud meie riigi jaoks rohkem, kui oskaksime kujutleda. Hea on tõdeda, et mitmeid staažikaid doonoreid on tänaseks autasustatud Eesti Punase Risti V klassi ordeniga, sest see näitab, et nende heasoovlikkust on meeles peetud. Kangelane poleks ka meil olla sugugi raske, piisaks vaid ühest korrast, kui minna ja lasta endalt natukene ühte vedelat kude ära võtta ning võib olla kindel, et kusagil on isik, kes on sellele anonüümsele annetajale elu lõpuni tänulik. Mind teeb küll sarnane mõte väga õnnelikuks ning ma usun, et ka teisi, ainult asi tuleb ette võtta.

Kiire elutempo tõttu ei ole jõutud paljusid eesmärke, mis on ammu plaani võetud, täide viia. Seda on ka toodud põhjenduseks, miks ei ole mindud doonoriks. Uurides natukene täpsemalt, tuleb välja, et sarnane arusaam on põhjustatud teadmatusest. Töö- ja puhkeajaseaduse paragrahv 24 sätestab, et doonoriks minevat töötajat peab vajalike protseduuride ajaks töölt ära lubama. Seega enam ei tohiks olla vabandus ka see, et töö kõrvalt ei ole kuidagi aega minna verd loovutama. Doonoritel on erakordne võimalus aidata raskes seisundis patsiente, sest üks vereloovutus võib päästa nelja-viie inimese elu. Veretoodetele pole leiutatud tehis-alternatiivi ning ilma doonorivereta ei saaks ka parimad arstid päästa kõikide abivajajate elusid. Doonorlus on heategevus, mis ei nõua palju aega ega vaeva ning sellega saaksid hakkama paljud meist. Vereandmise käigus võetakse doonorilt 450 ml verd – see on kõigest 8% kogu täiskasvanud inimese verest, mis taastub keskmiselt 72 tunni jooksul. Selle tõttu ei tohiks protsessi ees ka kuidagi hirmu tunda.

Praegu lähenevat püha nimetavad väga paljud andmise ajaks. Kellegi õnnelikuks tegemine on imeline tunne. Ma tahaksin öelda, et ainult jõulud ei peaks olema aeg, kus üritatakse teha rohkem head. Heategude tegemist ei tohiks karta, sest kõige rohkem teeb see õnnelikuks inimest ennast.

Seekord läks päris hästi- sain I koha ja auhinnaks sülearvuti. Tugev eeltöö aitas, aga jutt võiks paremini joosta.

Alkoholitarbimise mõju Eesti ühiskonnale - kas vajame uut lähenemist?

2009-01-26T03:21:00.000-08:00

Alkoholitarbimise mõju Eesti ühiskonnale - kas vajame uut lähenemist?

„Kuidas vähendada alkoholitarbimist? Mida saab teha riik, mida inimesed ise?“

Kahju, mida Eesti riik alkoholi kuritarvitamise tõttu kannab on asjatundjate hinnangul 2-5% sisemajanduse koguproduktist, ehk siis umbes 10 miljardit krooni. Näiteks sama suur on ravikindlustuseelarve. Mis paneb ometi Eesti inimesi nii tohutult alkoholi kuritarvitama?

Kogu aeg korrutatakse, et eestlased on vaiksed, tagasihoidlikud ja otse loomulikult endassetõmbunud. Eestlaste üks armastatumaid romaane „Tõde ja õigus“ on ka seda stereotüüpi vaid süvendanud. Ma mäletan, kuidas Pearu ja Andres käisid kõrtsis kesvamärjukest joomas. Kõik see toimus tavaliselt raske töönädala lõpus ja siis tarbiti ikka päris palju. Pearu ja Andres suutsidki üksteise vastu avameelsed olla ainult purjus olles. Kogu ühiskond edastab sarnast suhtumist väga üksmeelselt, nagu Pearu ja Andres, nii ei suuda ka üks tüüpiline Eesti inimene ilma alkoholita oma tundeid avameelselt väljendada. Arvukates arvamusartiklites imestatakse, miks küll Eesti inimene ja mis eriti kurb, et Eesti noored tarbivad üha rohkem alkoholi ja arvukad juhtumid tõendavad, et ei suudeta piiri pidada. Alkoholimürgitusest tingitud surmade arv on meil kolm korda kõrgem kui Euroopa keskmine. Ometigi on kõik selgemast selgem - Eesti inimesele on läbi aegade selgeks tehtud, et ta on vaoshoitud ja ei kipu oma tundeid ja emotsioone eriti teistega jagama. Küll tuuakse põhjuseks meie 700 aastat kestnud orjapõlve ja aega Nõukogude Liidu ikke all, mis muutis kõik Eesti inimesed väga alalhoidlikuks. Nii on minu meelest selline eestlase stereotüüp pigem kujundatud.

Avameelsem ja rõõmsam on raske olla, sest see on ju nii vastuolus meie väljakujunenud mentaliteediga. Siin tulebki appi keskmisele Eesti inimesele alkohol. Purjus inimesi võetakse tihti kui mõnes mõttes süüdimatut - ta otsekui ei saa aru, mida teeb ja seega ei ole talle järgmisel päeval väga mõtet tema käitumist ette heita. Alkohol otsekui annab inimesele olla võimaluse vaba oma tegudes ja mõtetes, nii et keegi ei hakka hiljem seda kõike pahaks panema. Purjus isikuid võetakse kerge muigega ja pärast öeldakse lihtsalt, et vägijoogi pärast ei olnud inimene päris ise. Ainult, kas teatakse, et 75% tahtlikest tapmistest sooritatakse alkoholijoobes ja ligi pooled enesetapukatsed pärast vägijoogi pruukimist.

Kõik see on põhjustatud sellest, et eestlane ei oska ennast tavaolukorras tunda vabalt. Kõige kurvem on, et enamik inimesi ei püüagi midagi selle väljakujunenud situatsiooniga ette võtta. Ma olen kuulnud küll ja küll, kuidas minu tuttavad välismaalasi taevani nende tundelisuse pärast kiidavad ning samas heidavad meile ette tuimust. Nii hea ja vaba olevat olla nende keskel! Ka ise muutume välismaalaste seltskonnas tihti hoopis elavamaks, kuna meie seesugust ehk siis palju elavamat käitumist ei heideta sugugi ette ning seda võetakse täiesti loomulikuna. Pärast tullakse koju tagasi ja hakatakse jälle vinguma. Küll ei sobi üks ja teine eestlaste omadus. Oma suhtumisega ei taheta isegi midagi muuta, vaid lihtsalt kirutakse, niiviisi veelgi süvendades eestlase väljakujunenud stereotüüpi. Mõnigi tahaks olukorda muuta, aga ei oska, sest kogu see negatiivne suhtumine meie iseloomu kohta on nii sügavale ühiskonda juurdunud ning lõpuks jääb viimaseks abinõuks alkoholi appi võtmine.

Jube fakt on, et alkoholist otsivad üha nooremad julgust, aga ühel päeval võib saada sellest kurb sõltuvus. Tartu Ülikooli Kliinikumis viibis näiteks 2002. aastal alkoholi tarvitamise pärast tekkinud vigastuste tõttu ravil 2867 haiget - haiglaravi maksumus oli 42,3 miljonit krooni. Kahju on tõdeda, et ravil viibinutest 567 olid kuni 14. aastased lapsed ja 276 15-21 aastased noored, mis teeb protsendiks kokku 29,4. Protsent on väga kurb, sellepärast peabki tugev alkoholiennetustegevus algama juba koolis. Praegu on küll näha erinevaid infovoldikuid alkoholi mõju kohta, kuid minu arvates need ei aita. Pigem põhjustavad need parastamist, kuna ollakse liiga noor, et seda tõsiselt võtta. Mina usun tõsiselt, et liigtarbimine noorte seas on põhjustatud sellest, et ollakse muidu liiga häbelikud enese väljendamiseks. Enesekindlamad inimesed panevad alkoholi tarbimisele piiri tavaliselt juba päris varajases eas - nad lihtsalt ei vaja seda. Palju rohkem peab muretsema nende pärast, kellel puudub julgus olla iseseisvam ning seeläbi enesekindlamalt käituda. Nemad on see suurim riskigrupp. Ei saa öelda, et lastele tuleb mõistus pähe panna, koolis tuleb aidata neil oma arvamust avaldada, kuna nii süstitakse eneseusku ja pudeli tihe kergitamine jääb ära. Öeldakse, et joobes inimene väljendab päris tihti neid emotsioone, mida kaine peaga ei julgeks ja samas tapab alkohol Eestis 2000 inimest aastas ning selle liigtarbimisega seostatakse üle 60 haiguse. Midagi on väga valesti. Nii kurb on tõdeda, missugust kahju meie ühiskond joomise pärast kannatab. Kõik see algab sellest, et inimesed soovivad tänu alkoholile muutuda vabamaks. Ajajooksul muutub harjumus sõltuvuseks ja inimene jääbki etanoolist sõltuma ning sageli järgneb kurb lõpp.

Michael Hardiman kirjutab oma raamatus „Sõltuvus“ väga tabavalt, kuidas pideva joomisharjumuse kujunemine saab osaks eluviisist, et ennast hästi ja vabalt tunda. Mida hullemaks asi läheb, seda rohkem hakkab isik teiste alkoholitarvitajatega seltsima, kes ei kritiseeri tema teguviisi ja pigem julgustavad ning siit saab absoluutne allakäik alguse. Teadaolevalt kuni 30% haiglavooditest on täidetu alkohoolikutega, kes pole sellistena identifitseeritud ega ole saanud ka ravi. Kui inimene ei saa otsest alkoholivastast ravi, on tulemuseks tavaliselt haigusest, õnnetusest või enesetapust tingitud surm. Eestiski peab seetõttu alkoholivastast ravi võtma veelgi tõsisemalt. Mina olen liiga palju kuulnud, kuidas muigega mõne isiku kohta öeldakse, et eks ta on vana joodik. Halvemini ei saagi enam suhtuda. Inimesi peab suunama vastavate isikute juurde, kes neid sõltuvusega võidelda aitaksid, mitte nende aadressil nalja viskama.

Alkoholi vastu võitlemiseks on vaja Eestis uut lähenemist. Minu arvates põhineb kõik suhtumisel ning hetkel on meie suhtumine vale. Inimeste kallal ei ole mõtet kogu aeg näägutada, kui halb on alkohol ja kuidas Eesti inimesed ei saa ilma selleta kuidagi olla. Alkohol ei ole tingimata midagi kurja, Jeesuski olevat vee veiniks muutnud ning kultuurne tarbimine pikendavat eluiga. Pessimism ei aita, vaid tuleb hoopis teadlikumalt suhtuda ja suunata, eriti noori, alkoholi mitte tarbima. Vanematel tuleks ka lapsi suunata erinevatesse huvialaringidesse, sest kui inimene on tegus, siis pole tal aega lihtsalt niisama aega surnuks lüüa.

