Kas raha või pühendumus – karm paratamatus

Hiina vanasõna ütleb, et õnn on see, kui on midagi teha, kedagi armastada ja midagi loota. Õnnelik saab inimene olla tegutsedes – töötades. Töö tööks, aga ma usun, et keegi meist ei soovi oma elu pühendada tegevusele, mida oleks piin igapäevaselt teha. Tõeliselt õnnelik on see, kes leiab töö, mida ta armastab ja mille tegemine talle rõõmu pakub.

Kurb on mõelda, kui vähe paljud noored tegelikult oma tuleviku elukutse peale mõtlevad. Vist ei kujutatata ette, kui suur osa elust töötamisele kulutatakse. Ütleme, et keskmiselt läheme ülikooli 20 aastaselt, seal õpime 5 aastat. Õppelaenude toel ja tänu säästlikkusele tõsiselt tööl veel ei käi. Esimesed kompimised tööturul teeme me kõige optimistlikumalt vaadates umbes 26 aastaselt. Pensionile minnakse umbes 65 aastaselt. Pärast lihtsat arvutamist tuleb välja, et töötada tuleb 39 aastat. Iga aastal on puhkust 31 kalendripäeva ulatuses. See annab tööst puhkust umbes kolm aastat kokku. Järele jääb 36 aastat. Keskmine tööpäev on kaheksa tundi. Aastas on töötunde 1920. Niisiis kõige optimistlikuma prognoosi kohaselt tuleb elus keskmiselt töötada 69120 tundi. Kas keegi tõesti soovib kogu selle aja teha midagi, mis talle ei meeldi? EL-s keskmine eluiga umbes 78 aastat, tegelikkuses töötatakse ka pärast pensioniiga, rääkimata nendest, kes kohe pärast põhi- või keskkooli tööle hakkavad. Seetõttu tuleb juba väga varakult hakata mõtlema selle üle, mida tegelikult elus soovitakse saavutada.

Me kõik tahame ennast elus teostada ning oma lühikese elukogemusega olen ma ka aru saanud, et mitte keegi ei soovi olla rumal, ei taheta olla teiste naerualune. Huvi millegi vastu on see, mis paneb inimesi tegutsema. Peab endale selgeks tegema, mida tulevikust soovitakse, üritades olla enda suhtes võimalikult objektiivne, sest enda tundeid on nii mõnigi kord väga raske mõista. “Tunne end!” on Euroopa üks vanemaid filosoofilisi õpetussõnu ja filosoofilisi probleeme. Enda sisimas peab sellele probleemile lahenduse leidma. Selle probleemi üle mõtlemine ei ole sugugi nii lihtne, kui võib arvata ja nii peab hakkama juba suhteliselt varajases eas sellele tähelepanu pöörama. Rikkaid ja kuulsaid inimesi nähes sooviks küll nende moodi olla, aga ometi, kas see tõesti teeks mind õnnelikuks? Marian Wright Edelman on öelnud, et kunagi ei tohi töötada ainult raha ja võimu nimel, kuna need ei päästa inimese hinge ega aita tal öösiti magada. Tsitaadiga meenub mulle ka üks mõistulugu, mida ma kunagi lugesin India sadhust ja luksuslimusiiniga Briti ärimehe kohta, kes askeeti palmi all istumas nähes peatab oma auto ja küsib, miks too seal istub ja midagi ei tee. „Miks ma peaksin midagi tegema?” ei mõista sadhu. „Noh, kui sa teeksid tööd, võiksid sa teenida raha, palju raha,” selgitas ärimees. „Ja mida ma siis teen, kui mul on palju raha?” küsis askeet vastu. „No siis sa ei peaks enam midagi tegema, sa võiksid istuda lihtsalt palmi all,” ütles ärimees. Selle peale küsis sadhu: „Aga mida ma siis praegu teen?” Niisiis raha ei tohiks elus muutuda kõige tähtsamaks.