Sellel konkursil ei läinud väga hästi ja tagasisidet ei tulnud. Ometigi sai suhteliselt normaalselt vaeva nähtud ning ise jäin üldjoontes esseega rahule.

Leiutamiskonkurss: "Muuda koolielu paremaks!"

2008-12-21T04:30:00.000-08:00

Sinna ma saatsin kaks tööd- Virtuaalse vihiku ja MP ehk MiniPuhkuse.

Virtuaalne vihik

Minu süda tilgub vahel tõesti verd, kui ma pean koolis raiskama paberit järgmise konspekti jaoks, mis pärast tööd lendab tavaliselt prügikasti. Selline on tavaliselt kõikide õpilaste teguviis. On keegi näinud kellegi kodus märkmeid, mis on kooliajast järele jäänud? Muidugi mitte, ammu on nad ära visatud. Sülearvuti on ka kuidagi ebamugav ja kohmakas - hinna tõttu nii mõnelegi õpilasele kättesaamatu, ei arenda käekirja ja trükkimine tekitab tihti lärmi ja miinuseid on veelgi. Ometigi, kui keskkonnasäästlikkus ja innovatiivsus on Eestis ja maailmas viimasel ajal otsekui ärakulutatud käibefraasid, siis on selge, et tuleks ka siin midagi muuta.

Enam ei tasu muretseda – välja on mõeldud virtuaalne vihik! See on midagi, millest iga kooliõpilane unistab. Nimelt see on seade, mis kuvab lauale täiesti tavalise vihikulehe, millele on võimalik peale kirjutada. Selleks, et oleks lihtsam seda seadet ette kujutada, siis võib-olla mõned rohkem tehnikast huvitatud inimesed mäletavad, kuidas paar aastat tagasi tuli turule laserklaviatuur, mis joonistas laseri abil mistahes pinnale punase virtuaalse klaviatuuri. Seadme kasutamiseks tuli vajutada olematutele, laseri poolt kuvatud nuppudele. Ka virtuaalse vihiku kasutamiseks tuleb kirjutada põhimõtteliselt olematutele lehtedele, mis on laseri lasersilma poolt kuvatud.

Laseri abil kuvatakse paigal olevale pinnale virtuaalne vihikuleht, kuhu peale saab kirjutada kas või täiesti tavalise pastakaga. Pastakal ei tohiks siiski tera väljas olla, kuna nii võib aluse (enamasti laua) ära määrida. Laserklaviatuuri peale võib kirjutada iga natukese teravama otsaga esemega, kas või näiteks puutokikesega, peaasi, et endal mugav oleks. Ostja saab tavaliselt pihuarvutite jaoks kasutatava plastmassist puutepulga kaasa. Puutepulkasid on mitmes suuruses, määravaks saab kliendisoov.

Laser kuvab pinnale virtuaalse kuni A3 suuruses paberilehe. Suuruselimiidiks ongi praegusel prototüübil A3. Kooliõpilastel on kõige populaarsemad suurused A4 ja A5, kuhu siis ka tavaliselt kirjutatakse. Menüüst saab valida ka väiksemate suuruste kuvamist, sest vahel lihtsalt ei ole seda kuvamiseks vajalikku pinda nii palju, näiteks mõnedel toolidel olevad imepisikesed kirjutamiseks mõeldud lahtikäivad lauakesed.

Jõudes oma märkmetega lehekülje lõppu, siis alguses olev informatsioon ei ole ka kuskile kadunud - kõik on ilusti vaadeldav ning automaatselt juba ära salvestatud. Soovi korral on ka väga lihtne mõnda asja kustutada. Teksti osale, mida on soov kustutada, tuleb tõmmata peale kaks joont ja siis annab virtuaalne vihik kasutaja ette automaatselt küsimuse, kas ta soovib sellest tekstiosast vabaneda. Tuleb lihtsalt vajutada jah või ei nuppu. Kustutatud kohale jäetakse alguses tühi koht, nii on võimalik seal ellu viia mõni parandus. Kui parandus on pikem, kui algne tühimik, siis nihutatakse järgnevat teksti edasi.

Virtuaalsed vihikud on suutelised ka omavahel faile jagama. Selleks otstarbeks on seadmel ühes otsas USB mälupulk ( et andmeid edastada) ning teises otsas on USB port (andmete vastuvõtmiseks). Nii on väga hõlbus enda faile jagada teiste virtuaalsete vihikutega ning kerge endale näiteks haiguse tõttu puudutud tundide materjali alla laadida. Samuti saab kodus USB pordi kaudu ka kõik materjalid arvutisse tõmmata.

Kui panna virtuaalne vihik alguses käima, siis kuvatakse väike menüü. Sealt saab valida, kas jätkata mõne vana konspekti tegemist, alustada millegi uuega või hoopis jätkata oma viimast pooleliolevat tööd. Samuti saab sealt muuta seadeid (näiteks muuta laserkirja värvi või omaniku andmeid). Kui seade on ühendatud mõne teise omasuguse vihikuga, siis ilmub see ka kohe menüüsse. Tuleb minna ilmunud F kettale ning täiendada oma vihikut vastavate failidega.

Rääkides virtuaalse vihiku mahutavusest, siis prototüübil on selleks 100mb, mis peaks olema küllalt tekstifailide jaoks ning nii saab sellega ka erinevaid faile transportida ehk siis mälupulgana kasutada. Loomulikult on võimalik ka mahutavust suurendada ning lisada erinevaid funktsioone, nagu mp-3 mängija või erinevad mängud. Ometigi ma arvan, et sellel ei ole mõtet, kuna minu silmis on virtuaalne vihik siiski efektiivne töövahend. Virtuaalset vihikut on hõlbus kasutada ka hämarates valgustingimustes või siis täiesti pimedas. Kuvatud lehevärv muutub halvemates valgustingimustes lihtsalt laserpunaseks.

Muidugi on paljudel õpilastel komme õppida voodis. Siit tuleb ka küsimus, kui praktiline ta on õppimise seisukohast. Ometigi ei tasu muretseda! Virtuaalse vihikuga saab kaasa ka nii öelda raskete olude aluse (vt. joonis). See alus on tehtud lahtikäivast plastikust, mis on kaetud riidega. Tal on olemas kohe ka virtuaalse vihiku kinnitamise koht. Niiviisi võib mugavalt oma koolitükke kas või pea alaspidi teha! Aluse suurust saab oma äranägemise järgi lahti pakkida kuni A5 suuruseks. Kui konspekti lehekülg oli algselt suurem, siis ei tasu sellepärast küll muretseda! Tuleb lihtsalt vajutada lehekülje allakerimise nuppu.

Energia jaoks on virtuaalsel vihikul olemas aku. See on sisseehitatud ning mingisugust eraldi laadijat kaasa ei anta. Laadimise protseduur on väga lihtne - virtuaalne vihik tuleb lihtsalt panna arvuti USB porti, kus ta laeb ennast ise täis. Laadimine kestab umbes tunni ning selle protseduuri ajal vilgub aku seisukorda näitaval nupul tuluke. Kui aku on laadinud ennast täis, muutub vilkuv tuluke roheliseks ning nii võib seadme eemaldada. Akuks on esialgsete andmete põhjal liitiumaku, nii et akut võib ka ilma mureta siis laadida, kui see ei ole päris tühi. Ilma laadimiseta peaks virtuaalse vihiku aku aktiivsel kasutamisel vastu pidama 4-5 päeva. Seadmel on väike nupuke, mille vajutamisel on näha aku seisukord. Roheline näitab täisakut, kollane on pooltäis ning punane juba kohe-kohe tühjenevat akut. Selle järgi on hea laadimiskordi ajastada. Aku tühjenedes tuleb ka hoiatus kuvatud lehekülje äärde. Kui ka aku on tühjenenud keset konspekteerimist, ei tasu muretseda, et konspekt on kadunud, sest virtuaalne vihik salvestab automaatselt kõik tööd.

Virtuaalne vihik on kahtlemata revolutsioon õppevahendite vallas. See seade on oma ajast ees ning kunagi muutub kahtlemata asendamatuks iga õpilase elus.

Minipuhkus ehk MP

Mina olen päris mitmeid kordi sõitnud hommikuti bussiga kooli ja vahel isegi esmaspäeva varahommikul maalt linna, et jõuda esimesteks tundideks ilusti koolipinki. Tihti on mulle peale tulnud mõnus tukastus, mida on kahjuks olnud väga raske nautida, sest bussis on raske leida head asendit puhkamiseks. Kõik poosid on kuidagi ebamugavad ja ei ole eriti lihtne leida midagi pehmet, mille peale oleks võimalik toetuda. Õnneks on need ajad nüüd möödas!

Nüüd jõuavad kõik õpilased pärast pikemat sõitu koolipinki värske ja puhanuna!

MiniPuhkus ehk siis MP on väga lihtsalt kasutatav. See tuleb kinnitada krõpsu abil peopessa ning pärast seda on mugav olemine garanteeritud igal pool. Nüüd saab bussiga sõites väga hõlpsasti ennast välja puhata. Akna all istudes tuleb küünarnukk asetada akna äärele ning asetada oma põsk mõnusasti peopessa, kus on MiniPuhkus. Vahekäigupool istudes peab küünarnuki toeks kasutama tavaliselt istme käetuge. Õnneks on MP universaalne ning seda saab kasutada mõlema käe jaoks!

MiniPuhkuse südamik koosneb pehmest ning elastsest kummist, mistõttu ei ole ta jäik. Seda katab mõlemalt poolt viskoelastne vaht ( näib küll võõras sõna, kuid Dormeo „Memosan“ padjad on tehtud samast materjalist). Viskoelastset vahtu on rohkem sellel MP poolel, kuhu toetub pea, kindlustades sellega maksimaalse mugavuse. Sama materjaliga on ka kaetud peopessa jääv pool, kuid seal on paksus natukene väiksem. Viskoelastne vaht kohandub inimese kehasoojusega ning kohandub sellele avalduva raskusega.

MiniPuhkust saab kasutada nii paljudes eri kohtades, et raske oleks neid kõiki üles lugeda. Ometigi ei piirdu MP funktsioonid ainult eelpoolmainituga. Mõnedes igavamates tundides on kindel, et ka õpilased anduvad MP võludele ja teevad nii väikese uinaku. Kahjuks võivad nii väga paljud tähtsad asjad jääda üles märkimata ja õpilane saab lõpuks halva hinde. Õnneks tuleb siin MP appi. Sai juba mainitud, et leiutis ise kinnitub krõpsuga peopessa. Samamoodi saab teda ka lahti võtta. Lahtivõetult on MP nagu üks mõnus pehmendusega lapats. Nähes, et sõber tunnis magab, siis minul küll on tihti tema pärast mure. Tekib küsimus, et kuidas ta küll loodab edaspidi aines hakkama saada, sest vältimatult jääb ta maha. MP abil saab talle anda väikese obaduse äratuseks. Haiget ei saa magaja kindlalt, sest MiniPuhkuse materjalid on niivõrd pehmed, aga väikese ehmatuse küll.

Kõige sellega MiniPuhkuse funktsioonid ei piirdu. Tunnis olles olen mina küll päris tihti natukene närviline, tihti on põhjuseks materjalist mittearusaamine. Tahaks selle närvilisuse tunde kuskile välja valada, aga ei tea kuhu. MP tuleb ka siin appi, kinnitades leiutise peopessa, saab teda kasutada ka närvipallina. Südamikus oleva elastse kummi tõttu annab teda kokku suruda ja nii saabki oma närvilisusest lahti! Vahel võib siiski ebamugav olla teda oma peopesas mudida ning sellistel puhkudel saab ta lahti kinnitada ning asetada oma sõrmede vahele paremini, et kasutamine oleks mugavam.

MiniPuhkust on võimalik soetada endale mitmes suuruses. Suurema ja väiksema peopesaga inimesed peaksid endale parema mugavustunde jaoks vastavalt oma käele sobiva MP. Ostes on tavaliselt see väga lihtne, sest proovitavad näidised on müügikohtades olemas.

Eelmise aastaga võrreldes läks halvemini, mingisugust äramärkimist ei tulnud. Hiljem trehvasin juhuslikult kokku selle konkursi korraldajaga, kelle sõnul oli Virutaalne vihik kõige napimalt auhinnast ilma jäänud töö - üks žüriiliige olevat selle vastu olnud, kuna tema sõnul olevat midagi sarnast juba olemas. Seda väidet on raske kommenteerida, sest idee tuli mul Soomes olles ning siis sai ta ka kohe paberile pandud.

Kuidas aidata Aafrikat?

2008-10-19T06:34:00.000-07:00

Noorte Arengupreemia konkurss. Kahjuks mingisugust tagasisidet ei tulnud, aga lõpuks sai päris palju seda Aafrika temaatikat uuritud ning ma arvan, et mõni konstruktiivne lahendus tuli ikka.

Lõvi Leo annab nõu

2008-09-28T11:15:00.000-07:00

“Lõvi Leo annab nõu”

“Koolivägivald ja -kiusamine”

Lõvi Leo on alati olnud rahuarmastav, see oli ka üks neist põhjustest, miks ta otsustas pärast kooli minna kohe politseinikuks õppima. Nii saab inimesi aidata! Ebaõiglust pole ta sünnist saadik sallinud ning selle nägemine on olnud talle alati valus.

Ühel päeval jalutas Lõvi Leo oma tavapärast marsruuti pidi koju. Möödus ka koolist, mida nähes tuli Leole näole alati naeratus, sest ühes sellega meenus talle tema enda lapsepõlv. Seekord silmas ta aga üht kampa, kes olid kogunenud ringi. Lähemalt möödudes avastas ta, et ringi keskel oli üks natukene kulunud riietes väike poiss, keda narriti suurekasvulisema lapse eestvedamisel. Esimesel hetkel tahtis ta väetimale kohe appi minna, kuid natukene järele mõeldes, pidas ta paremaks teisiti talitada, sest nii võidakse seda poissi lõpuks isegi veel rohkem hakata kiusama, sest ega tema ei saa igavesti poisi eest seista.

Lõvi Leo peas küpses plaan, kuidas olukorda lahendada. Leo jättis peamise kiusaja näo meelde ning pärast tundide lõppu jälgis, kustkaudu poiss koju läheb. Tuli välja, et see tee ühtib suures osas tema enda koduteega. Lõvi otsustas, et järgmine päev, kui juhus neid kokku viib, üritab ta poisiga rääkida. Leo järgmine tööpäev venis päris pikaks, kuid ülejärgmine päev silmas ta noort kiusajat koju minemas. Lõvi Leo möödus poisist aeglaselt ning talle ei jäänud märkamata, kui vaimustunult teda silmitseti. Nii pöördus ta sõbralikult poisi poole, küsides kas teda politseiniku töö huvitab. Noore poisi nimi oli Jaan ning ta noogutas vastuseks. Lõvi uuris edasi, miks teda politseinikuamet huvitab. Jaan vastas hoobilt, et politseinikud saavad ära hoida halba ning panna kurjategijaid vanglasse. Lõvi naeratas ja sõnas, et selles suhtes on tal õigus küll, aga milline inimene on siis kurjategija? Noor mees mõtles mõne hetke ja ütles, et otse loomulikult need, kes teevad teistele kurja ja haiget. Lõvi Leo päris edasi, mis on Jaani arvates kurja tegemine. Jaan ei jäänud siingi vastust võlgu. See olevat midagi, mis paneb teise inimese nutma, näiteks võttes temalt midagi ära või lüües teda. Leo usutles ikka edasi, kas poisi arvates peaks politseinik siis igasugust ebaõiglust sallima ning selle vastu välja astuma? “Muidugi,” pahvatas poiss rõõmsalt. Lõvi Leo ütles Jaanile, et õige politseinik, nähes ebaõiglust, üritab ikka võimaluse korral midagi parandada, kahjuks alati pole see võimalik. Leo jätkas:” Jaan sa ütlesid, et kurjategija on see, kes lööb kedagi ja paneb tema niiviisi nutma. Päriselus on kahjuks üha rohkem selliseid juhtumeid, kus tehakse kellegile liiga ilma teda puudutamata.” Leo lisas kurvalt, et see on vaimne vägivald ning seda parandada on ühel politseinikul väga raske. Leo jätkas, et paar päeva tagasi kõndis ta just Jaani kooli juurest mööda ning ta oli väga kurva vaatepildi tunnistajaks, kus suur rühm lapsi narris ühte väiksemat poissi, kes hakkas lõpuks kogu selle kiusamise peale nutma. Väike Jaan muutus selle jutu kestel näost järjest punasemaks. Lõvi rääkis edasi, et see olevat selline suur ebaõiglus, mille peale ei hakka ühegi politseiniku võim: “Võib-olla on see poiss lihtsalt pärit vaesemast perekonnast ning tal ei ole nii uued riideid, kui kõigil teistel ja teda narritakse ainult selle pärast? Lihtsalt väga kurb on, et need lapsed ei mõista oma nooruse tõttu üldse, mida kiustav võib tunda.” Jaan oli muutunud näost veel punasemaks, tema pea oli vajunud norgu ning ta veeretas kinganinaga teel olevaid väikeseid kive, kuid ta kuulas pingsalt. Lõvi Leo rääkis, kui raske on korravalvuritel sellist asja taluda, sest nad ei saa ka sekkuda, kuna see teeks oletavasti kiusatava olukorda veelgi halvemaks. Äkki Leo vabandas poisi ees, öeldes et sellise jutuga võib ta hoopis ära rikkuda noore mehe soovi saada politseinikuks, aga see polevat üldse tema plaanides.

Kõndides olid nad koos jõudnud Jaani koduni. Jaan ütles Lõvi Leole kiirustades nägemist ning ukse enda järel sulgenud, jooksis otsejoones oma tuppa, heitis voodisse ning hakkas tänase päeva üle tõsiselt järele mõtlema. Tema silme ette ilmus mõiste kurjategija. Jaan küsis endalt, et kui tema on teisi kiusates teinud kurja, siis võib tema kohta öelda ju kurjategija? Ometi selline ta olla ei tahtnud. Politseinikuks saamine tulevikus oli aga Jaani jaoks üks väga kindel soov siin elus. Jaanile oli ka selge, et üks hea korrakaitsja ei salli mingil juhul ebaõiglust, aga just seda on ta ise kahjuks oma tegudega põhjustanud. Lõvi Leo oli muutunud talle eeskujuks ning ta teadis, et tema ei oleks Jaani asemel kohe kindlasti teistele halva tegemist sallinud, tema aitas abivajajaid ning poiss tahtis täpselt tema moodi olla. Jaan otsustas homme teha esimese tõsise sammu oma valitud elukutse suunas, nimelt lõpetada Joosepi kiusamine koolis. Lõpuks tuli välja, et see ei olnudki nii raske, kui oli paistnud. Jaan rääkis lihtsalt oma sõpradele sama jutu, mida ta oli Leo käest kuulnud ning pärast seda jäid kõik lapsed kuidagi mõtlikuks. Joosepi kiusamine lõppes peaaegu päevapealt.

Mõne päeva pärast otsis Lõvi Leo pärast tunde ülesse Joosepi ja Jaani klassijuhataja, pärides, kas on toimunud ka mingi muudatus klassis suhtumises kiusatud noormehesse. Õpetaja oli väga üllatunud, kuidas üks võõras seda kõike teab ning ütles, et viimasel paaril päeval on Joosep olnud jah rohkem seltskonnas ning kiusamist pole ta üldse klassis täheldanud. Klassijuhataja lisas uhkelt, et vist aitas tema paarinädala tagune jutt klassijuhatajatunnis, kus ta ütles, et kiusamine on väga halb asi. Lõvi Leo muheles, tänas õpetajat ning seadis oma sammud kodu poole. Umbes nädal aega hiljem silmas Leo Jaani tolle koduuksel, ta hüüdis poissi, küsides kui vana too on. Jaan hüüdis rõõmsalt vastu, et ta on kümnene. Lõvi Leo vastas, et pärast gümnaasiumi ootame sind siis politseikooli! Jaan jäi edasikõndivale Lõvi Leole pikalt järele vaatama, endal sära silmis.

Eriauhind ja hunnik nänni.

Euroopa meie igapäevaelus

2008-07-14T13:45:00.000-07:00

Nagu ma aru sain, saime napilt II koha ühel Euroopa teemalisel võistlusel. Kahjuks anti välja ainult üks peapreemia.

Globaliseerumine

2008-07-14T13:25:00.000-07:00

Minu arvates on kaks mõistet- demokraatia ning globaliseerumine muutunud tänapäeva maailmas lahutamatuks. Globaliseerumist seostatakse paljude nähtustega, milledest enamik on alguse saanud pärast Teist maailmasõda. Need nähtused, nagu näiteks kaupade, kapitali, informatsiooni ja inimeste kasvanunud liikumine toimusid peamiselt demokraatlike riikide vahel.