Mida rohkem miski elus huvitab, seda rohkem tahetakse seda uurida ning seda tehes omandatakse mõni protsess viimaste nüanssideni. Selle protsessi omandamist võib võtta kui tulevase töö õppimist. Tehes edasi tulevikus seda, mis juba lapseeas on paelunud, saavutatakse tulevikus sellel alal asjatundlikkus. Ideaalmaailmas peaks selle professionaalsusega iseenesest tulema ka raha, sest ometigi ollakse milleski asjatundlik ja tehakse seda südamega.

Selleks et saavutada õnne, on vaja tarkust. Paljude vanemate silmad löövad heameelest kindlasti särama, kui nende laps mainib, et ta mõtleb tulevikus näiteks ärijuhi või juristiameti peale. Need ametid on vanemate jaoks elualad, mis kunagi peavad kindlustama majanduslikult hea sissetuleku. Kunagi võib siis perelaps olla väga tõsisel teelahkmel, kas minna õppima ala, millega tulevikus kaasneb väga tõenäoliselt suur sissetulek või kuulata südamehäält. Südamehääle najal tõmbaks teda näiteks rohkem elektrikukutse. Mida peaks see noor siis tegema, kui on aeg teha üks oma elu tähtsamaid valikuid?. Tulevikule mõeldes teab ta ka, et kunagi peab võtma majalaenu ja väga tõenäoliselt ostma tööl käimiseks auto. Ütleme, et tema tulevane naine saab ka Eesti keskmist sissetulekut. Süda ütleks noorele mehele, et tuleb minna õppima seda, mis talle tõesti meeldib. Kui ta hakkab natukene rohkem asja üle järele mõtlema, mõistab, kui vähe raha tegelikult järele jääb pärast laenude maksmist. Raskusi oleks ots otsaga kokkutulemiseks. Pärast suurt sisemist vastuolu läheb ikka seda ala õppima, millega seondub keskmiselt suurem sissetulek. Ma ei taha öelda, et nüüd on temal tulevikus kõrge palk kindlustatud, lihtsalt tal puudub muu võimalus, kui minna õppima ala, millel terendab suurem raha. Eesti riigil on lähimas tulevikus suur puudus oskustöölistest, mille tõttu tuleb neid üha rohkem välismaalt sisse tuua. Soovitatakse ikka minna õppima seda, mis ennast huvitab. Kahjuks on aga väga raske, elukalliduse ning ülimalt suure palkade ja kinnisvara hindade vahe tõttu, tulla ots otsaga kokku. Ma mainisin, et õnneks on vaja tarkust, see tarkus peaks väljenduma oma sisimate soovide täpsemal kindlakstegemisel. Praeguses Eestis ei taga armastus kutse vastu alati kindlat katust pea kohale.

Levib depression inimeste seas, tööle minnes ollakse kurvad ning üks ainukesi rõõmuhetki päevas on tööpäeva lõpp. Kui paljud inimesed sooviksidki teha oma elus midagi muud, tuleb nende ette tihti karm paratamatus. Tulevikule tuleb mõelda ning üks suurimaid küsimusi on ka elukoht. Jälgides praegusi kinnisvara ülesupitatud hindasid on kahjuks tihti väga raske teha oma tuleviku karjääri suhtes õiget valikut, sest soov luua kodu oma perele on ju esmane. Selle jaoks, et noored saaksid teha seda, mida nad armastavad, peab minu meelest riik tulema appi. Tahame ju kõik, et säiliks Eesti rahvas, et meil oleksid tugevad pered. Õnne otsime siin elus kõik. Ka Aristotelese arvates ei ole võimalik õnne teemat vältida, see olevat inimelu loomulik eesmärk. Tulevane töö on üks väga oluline õnnekomponent. Otsuseid tuleviku ja karjääri kohta ei tohi võtta kergekäeliselt, endas peab jõudma selgusele. Kahjuks praeguses materiaalses maailmas ei ole nii mõnegi valiku tegemine nii lihtne.

See oli siis selle aasta esseevõistlusele “Tulevik ja karjäär”. Võistlusele saabus 182 kirjandit ja mul oli au olla üks kolmekümnest äramärgitust. Esikolme sisse ma ei saanud, aga kirjand ei ole väga hea ka, liiga palju n.ö. sunniga kirjutamist.