Sõna demokraatia tuleneb kreeka keelest, kus demos tähendab võimu ja kratos rahvast - rahva võim. Inimesed on erineva maailmavaatega ning seetõttu on kokkuleppele jõudmine nii mõnigi kord väga raske. Johtuvalt sellest tehti ja tehakse ka praegu otsuseid peamiselt häälte enamuse printsiibil, kuigi need otsused ei ole kõigile vastuvõetavad. Sama lugu on ka üleilmastumisega, sellel on väga palju positiivseid pooli, aga samas ka negatiivseid, nagu näiteks massikultuuri pealetung ning seetõttu on sellel protsessil tohutult vastaseid.

Rahva võim tähendab ühtlasi ka üksikisiku võimu. Muistest Ateenast alguse saanud valitsemissüsteemi üheks juhtmõtteks on, et riigid peaksid võimalikult vähe majandusse sekkuma - nn. vabaturumajandus. Selline süsteem on siiani küll kindlustanud arenenud riikides majanduskasvu, kuid ühtlasi on see kurvakstegev. Tulemuseks on see, et pool maailma elanikest teenib 95% maailma rikkusest. Lääne ühiskonna juhtivate poliitikute sõnul on maailm tänu demokraatiale ja globaliseerumisele hoopis parem elamiskoht. Sellele vaatamata peab üks kolmandik maailma elanikest päevas ära elama vähem kui 1 USA dollariga. Sellele on kahjuks globaliseerumine paljuski kaasa aidanud, sest praeguses olukorras võib teha mõningaid üldistusi, õeldes, et rikkamad saavad rikkamaks ja vaesemad jäävad vaesemaks. See on põhjustatud paljuski globaalsest turumajandusest, mis on otsekui Darwini loodusliku valiku teooria, kus ainult tugevamad jäävad ellu. Mõned riigid jäävad vaesemaks, kuna neil pole vahendeid konkurentsitingimustes ellu jäämiseks.

Vaikselt kuid kindlalt on hakanud ka maailma suurriigid mõistma, et vaesuse ja rahulolematuse vähendamiseks tuleb hakata tegema suurt tööd. Rikkus on kandunud lääneriikidesse suuresti tänu nende kunagistele asumaadele. Kolooniatesse ei investeeritud midagi, sealt pumbati ressursse ainult välja. USA edu põhineb maailmasõdadest võidukalt väljatulemisel. Mida aeg edasi, seda rohkem teevad kõrgema arengutasemega riigid investeeringuid vaesematesse- muidugi ikka omakasu nimel. Kasulik on see siiski mõlemale poolele. Euroopa Liit investeerib Cotonou programmi raames suuri summasid Aafrika arenguks ning sealse demokraatliku süsteemi tugevdamiseks. Seda ei tehta juba päris kasumiteenimise eesmärgil, lihtsalt seetõttu, et aafriklastest põgenikud ujutavad Euroopat üle. Nende kõigi integreerimine ühiskonda on suisa võimatu. Euroopa mõjuvõim tugevneb Aafrikas ning põgenikevool väheneb, kuid Mustale Mandrile on see veelgi kasulikum. Seega on tänu globaliseerumisele jõutud arusaamisele, et väga vaesed ühiskonnad pole ka arenenud riikidele kasulikud ja nii suunatakse ressursse nendesse maadesse. Niisiis siin muutuvad asjad ajapikku kindlasti paremaks.

Nii nagu pole olemas ideaalset valitsemiskorda, pole olemas ka ideaalset majandussüsteemi. Üleilmastumine ei ole ola alati kõigile kasulik, aga kas midagi ideaalset on üldse maailmas olemas. Mulle meeldib Winston Churchilli ütlemine demokraatia kohta, et see on kõige õudsam valitsemisviis, kuid ometigi parim, mis meil on. Sama ütleksin ma ka vabaturumajanduse kohta, millest on tingitud ka üleilmastumine.

Ammu pole kunagi midagi nii kiiresti valmis teinud. Konkursi lõpptähtaeg oli mõne tunni pärast ja nii tegin ühe koolikirjandi ümber. Õnneks läks hästi- I-III koht ning reis Brüsselisse.

Unistus paremast minevikust

2008-07-14T13:15:00.000-07:00

Pean tunnistama, et ma unistan päris tihti. Võib-olla liigagi tihti. Ent ma polnud teistsugusest, täpsemalt öeldes paremast minevikust, nii imelik kui see ka võib tunduda, mitte kunagi unistanud. Esimest korda hakkasin sellele mõtlema, kui põhikoolis alustasime ajaloo õppimist, siis tabasin ennast küll unistamas vaid ühest asjast - oleks vaid eesti rahva minevik olnud vähem kannatusterohke.

Ma lugesin, kuidas piiskop Albert asutas 1201. aastal Riia linna, millest sai peamine tugipunkt Baltimaade vägivaldsel ristiusustamisel. Elasin kaasa, et see linn oleks jäänud asutamata! Ma lugesin Madisepäeva lahingust, Saarema langemisest 1227. aasta jaanuaris ning kurvastasin veelgi rohkem, ise mõeldes, miks just nii? Ma lugesin Jüriöö ülestõusust ja kohkusin tõsiselt kui reeturlikult tapeti neli eestlaste juhti Paides. Mingi aeg ma juba leppisin Eesti lõputuna näiva okupatsiooniga. 17.sajandil näis Altmargi vaherahuga isegi midagi rõõmustavat juhtuvat - Eesti läks natukenegi leebema Rootsi võimu alla. Mul on raske kirjeldada oma tollast hingeängistust, kui pärast Põhjasõda olid Eesti alad läinud juba Venemaa alla, lakkamatuid sõjaaastaid ja meie esivanemate lakkamatuid kannatusi. Miks ei oleks võinud minna teisiti?

Saabus ärkamisaeg, kogu keha läbistas laulupidude kohta lugedes soe tunne ning pärast peaaegu 700 aastat kestnud orjapõlve oli jälle näha meie Eesti asjade paremuse poole minekut. Läksid aastad ning lõpuks see juhtus! Eesti iseseisvus! Eesti Päästekomitee liikmed sõitsid 24. veebruaril tulevase Eesti Panga hoonesse, moodustasid Ajutise Valitsuse ning lugesid ette Iseseisvusmanifesti. Nii lihtne see oligi! Vabadussõjas näitasid eestlased üles suurt südikust ja vaprust ning Tartu rahuga näis, et eestlased on ennast lõplikult iseseisva riigina maakaardile kehtestanud. Eesti ehitas ennast ülesse, elati ülemaailmne majanduskriiski üle. Saabus vaikiv ajastu. See oli üks imelik periood - oli nii halbu kui ka häid arenguid, aga Eesti oli vähemalt iseseisev! Ajaloolased ning majandusteadlased on väitnud, et võrreldes Soomega olime neist päris mitmes valdkonnas arengult ees ning teisteski ei jäänud neile palju maha. Neid ridu oli minul eriti uhke lugeda, sest see näitas eriti hästi, kuidas enamik balti-saksa mõisnikke oli eesti talurahvas eksinud, pidades neist väikeste vaimsete võimetega inimesteks, kes oskasid teha ainult füüsilist tööd.

Jõudes ajalooõpingutega edasi, panid mind üha vähem imestama edasised arengud. See kõik näis minevat nii hästi Eesti kibeda minevikuga kokku. Molotov-Rippentropi paktiga jagati Eesti jälle ära kahe tollase suurvõimu poolt. Eestisse rajati Nõukogude baasid ning varsti me polnudki enam iseseisvad. Keegi oli meid veelkord endale himustanud. Varsti muutus Eesti sõja tallermaaks ning juba olime Natsi-Saksamaa võimu all. Nemad kaotasid sõja ning sõja võitja pidas loomulikuks oma õigust meie maale. See kõik tekitas minus tohutut kibestumust. See näis olevat otsekui ajalooline paratamatus, vingerpuss mingi kõrgema jõu poolt eesti rahvale, kellele poleks otsekui kunagi määratud olla pikemalt iseseisev. Lugedes seda kurba riigi ajalugu, kangastus minu silme ette ainult üks sõna - miks?

Venestamispoliitika oli karm, eestlasi küüditati ning umbes 70 000 meist oli sõjakoleduste eest välismaale põgenenud. Vene aja süvenedes näis asi kogu aeg üldiselt hullemaks minevat, kuigi oli ka rõõmustavamaid hetki. Õnneks jooksis aja möödudes NSV Liit välispoliitilisse ja majanduslikku ummikseisu. Eestis sai alguse niinimetatud uus ärkamisaeg oma rahvaliikumistega, kust võrsusid õiged inimesed, kes olid õigel ajal õiges kohas ning 1991. aasta 20. augusti hilisõhtul võeti vastu “Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest”. Eesti sai teist korda ametlikult iseseisevaks.

Gertrude Steen on öelnud, et ajaloo juures on rahustav see, et ta kipub ennast kordama. Praeguseks oleme iseseisvad olnud 17 aastat. Eelmine vabariik püsis 21 aastat. Mul tekkis siis loomulikult kurb küsimus - kui kaua on meile siis seekord õnne antud olla iseseisev? Siinkohal unistasin ma põhikoolis tõesti paremast minevikust, millest leiaksin tuleviku suhtes rohkem kindlustunnet.

Eesti mineviku ja tuleviku üle juurdlemine ei andnud mulle tükil ajal rahu. Elu peaks ometi olema ilus, miks siis eesti rahval pole üldse õnne olnud või kui ka on, siis seda ainult lühikest aega. Mõeldes tulevikule, unistasin ma mõnes mõttes paremast minevikust. Uurides minevikku, näib mulle nii mõnigi kord paratamatusena, et ka meie praegune iseseisvusaeg ei kesta igavesti. Siiski olen ma positiivne ning võtan asju teistmoodi. Meie rahvas on vaatama raskele ajaloole suutnud jääda püsima. Paljud rikkaliku kultuuripärandiga rahvad on ajaloost kadunud. Me oleme läbielanud kõikvõimalikud katsumused ning niimoodi asja vaadates ei tohiks miski olla meile võimatu. Liivlasi oli kunagi samapalju kui meid, nüüd neid peaaegu enam pole. Meie oleme olemas. Enam ma ei unista paremast minevikust, nüüd leian ma sellest innustust.

Ei tulnud sellel konkursil tagasisidet. Äramärgitud tööd mulle väga muljet ei avaldanud. Võib-olla on essee lihtsalt liiga palju teemast mööda.

Keskkond ja jätkusuutlik areng

2008-07-14T13:12:00.000-07:00

Läviks nimetatakse piiri, mille ületamine võib tuua keskkonnas kaasa kiireid ja sageli ettearvamatuid muutusi. Tulevaste põlvede ja ka meie endi saatus sõltub looduslike süsteemide säästvast kasutamisest

Kas noored hoolivad keskkonnast või mitte on õige kentsakas küsimus. Mingisugust muud võimalust pole, kui hoolida! Sellest, kuidas me suudame oma planeediga kooskõlas elada, sõltub meie kõigi tulevik. Rohkematele inimestele peab teadvustama nende käitumise mõjust keskkonnale. Hoolimatu käitumine keskkonna suhtes on tihti tingitud lihtsalt teadmatusest. Programmid võivad küll olemas olla, aga inimeste harjumust on väga raske muuta. Euroopa on uute tarbimismustrite tutvustamisel väga õigel teel. Minagi oman Euroopa nutikale tarbijale tehtud päevikut ja nii mõnigi fakt on seal pannud mind väga mõtlema. Mõningate hinnangute järgi saab nafta 2040 aastaks otsa. Mõeldes tänasest päevast kaugemale, ei ole see aeg sugugi nii väga kaugel.

Vaatame asja realistlikult, nii lapsed kui ka täiskasvanud mõtlevad väga palju enda heaolu peale. Tervisest sõltub heaolu tohutul määral. Tervis omakorda sõltub väga palju keskkonnast. Iga aasta sureb 3 miljonit alla viie aastast last keskkonnast põhjustatud haiguste tagajärjel. Seega enda heaolu kindlustamiseks peab olema igal juhul keskkonnateadlik. Juba koolides peab sellest tulenevalt käsitlema keskkonna ja inimese vastastikku mõju märksa põhjalikumalt. Ei ole mõtet küsida, milline on meid ümbritseva olukord 100 aasta pärast, siis võib sellele küsimusele olla liiga hilja vastata. Probleemide lahendamisega tuleb kohe tegelema hakkama.

Süsihappegaasi väljalase pidavat aastaks 2030 tõusma 52% võrra. See on suuresti suure energiavajadusega maade - Hiina ja India - esiletõusust tingitud. Euroopa suur väljakutse tulevikuks on suure energiatarbimisega arengumaade turgudele viia keskkonnasäästlikumaid tehnoloogiaid. Meie riikide ühendus ei tohi keskenduda ainult liidusisestele probleemidele, sest keskkonnaprobleemid ei tunne riigipiire. Globaalse mõtlemise juurutamine ei tohi jääda ühe maailmajao tasandile, vaid see peab olema ülemaailmne. Suhtumisest algab kõik. Rekordiliselt kõrged temperatuurid on arvatavalt hävitanud juba 70% India ookeani korallidest. Korrallid moodustavad väga keeruka ökosüsteemi ning neid võib võrrelda maapealsete vihmametsadega. Ökosüsteemid ja liigid hävivad, aga maa rahvastik kasvab järjest ning varsti ei pruugi inimestel suureneva ja ebaefektiivse veetarbimisega võimalik isegi puhast vett juua. Jube on mõelda, kui mittesäästlik on paljude eluks vajalike ressursside tarbimine hetkel. Kunagi meil seda võimalust enam ei ole. Tuleb muutuda.

Kahtlemata on vajadus igasuguse alternatiivenergia järele suur. Vajadus tuleks tasakaalustada uurimisse mineva rahaga. Tavalisele kodanikule tunduvad juba praegu teadusesse panustatavad summad väga suured, aga Ameerika Ühendriikide programmidele jäävad nad ikka mitmeid kordi alla. Aastakümneid läheb aega, et sellist energiasüsteemi välja töötada, sellepärast peab alustama kohe. Enamustel liikmesmaadel on enda uurimisprogrammid energia kohta ning neil kõigil on peamiselt samad eesmärgid. Selline tegevus on hirmus ressursiraiskamine. Need programmid peavad oma jõud kokku panema ja unustama salapäratsemise. Uurimiste ühendamiseks peab olemas olema kindel energiastrateegia, tänu millele toimuks jõudude kokkupanemine, mitte võistlemine saavutuste eest. Sellisel moel oleks infovool palju suurem ning töö kiirem ja efektiivsem. Õnneks on üks esimesi samme selle ideaali täitmisel juba tehtud, nimelt ITER reaktor, mis on paljude maade teadlaste koostöö vili. See on keskkonnasäästlik tuumareaktor, mis ei tekita keskkonnale ohtlikke aineid. Võib uhkusega tõdeda, et ITERi projekt on just tulevikku suunatud, aga see on siiski piisk meres.

Rääkides keskkonnaprobleemidest on väga tihti peetud lahenduseks praegust tuumaenergiat. Minu arvates oleks see lahendus viimases hädas. Maailma Looduse fondi rahvusvahelise direktori James Leape sõnul ei ole tuumaenergia lahendus kliimaprobleemidele, kui suudetakse olemasolev energiapotentsiaal taastuvatele energiaallikatele maksma panna ning keskkonnasäästlikke tehnoloogiaid edasi arendada. Rootsi on pärast hetkelist tuumavaimustust hakanud järjest tuumaenergeetika osa majanduses vähendama. Taastuvate energiallikate maksimaalsele ärakasutamisele peab järjest rohkem rõhuma. Sõna taastuv peab kunagi mängima energiamajanduses võtmerolli.

Linnast bussiga sugulastele külla sõites oli üks maantee kinni, nimelt käis seal suur rekonstrueerimine, mis oli ette võetud tänu Euroopa Liidult selle jaoks tulnud rahaga. Summad olid väga suured ning edaspidi läheb nende teedehooldamiseks ka väga palju raha. Mina sõitsin küll sinna bussiga, aga mul ei oleks ka vahet olnud, kui ma oleksin sinna rongiga läinud. Rongiliiklus on palju keskonnasõbralikum ning maanteede uuendamise asemel peaks minu arvates raha suunama pigem rongide kaasajastamisele ning ühtlasi selle kasutuse propageerimisele. Uute maanteede ehitamine ei ole kunagi lahendust pakkunud, pigem on see just suurendanud sõltuvust autost. Uuemate teede lisandumisega suureneb seal pidevalt liiklus, mingeid alternatiive autole ei ole inimestel siis vaja otsidagi, sest kõik on nii autokeskne. Peale selle on Euroopas veel väga populaarsed lähilennuliinid. Lennuliikluse osakaal transpordis suureneb kogu aeg nig selle tagajärjel paisatakse kasvuhoonegaase kõige ülemistesse atmosfäärikihtidesse, kus nende mõju kliimale on drastiline. Lennukikütuse pealt peavad tulevikus kõik firmad maksma aktsiisi, mille tulud suunatakse keskkonnasäätlikumate tehnoloogiate arendamisse. Lähilennuliinide asemel peab arendama kiirrongide liiklust liidu siseselt. Seega tuleb prioriteete muuta.

Läbimurdeid tehakse teaduses iga hetk. On palju uuendusi, mis oleksid keskkonnaprobleemide vastu võideldes väga edukad. Tore on, aga kahjuks ei jõua sellised uuendused kuidagi turule. See on suur investeering ning ka risk omamoodi. Igal juhul peab toetama uuenduslike tehnoloogiate turulepaiskamist. Need oleksid juba väga tõsised ja efektiivsed sammud probleemide vastu võitlemiseks. Siiski on väga vale õelda, et El ei tee mitte midagi tuleviku heaks. Juba toetatakse firmasid, kes on investeerinud keskkonnasõbralikesse tehnoloogiatesse.

Tulevikku tuleb juba täna hakata planeerima. Selle jaoks on väga tähtis riikidevaheline koostöö ning juba praegu olemasolevate tehnoloogiate praktikasse rakendamine.

.

Esseevõistlus “Tulevik ja karjäär 2006″

2008-07-14T13:07:00.000-07:00

Ma olin väiksena alati vihane, kui ma ei saanud midagi, mida ma olin tahtnud. Üks selline asi oli minu onu fotoaparaat Zenit E, mis minu jaoks oli otsekui tükike maagiat tol ajal. Ükskõik kui palju ma nuiasin, ikka ei antud seda kaamerat mulle kätte. Siis saabus unustus aastateks ja kunagi seda kaamerat maal uuesti silmates sai niisama mainitud, et lahe oleks sellega pilti teha. Minu üllatuseks öeldi kohe, et homme ostame filmi ja siis saad proovida. See oli minu jaoks millegi ilusa algus.

Täiesti uskumatu oli see, kui ma oma esimese filmi ilmutusest kätte sain, et ma olin suutnud sellest suurest kaamerast midagi välja võluda! Rõõm oli suur ning ma olin, naljakas praegu mõelda, oma piltide üle väga uhke. Kahjuks jäi kaamera siiski ainult maale piltide tegemiseks. Järgmisel aastal püüdsin ma minna Tartusse fotoringi, aga mind saadeti ukse taha, kuna grupp oli täis. Pettumus oli suur, aga mis teha, alla anda ei võinud ju ometi. Järgmisel aastal läksin uuesti sinna ning nüüd olen ma fotoringis juba kolm aastat käinud. Igasugune uhkus oma piltide vastu hääbus peaaegu kohe peale esimesi nädalad fotoringis. Nähes teiste kaameraid, tundsin ma ennast oma Zenidiga väga alaväärsena. Väga eredalt on mul meeles, kui me käisime fotoringiga ühte tehast pildistamas, sain laenuks sealt digitaalse kaamera ja pildistamine võis alata. Pärast pilte vaadates tuli välja, et ma ei olnud suutnud teha ühtegi teravat pilti, isegi nendel udustel kaadritel polnud mitte mingisugust ideed taga. Kõige hullem oli see, et juhendaja ei kritiseerinud neid pilte otse, vaid pillas mõne üksiku ja salvava märkuse. Sellest sündmusest peale hakkas fotograafia olema number üks hobi mu elus. Trenne ja muid üritusi jäi fotoringi tunni või mõne isealgatatud fotoretke tõttu palju ära. Aga pildid paranesid ja ka mu ellusuhtumine muutus tagantjärele vaadates positiivsemaks. Enam ei olnud hirmu, et keegi võiks mu fotograafiaoskuste ja Zenidi üle nalja visata, sest kõigele saab alati naljaga vastata, et harjutamine teeb meistriks, mitte harjutajaks.

Muidugi oli tahtmine mõnda teist kaamerat proovida ning nii tuli ennast fototuru hindadega kurssi viia. Algus oli väga masendav, kuna hinnad olid ikka kõhedust tekitavad, aga siis sattus minu ette kuulutus, kus ühte Minoltat müüdi väga madala hinnaga. Julgus sai kokku võetud ja saadetud kiri, et kas see kuulutus on ikka tõene. Tuli välja et oli! Ärevus oli suur, kuna mul oli selline tunne, et nii häid asju tuleb elus harva ette. Raha kokku ajades selgus, et üks kolmandik hinnast on ikka puudu ja selle juurde muretsemine oli võimatu. Jällegi sai julgus kokku võetud ning küsitud, kas madalama hinnaga oleks tehing aktsepteeritav. Vastus oli jaatav ja kaamera saabus nädala pärast koju. See tundub olevat ikka veel liiga hea, et olla tõsi. Meenutades seda kaameraostu, on piinlik selle üle, et umbes üks kolmandik hinnast tuli ühe väga toreda mehe käest alla kaubelda. Piinlik küll, aga mis teha kui ressurss puudub ning veel hullem oleks olnud mitte küsida hinna paindlikkuse kohta. Räägitakse küll, et ei loe aparaat, vaid pildistaja, aga peale selle kena välimusega aparaadi saamist, hakati mind hoopis tõsisemalt võtma. Elu on imelik, aga enam ei olnud kuskil häbi võtta fotoaparaat välja ning pildistada.

Ühiskonnas peab inimesel enamasti olema mingi töö, mis teda ja tema peret elataks. Kuid igaüks tahaks, et see töö oleks ka huvitav, motiveeriks tegijat. Kui tulevikus oleks minul võimalik ennast fotograafina normaalselt ära elatada, oleks tore. Mõni aasta tagasi oleks see olnud vaid üks suur eluunistus. Nüüd mõtlema hakates ei ole ma selles enam üldse nii kindel. Professionaalne fotograaf peab enamasti tegema neid töid, mida temalt tellitakse ning lõpuks võib see kukkuda päris kommertslik välja. Niimoodi kaoks ju absoluutselt ära igasugune fotograafia võlu ja tähendus minu jaoks. Aga kuidas siis oleks võimalik oma romantilise hobiga tulevikus järjepidevalt leiba teenida? Päris boheemlaslik elulaad oleks liiast ja tulevikus ka oma pere vastu ülekohtune. Sellised mõtted ja muu mõtete segapuder keerleb mu peas ringi viimasel ajal kogu aeg. Lugedes reportaaže maailma sõjakolletest tekkis ka elav huvi ajakirjanduse vastu. Hopsti ning varsti hakkan ma saatust uskuma. Klassiõde küsis mu käest ühe fotograafi nime ja tundis huvi, et kas ma olen tema pilte näinud. Aus vastus oli, et ei ning kaks päeva hiljem tõi ta mulle W. Eugene Smithi piltidest koostatud raamatu. Fotode väljendusrikkus lõi mind täiesti pahviks. Piltide juures olid viited fotograafi kirjutatud esseedele piltide kohta ning tuli välja, et tema “Country Doctorist” olid saanud alguse fotolood. Lood ja fotod hakkasid mu peas üha enam ringi käima ning nad on seal siiani. Eugene Smith juhtis oma fotode ja kirjutistega tähelepanu ühiskonnas olevatele valupunktidele ning minu karjääriunistus oleks kunagi sama teha.

Unistused on muidugi toredad asjad, paljud inimesed sooviksid saada presidendiks, aga võimalus selleni jõuda on isegi miljonivõidust haruldasem. Mis siis oleks eduvalem minu elus? Enda kallal tuleb kogu aeg tööd teha ja vaeva näha ning loomulikult ei tohi kunagi alla anda. Kui õhtul on olnud mõte varahommikul välja pildistama minna, siis ei tohi enne päikesetõusu lüüa äratuskella kinni ning edasi magada, mõeldes, et küll teine kord saab ka minna. See tähendab laiskust ja sihikindluse puudumist. Kui kuulutatakse välja mõni esseekonkurss, siis ei tohi mõelda, et seda teemat ma ei jaga ning ei ole mõtet kirjutada. Alati saab otsida materjale ning viia ennast teemaga kurssi. Laiskusega ei jõua mitte kuhugile, see halb omadus tuleb enesest kohe välja juurida.

Fotolugudes on ühendatud fotograafia ja ajakirjandus, kui kirjutamisanne puudub, siis kaob ka piltide väljendusrikkus mingil määral ära igava jutu taustal. Seda ei tohi tulevikus juhtuda. Pildid piltideks. Tuleb hoolega enne päästikule vajutamist läbi mõelda see lugu, mida see foto peaks jutustama või mida mina tahan öelda selle kaadriga. Aga kuidas endas kirjutamisannet arendada? See ei ole jällegi muidugi võimatu, lihtsalt tuleb palju tööd teha, kujundada oma stiil, mis oleks huvitav. Sellepärast suundusingi ma peale põhikooli humanitaarklassi ning Treffneri Gümnaasiumis suundusin hoobilt ajakirjandusringi. Varsti oli võimalus mul käia koolilehte esindamas meedialaagris ning sealt on mulle mällu sööbinud lugu, kui üks juhendaja rääkis mitmetest Eesti tuntumatest ajakirjanikest ja kuidas nende õpetajad olid neid düsgraafideks nimetanud ja soovitanud neil ajakirjanikuteest loobuda. Järjekindlus viib sihile. Tuleb koolilehe jaoks harjutada lugude ja piltide tegemist ning ennast pärast alati kriitiliselt analüüsida, midagi saab alati paremini teha. Ülikoolis tuleb minna studeerima ajakirjandust, mille nimel peab juba keskkoolis vaeva nägema, et õpitulemused oleksid head. Ajakirjandust õppides tuleb samal ajal aktiivselt tegeleda fotograafiaga. Veel tuleb jääda oma töödega inimestele silma ning oma nime natukenegi tuntumaks teha. Mina võtan osa kõikidest foto-ja esseekonkurssidest, mida ma silman. Vastuseta töid ja pettumust on küll olnud, aga mul on olnud õnn ka kogeda võidurõõmu. Ning see on siiani kõik pettumused üle kaalunud. Autasustamistel kohtab alati huvitavaid inimesi, kellele silma jäämine võib tulevases elus väga kasulik olla, sest nime tuntus loeb foto-ja ajakirjandusmaailmas väga palju. Eelneva järgi otsekui kangastuks lihtne ja loogiline eduvalem, aga loomulikult peab õnne ka elus olema.

Kõik inimesed tahavad kuhugile kuuluda ja ennast kuidagi määratleda. Austatakse neid, kes oskavad midagi ja on oma elu jooksul mingi oskuse omandanud. Mina tahan, et tulevikus teised inimesed määratleksid mind, kui fotokunstnikku, kes soovib alati oma fotodega midagi öelda ja millegile tähelepanu juhtida. Jutt fotode all peaks olema selge ja stiil peaks olema huvitav ning omane mulle. Fotod ja lood peaksid üksteist täiendama, üheta peab olema teine otsekui poolik. Milline imeline tunne oleks, kui teised inimesed näevad minu lugudes ja piltides äratundmisrõõmu ja miski puudutab neid endid.

Vaheaeg on ammu läbi saanud ning kool käib täie hooga. Ühes vahetunnis hüüdis äkki mulle üks klassiõde, et ta on näinud mu pilte ja talle meeldisid eriti öised pildid. Ta mainis kiirelt, kuidas tema arvates oli seal väga hästi meeleolu tabatud ning ta sattus neid pilte vaadates mingi äratundmiseni. Äkki oli ta kiiresti kuskile ära kadunud ning jätnud mind trepi peale seisma ja mõtlema. Kas tõesti oli keegi jäänud minu, jah minu, fotosid vaadates mõttesse ning need olid talle midagi tähendanud? Mu nägu tõmbus naerule ja naeratus püsib seal siiamaani. Mu pildid olid kedagi puudutanud.

Esikolmikusse ma ka too aasta ei pääsenud, aga üldjoontes võis rahule jääda. Töö märgiti ära ning hiljem saadeti isegi mingit nänni koju- žürii vaatas töid veelkord ja mõnesid silmajäänuid premeeriti. Alguses kirjutasin suhteliselt igava jutu, aga siis proovisin läheneda kirglikumalt teemale. Natukene imal on, aga juba õigel teel

EL roll maailmapoliitikas - tegelikkus ja võimalused

2008-06-16T02:13:00.000-07:00

EL on juba praegu mõistlikkuse hääl maailmas. Me oleme oma südameasjaks võtnud jätkusuutliku arengu ja kasvuhoonegaaside vähendamise. Muredes keskkonna pärast on EL maailmas eestkõneleja. Ühendkuningriigis korraldatud valitsuse uuringu kohaselt on noorte suurimaks hirmuks hirm maailma tuleviku ees. Eurooplased vaatavad juba praegu maailma kui ühte tervikut ning oleks tore, kui meie võim maailmapoliitika kujundamisel oleks suurem.

Euroopa Liit on oma olemuselt väga unikaalne, ta ei ole küll suveräänne riik, kuid ometigi peitub selle taga rohkem, kui pelgalt valitsuste vaheline organisatsioon. Majanduslik kaal maailmas on meil väga suur, globaalselt oleme omandanud juhtrolli kaubanduse liberaliseerimise läbirääkimistel. See kõik põhineb muidugi omakasul. Euroopa Liit loodi majanduslikuks organisatsiooniks, poliitilisi volitusi on temal siiamaani suhteliselt vähe. Praegu on liidus 27 riiki, kes kõik on suured isiksused. Omakasu nimel tehakse loomulikult koostööd, aga ühtset välispoliitikat kooskõlastada on juba palju raskem. Mõningaid suurriikide ajaloost tulenevaid erinevusi arvestades on ka senine ühtne välispoliitika olnud väga ebamäärane. Kahjuks ei ole me eriti tõsiseltvõetavad, kui seisukohad erinevates välispoliitilistes küsimustes on erinevad. Edaspidi tuleb nii liidusiseses kui ka välises poliitikas olla mõistlik. Mõistlikkus on sõna, mis peaks Euroopa Liidu võti tulevikku olema. Ühist seisukohta polegi tihti nii raske leida, lihtsalt tuleb arvestada teiste arvamusega ning eesmärgi nimel enda isekusest loobuda. Euroopa Liit peab sisemiselt efektiivselt toimima. Europa.eu lehel on kirjas, et kuna sõjatehnika muutub üha keerukamaks ja kallimaks, peavad liidumaad edaspidi tegem üha rohkem koostööd relvade tootmisel. See on väga õige arengusuund, nii on võimalik üldpildis vähendada relvastusele minevaid kulusid ning ühtlasi ka suurendada meie sõjalist potentsiaali ja sõjaväe mobiilsust. Jõud loeb tänapäeva maailmas kahjuks isegi liiga palju. Victor Hugo on küll öelnud, et kunagi tuleb päev, kui kuule asendavad valijate hääled. Seniks tuleb hoida enda relvajõudusid konkurentsivõimalisena. Seda ei pea tegema investeeringute kogumahu suurendamisega, vaid suurema riikidevahelise koostööga.

Sobilik oleks Euroopa Liitu võrrelda täiesti tavalise perekonnaga. Isa Jaan töötab Tartu ülikoolis lektorina. Tema soov on järgmine aasta minna Uppsala ülikooli majanduslektoriks, et ennast ametialaselt täiustada ja saada uusi kogemusi. Samal ajal on peres ilmnenud probleeme. Poeg Mart on 14 aastane ning jäänud just juba teist korda suitsetamisega vahele. Peretütrel Tiinal on viimasel ajal ilmnenud raskused õpingutega ning ta kurdab, et tema vanemad ei tegele piisavalt temaga. Kui pereisa läheks aastaks välismaale tööle, halveneks olukord peres veelgi. Nii soovitab ka pereema Mari, kes toetab Jaani igati tema soovides, et oleks targem mõni teine aasta ennast täiendama minna. Jaan on mõistlik mees ning nõustub. Uppsala ülikooli läheb ta alles aastate pärast. Siis on tänu vanemate hoolitsusele perekonnaprobleemid rahunenud ning Jaan võib ennast minna ametialaselt koolitama. Seda lugu ei saa mitte kuidagi võtta, kui üksühest võrdlust EL-ga, kuid see teguviis iseloomustab minu arvates väga hästi seda, milline peaks EL lähemate aastate arengusuund olla. 2004.aastast alates on ühendusega liitnud 12 riiki. Seega kõigepealt tuleks keskenduda EL sisepoliitikale, tuleb aidata uutel liikmesriikidel integreeruda Euroopa Liidu vanade ja hästiarenenud riikidega. Piirkonniti on erinevused väga suured ning tuleb aidata väetimatel riikidel saada võrdseks partneriks juba varem liidus olnud riikidega. Kui sisepoliitikas on kõik korras, siis võib hakata juba tugevalt sekkuma maailmapoliitikasse. Oleks rumal öelda, et meid praegu mitte keegi ei kuule, meid võetakse kuulda juba meie suuruse tõttu ning Euroopa Liit on ju maailma suurim kaubavahetaja. Lihtsalt praegu on maailmas võtmeküsimus energia, sellest ei saa üle ega ümber.

Energiallikad, mis on praegu kasutusel, on peamised taastumatud. Neid taastumatuid energiaallikaid EL kahjuks ei oma märkimisväärsetes kogustes. Sellepärast ei ole ka kohe hakata mõtet mängima laia lehte, asja tuleb diplomaatiliselt võtta. Euroopa Liit on partner, kelle häält võetakse juba praegu maailmas kuulda. Kui EL teeb praegu õigeid otsuseid, saavutab meie maailmajao riikide kogum maailmas juhtiva rolli. Kõik eeldused selle jaoks on olemas. Selle jaoks tuleb suunata suuri rahasid teadusesse, eriti alternatiivenergiallikatesse. Kui 2004.aastal oli Euroopa Liidu sisemajanduse koguproduktist teadusesse paigutuv raha protsendimääraga 1,9, siis aastaks 2020 peaks see olema juba 3%. Arengusuunda on küll sellega näidatud, kuid kas see muutus liiga väike siiski ei ole? USA-le jääme me ikka alla ning sellest ei pruugi teaduspõhise ühiskonna loomiseks piisata, mis oleks maailmas konkurentsi-võimeline. Noorte teadlaste tööd peab väga agaralt soodustama, sest üks geniaalne mõttevälgatus võib tähendada palju. Nii oleks aastate pärast EL energiamajandus peaaegu täiesti sõltumatu teistest maadest. Iseseisvalt majandav energiamajandus tähendab ka väga suurt sõltumatust teistest riikidest. Energia pärast ei peaks me enam muretsema. Näib küll naeruväärselt liiga lihtne jutt, et leiutame midagi uut ja kõik on korras. Aga on meil mõnda muud võimalust?

Aafrika liigub üha rohkem meie tähelepanu keskmesse. Must Manner on ideaalne näide kõigist neist hädadest, mis on hetkel maailmas aktuaalsed. Seal on näljahädad, puhast joogivett napib, AIDSI levik on tohutu, suuremad jõed kuivavad ja nii edasi… Kuidas seostub see Euroopa Liiduga? Siiski, Aafrika viletusest saame meie üha rohkem osa. Kõik on näinud kindlasti pilte poolnälgivatest aafriklastest, kes üritavad kitsukesete paatidega kuidagi üle Vahemere pääseda. Kõigi nende põgenike sissesulandumisega meie ühiskonda on väga raske hakkama saada, võib isegi õelda, et suisa võimatu. Malta on selle teema eriti tõsiselt esile toonud. Kultuuriline erinevus on väga suur ning sotsiaalne koormus meie ühiskonnale on tohutu. Mingisugused ühekordsed rahasüstid ja humanitaarabi ei aita enam ammu. Õnneks on olnud Cotonou leping tugev algus selle visiooni teostamiseks. Selle eesmärgiks on soodustada ja kiirendada kultuuri ning majanduse arengut ja tugevdada ja mitmekesistada suhteid EL-ga. Aafrika jalule aitamiseks on vaja tõsiseltvõetavat arengukava. Ilus on muidugi rääkida ajaloolisest taagast, mis meid Aafrika ees kohustab, see aga ei huvita tegelikult mitte kedagi. Must manner peab tulevikus efektiivselt ise hakkama saama ja selleks peab Euroopa Liit oma õla tugevalt alla panema, eriti sümpaatne on minu jaoks Aafrika Liidu idee toetamine. Me võime selle kõik lahterdada küll heasüdamlikkuse alla, aga tegelikult on see meile kasulik. Lõpeks põgenike vool ning tulevikus oleks meil juures üks tugev liitlane.

Euroopal pole siiani olnud tugevat ja ühtset välispoliitikat, võib öelda, et ühine välispoliitika on siiani peaaegu üldse puudunud. Kui mei ei taha edaspidi maailma, kus domineerib üks suurriik, siis on vaja ühtset välis- ja julgeolekupoliitikat. Tulemused ei saabu küll üleöö, kuid nende nimel tuleks juba täna hakata vaeva nägema.

I koht koht mingisugusel EL teemalisel esseekonkursil ja auhinnaks 80gb Ipod, TNK esseekonkursil tuli ka kuidagi esikoht. Aga ideed pole siiski ikka väga selgelt esitatud, vähe fakte on.

…kui budism täidab oma eesmärke veel kaks ja pool tuhat aastatuhat pärast oma tekkimist, kipub teaduse absoluutide eluiga suhteliselt lühikeseks jääma

2008-06-16T02:12:00.000-07:00

XIV dalai-laama Tendzin Gjatso on isiksus, kes on maailmas tuntud oma tolerantsuse poolest. Teaduse absoluutide pikaealisuses ta kahtleb. Tõde peab tsitaadis paiknema.

Budismi rajaja oli Siddhartha Budism on 6-5. saj ekr. Indias hinduismist väljakasvanud usund, mille peamiseks eesmärgiks on ihadest ja soovidest loobumise kaudu jõuda kõrgema valgustuseni ehk siis nirvaanani. Religiooni rajaja sündis küll rikkas perekonnas, aga ka temagi tajus, kui ajutine on see kogu maailm tema ümber. Siddartha hakkas otsima ülimat teadmist olemasolu loomusest, millega käiks kaasas vabanemine kõigist kannatustest. Siis usuti, et pärast surma sünnib inimene lihtsalt uuesti mingisuguses kehas, muud hirmsat ei ole küll mõtet karta. Tegelikult on elu ju kannatus ning uuesti ja uuesti sündides oleme kõik loodud kannatama. Pärast pikaaegset meditatsiooni jõudis Gautama sellisele tasandile, kus talle tundus, et ta on vabastatud igavesest ümbersündide ahelast. Selle uue mõiste nimi on nirvaana ning see saigi buda usuliste ülimaks eesmärgiks. Pärast sellise seisundi saavutamist hakkas Siddartha Gautama oma põhimõtteid levitama, aluseks nn. nelja tee õpetuse.

Võttes budismi kui suurt maailmareligiooni, siis selle alusväited on minu arvates mittetõestatavad ning samas ka mitte valekspööratavad, neile on omistatud aegade jooksul kogukonna poolt absoluutse tõe väärtus. Väga raske on ümber lükata nelja õilsa tõe või siis kaheksa osalise tee õpetust budismis. See on võimatu, kuna religioon ei eeldagi erinevalt teadusest ainueksimatust. Pigem antakse juhiseid, kuidas oleks võimalik olla parem inimene. Juhtnööre pole vajagi ümber lükata, sest nende järgmine ei ole kohustuslik.

Teaduse eesmärk on selle meelelise maailma, mida tunnetatakse oma meeltega, paremini tundmaõppimine. Absoluut teaduses on mingi väärtuse või muu üldkehtivust rõhutav printsiip. Teadus on läbi ajaloo teinud läbi arenguid, mõned neist on olnud nii tormised, et muutnud mõne hetkega inimeste ettekujutlust maailmast. Kõigest sajand tagasi muutus kogu füüsika ning koos sellega ka inimkonna arusaam Universumist. Albert Einstein lihtsalt küsis, mis juhtuks, kui me liiguksime valguse kiirusega ja voilaa. Oli saabunud uus lähenemine, millega muudeti senist üldkehtivust.

Absoluut filosoofias ja religioonis üldisemalt on kõige olemasoleva igavene lähtealus. Budismi lähtealus on inimese eksistentsiaalne kannatus, mille ületamiseks annab juhiseid budistlik õpetus. Budistliku õpetuse võlu on selles, et seal on suur tõlgendamise vabadus. Peamiseks eesmärgiks võib küll lugeda nirvaanat, aga inimene, kes soovib teadlikult sellisesse seisundisse jõuda, peab läbima suure pettumuse. Nirvaanasse ei tohi püüelda, eesmärk peab olema enda ja maailma parem tundmaõppimine, kõrgem valgustus peab tulema iseenesest, mitte sinna meeleheitlikult püüeldes. Siiski kedagi, kellele budism on hingelähedane ei süüdistata, kui ta elulõpus ei saavuta Virgunu taset. Pigem on ikka eesmärgiks, et indiviid saavutaks enesega rahulolu ja kooskõla maailmaga. Tendzin Gjatzon on samuti öelnud, et religiooni eesmärgiks ei ole ehitada kauneid kirikuid või templeid, vaid arendada positiivseid inimomadusi, selliseid nagu sallivus, suuremeelsus ja armastus. Mitmed budistid, kelle kirjutisi ma olen lugenud ütlevad, et vale on lugeda budismi religiooniks, see on pigem eluviis ja maailmavaade, mis lähtub inimlikust headusest.

Teadus on pidevas kasvamises ja arenemises, püüab seletada, kuidas asjad funktsioneerivad. Püüeldakse mateeria ja Universumi saladuste lahtimõtestamisele. Teaduse küsimuseks on kuidas. Kuidas oleme me loodud? Usk tegeleb tähenduste küsimustega, küsides miks. Miks me oleme loodud? Üks tegeleb faktidega, teine püüab leida nende tähendust. Teadus püstitab iga hetk uusi hüpoteese ja teooriaid, mida on vaja loomulikult ka tõestada ning kontrollida. Usk ei nõua seda kõike, lihtsalt peab millessegi uskuma. Need on kaks erinevat püüet maailma seletada. Miks nende vahel valitses kunagi suur konflikt? Minu arusaamist mööda oli selle põhjus selles, et kunagi oli peamine teadmiste allikas kultuur. Kultuuri alustalaks olid erinevad pühakirjad. Midagi enneolematult uudset oli usklike jaoks, kui teadlased hakkasid avastama uusi loodusseadusi, mis näisid olevat seniste uskumustega vastuolus. Läks tükk aega, enne kui pühakirja järgijad mõistsid, et tegelikult ei välista üks teist, vaid toetavad teineteist, kõik oleneb tõlgendamisest.

Olgem ausad, budismi absoluutide eluiga on olnud tõesti palju pikem. Olles lugenud palju erinevaid tsitaate ning tekste nende kahe teema kohta, tundub mulle üha rohkem, et teadus läheneb budismile. Teaduse sooviks on ikka, et tolle üldkehtivate arusaamade eluiga muutuks pikemaks. Buddha ütles kunagi, et kõik arusaamad, nagu põhjuslikkus, järgnevus, aatomid, algelemendid…on meele ettekujutuse viljad. Peaaegu kaks ja pool tuhat aastad hiljem ütles Einstein, et mõisted on inimmeele vaba looming ja kuidas ka ei paistaks, ei ole üheselt määratletud välise maailma poolt. Mina näen siin lähenemist ja tulevast palju-palju pikemat absoluutide eluiga.

Siddartha Gautama poolt alguse saanud religioon ei soovi mitte midagi ülejäänud maailmale tõestada. Peamine sõnum on propageerida headust. Teadus on süstemaatiline inimtegevus, mis soovib talletada ning saada püsiväärtusega teadmisi. Siin Universumis pole miski kahjuks igavene.

III koht “Teaduse ja religiooni esseekonkursil”.- faktivigasid, tekst ei jookse väga ladusalt ning põhiideed on suhteliselt segased.

Kas raha või pühendumus – karm paratamatus

2008-06-16T02:08:00.001-07:00

Hiina vanasõna ütleb, et õnn on see, kui on midagi teha, kedagi armastada ja midagi loota. Õnnelik saab inimene olla tegutsedes – töötades. Töö tööks, aga ma usun, et keegi meist ei soovi oma elu pühendada tegevusele, mida oleks piin igapäevaselt teha. Tõeliselt õnnelik on see, kes leiab töö, mida ta armastab ja mille tegemine talle rõõmu pakub.

Kurb on mõelda, kui vähe paljud noored tegelikult oma tuleviku elukutse peale mõtlevad. Vist ei kujutatata ette, kui suur osa elust töötamisele kulutatakse. Ütleme, et keskmiselt läheme ülikooli 20 aastaselt, seal õpime 5 aastat. Õppelaenude toel ja tänu säästlikkusele tõsiselt tööl veel ei käi. Esimesed kompimised tööturul teeme me kõige optimistlikumalt vaadates umbes 26 aastaselt. Pensionile minnakse umbes 65 aastaselt. Pärast lihtsat arvutamist tuleb välja, et töötada tuleb 39 aastat. Iga aastal on puhkust 31 kalendripäeva ulatuses. See annab tööst puhkust umbes kolm aastat kokku. Järele jääb 36 aastat. Keskmine tööpäev on kaheksa tundi. Aastas on töötunde 1920. Niisiis kõige optimistlikuma prognoosi kohaselt tuleb elus keskmiselt töötada 69120 tundi. Kas keegi tõesti soovib kogu selle aja teha midagi, mis talle ei meeldi? EL-s keskmine eluiga umbes 78 aastat, tegelikkuses töötatakse ka pärast pensioniiga, rääkimata nendest, kes kohe pärast põhi- või keskkooli tööle hakkavad. Seetõttu tuleb juba väga varakult hakata mõtlema selle üle, mida tegelikult elus soovitakse saavutada.

Me kõik tahame ennast elus teostada ning oma lühikese elukogemusega olen ma ka aru saanud, et mitte keegi ei soovi olla rumal, ei taheta olla teiste naerualune. Huvi millegi vastu on see, mis paneb inimesi tegutsema. Peab endale selgeks tegema, mida tulevikust soovitakse, üritades olla enda suhtes võimalikult objektiivne, sest enda tundeid on nii mõnigi kord väga raske mõista. “Tunne end!” on Euroopa üks vanemaid filosoofilisi õpetussõnu ja filosoofilisi probleeme. Enda sisimas peab sellele probleemile lahenduse leidma. Selle probleemi üle mõtlemine ei ole sugugi nii lihtne, kui võib arvata ja nii peab hakkama juba suhteliselt varajases eas sellele tähelepanu pöörama. Rikkaid ja kuulsaid inimesi nähes sooviks küll nende moodi olla, aga ometi, kas see tõesti teeks mind õnnelikuks? Marian Wright Edelman on öelnud, et kunagi ei tohi töötada ainult raha ja võimu nimel, kuna need ei päästa inimese hinge ega aita tal öösiti magada. Tsitaadiga meenub mulle ka üks mõistulugu, mida ma kunagi lugesin India sadhust ja luksuslimusiiniga Briti ärimehe kohta, kes askeeti palmi all istumas nähes peatab oma auto ja küsib, miks too seal istub ja midagi ei tee. „Miks ma peaksin midagi tegema?” ei mõista sadhu. „Noh, kui sa teeksid tööd, võiksid sa teenida raha, palju raha,” selgitas ärimees. „Ja mida ma siis teen, kui mul on palju raha?” küsis askeet vastu. „No siis sa ei peaks enam midagi tegema, sa võiksid istuda lihtsalt palmi all,” ütles ärimees. Selle peale küsis sadhu: „Aga mida ma siis praegu teen?” Niisiis raha ei tohiks elus muutuda kõige tähtsamaks.

Mida rohkem miski elus huvitab, seda rohkem tahetakse seda uurida ning seda tehes omandatakse mõni protsess viimaste nüanssideni. Selle protsessi omandamist võib võtta kui tulevase töö õppimist. Tehes edasi tulevikus seda, mis juba lapseeas on paelunud, saavutatakse tulevikus sellel alal asjatundlikkus. Ideaalmaailmas peaks selle professionaalsusega iseenesest tulema ka raha, sest ometigi ollakse milleski asjatundlik ja tehakse seda südamega.

Selleks et saavutada õnne, on vaja tarkust. Paljude vanemate silmad löövad heameelest kindlasti särama, kui nende laps mainib, et ta mõtleb tulevikus näiteks ärijuhi või juristiameti peale. Need ametid on vanemate jaoks elualad, mis kunagi peavad kindlustama majanduslikult hea sissetuleku. Kunagi võib siis perelaps olla väga tõsisel teelahkmel, kas minna õppima ala, millega tulevikus kaasneb väga tõenäoliselt suur sissetulek või kuulata südamehäält. Südamehääle najal tõmbaks teda näiteks rohkem elektrikukutse. Mida peaks see noor siis tegema, kui on aeg teha üks oma elu tähtsamaid valikuid?. Tulevikule mõeldes teab ta ka, et kunagi peab võtma majalaenu ja väga tõenäoliselt ostma tööl käimiseks auto. Ütleme, et tema tulevane naine saab ka Eesti keskmist sissetulekut. Süda ütleks noorele mehele, et tuleb minna õppima seda, mis talle tõesti meeldib. Kui ta hakkab natukene rohkem asja üle järele mõtlema, mõistab, kui vähe raha tegelikult järele jääb pärast laenude maksmist. Raskusi oleks ots otsaga kokkutulemiseks. Pärast suurt sisemist vastuolu läheb ikka seda ala õppima, millega seondub keskmiselt suurem sissetulek. Ma ei taha öelda, et nüüd on temal tulevikus kõrge palk kindlustatud, lihtsalt tal puudub muu võimalus, kui minna õppima ala, millel terendab suurem raha. Eesti riigil on lähimas tulevikus suur puudus oskustöölistest, mille tõttu tuleb neid üha rohkem välismaalt sisse tuua. Soovitatakse ikka minna õppima seda, mis ennast huvitab. Kahjuks on aga väga raske, elukalliduse ning ülimalt suure palkade ja kinnisvara hindade vahe tõttu, tulla ots otsaga kokku. Ma mainisin, et õnneks on vaja tarkust, see tarkus peaks väljenduma oma sisimate soovide täpsemal kindlakstegemisel. Praeguses Eestis ei taga armastus kutse vastu alati kindlat katust pea kohale.

Levib depression inimeste seas, tööle minnes ollakse kurvad ning üks ainukesi rõõmuhetki päevas on tööpäeva lõpp. Kui paljud inimesed sooviksidki teha oma elus midagi muud, tuleb nende ette tihti karm paratamatus. Tulevikule tuleb mõelda ning üks suurimaid küsimusi on ka elukoht. Jälgides praegusi kinnisvara ülesupitatud hindasid on kahjuks tihti väga raske teha oma tuleviku karjääri suhtes õiget valikut, sest soov luua kodu oma perele on ju esmane. Selle jaoks, et noored saaksid teha seda, mida nad armastavad, peab minu meelest riik tulema appi. Tahame ju kõik, et säiliks Eesti rahvas, et meil oleksid tugevad pered. Õnne otsime siin elus kõik. Ka Aristotelese arvates ei ole võimalik õnne teemat vältida, see olevat inimelu loomulik eesmärk. Tulevane töö on üks väga oluline õnnekomponent. Otsuseid tuleviku ja karjääri kohta ei tohi võtta kergekäeliselt, endas peab jõudma selgusele. Kahjuks praeguses materiaalses maailmas ei ole nii mõnegi valiku tegemine nii lihtne.

See oli siis selle aasta esseevõistlusele “Tulevik ja karjäär”. Võistlusele saabus 182 kirjandit ja mul oli au olla üks kolmekümnest äramärgitust. Esikolme sisse ma ei saanud, aga kirjand ei ole väga hea ka, liiga palju n.ö. sunniga kirjutamist.