XIV dalai-laama Tendzin Gjatso on isiksus, kes on maailmas tuntud oma tolerantsuse poolest. Teaduse absoluutide pikaealisuses ta kahtleb. Tõde peab tsitaadis paiknema.
Budismi rajaja oli Siddhartha Budism on 6-5. saj ekr. Indias hinduismist väljakasvanud usund, mille peamiseks eesmärgiks on ihadest ja soovidest loobumise kaudu jõuda kõrgema valgustuseni ehk siis nirvaanani. Religiooni rajaja sündis küll rikkas perekonnas, aga ka temagi tajus, kui ajutine on see kogu maailm tema ümber. Siddartha hakkas otsima ülimat teadmist olemasolu loomusest, millega käiks kaasas vabanemine kõigist kannatustest. Siis usuti, et pärast surma sünnib inimene lihtsalt uuesti mingisuguses kehas, muud hirmsat ei ole küll mõtet karta. Tegelikult on elu ju kannatus ning uuesti ja uuesti sündides oleme kõik loodud kannatama. Pärast pikaaegset meditatsiooni jõudis Gautama sellisele tasandile, kus talle tundus, et ta on vabastatud igavesest ümbersündide ahelast. Selle uue mõiste nimi on nirvaana ning see saigi buda usuliste ülimaks eesmärgiks. Pärast sellise seisundi saavutamist hakkas Siddartha Gautama oma põhimõtteid levitama, aluseks nn. nelja tee õpetuse.
Võttes budismi kui suurt maailmareligiooni, siis selle alusväited on minu arvates mittetõestatavad ning samas ka mitte valekspööratavad, neile on omistatud aegade jooksul kogukonna poolt absoluutse tõe väärtus. Väga raske on ümber lükata nelja õilsa tõe või siis kaheksa osalise tee õpetust budismis. See on võimatu, kuna religioon ei eeldagi erinevalt teadusest ainueksimatust. Pigem antakse juhiseid, kuidas oleks võimalik olla parem inimene. Juhtnööre pole vajagi ümber lükata, sest nende järgmine ei ole kohustuslik.
Teaduse eesmärk on selle meelelise maailma, mida tunnetatakse oma meeltega, paremini tundmaõppimine. Absoluut teaduses on mingi väärtuse või muu üldkehtivust rõhutav printsiip. Teadus on läbi ajaloo teinud läbi arenguid, mõned neist on olnud nii tormised, et muutnud mõne hetkega inimeste ettekujutlust maailmast. Kõigest sajand tagasi muutus kogu füüsika ning koos sellega ka inimkonna arusaam Universumist. Albert Einstein lihtsalt küsis, mis juhtuks, kui me liiguksime valguse kiirusega ja voilaa. Oli saabunud uus lähenemine, millega muudeti senist üldkehtivust.
Absoluut filosoofias ja religioonis üldisemalt on kõige olemasoleva igavene lähtealus. Budismi lähtealus on inimese eksistentsiaalne kannatus, mille ületamiseks annab juhiseid budistlik õpetus. Budistliku õpetuse võlu on selles, et seal on suur tõlgendamise vabadus. Peamiseks eesmärgiks võib küll lugeda nirvaanat, aga inimene, kes soovib teadlikult sellisesse seisundisse jõuda, peab läbima suure pettumuse. Nirvaanasse ei tohi püüelda, eesmärk peab olema enda ja maailma parem tundmaõppimine, kõrgem valgustus peab tulema iseenesest, mitte sinna meeleheitlikult püüeldes. Siiski kedagi, kellele budism on hingelähedane ei süüdistata, kui ta elulõpus ei saavuta Virgunu taset. Pigem on ikka eesmärgiks, et indiviid saavutaks enesega rahulolu ja kooskõla maailmaga. Tendzin Gjatzon on samuti öelnud, et religiooni eesmärgiks ei ole ehitada kauneid kirikuid või templeid, vaid arendada positiivseid inimomadusi, selliseid nagu sallivus, suuremeelsus ja armastus. Mitmed budistid, kelle kirjutisi ma olen lugenud ütlevad, et vale on lugeda budismi religiooniks, see on pigem eluviis ja maailmavaade, mis lähtub inimlikust headusest.
Teadus on pidevas kasvamises ja arenemises, püüab seletada, kuidas asjad funktsioneerivad. Püüeldakse mateeria ja Universumi saladuste lahtimõtestamisele. Teaduse küsimuseks on kuidas. Kuidas oleme me loodud? Usk tegeleb tähenduste küsimustega, küsides miks. Miks me oleme loodud? Üks tegeleb faktidega, teine püüab leida nende tähendust. Teadus püstitab iga hetk uusi hüpoteese ja teooriaid, mida on vaja loomulikult ka tõestada ning kontrollida. Usk ei nõua seda kõike, lihtsalt peab millessegi uskuma. Need on kaks erinevat püüet maailma seletada. Miks nende vahel valitses kunagi suur konflikt? Minu arusaamist mööda oli selle põhjus selles, et kunagi oli peamine teadmiste allikas kultuur. Kultuuri alustalaks olid erinevad pühakirjad. Midagi enneolematult uudset oli usklike jaoks, kui teadlased hakkasid avastama uusi loodusseadusi, mis näisid olevat seniste uskumustega vastuolus. Läks tükk aega, enne kui pühakirja järgijad mõistsid, et tegelikult ei välista üks teist, vaid toetavad teineteist, kõik oleneb tõlgendamisest.
Olgem ausad, budismi absoluutide eluiga on olnud tõesti palju pikem. Olles lugenud palju erinevaid tsitaate ning tekste nende kahe teema kohta, tundub mulle üha rohkem, et teadus läheneb budismile. Teaduse sooviks on ikka, et tolle üldkehtivate arusaamade eluiga muutuks pikemaks. Buddha ütles kunagi, et kõik arusaamad, nagu põhjuslikkus, järgnevus, aatomid, algelemendid…on meele ettekujutuse viljad. Peaaegu kaks ja pool tuhat aastad hiljem ütles Einstein, et mõisted on inimmeele vaba looming ja kuidas ka ei paistaks, ei ole üheselt määratletud välise maailma poolt. Mina näen siin lähenemist ja tulevast palju-palju pikemat absoluutide eluiga.
Siddartha Gautama poolt alguse saanud religioon ei soovi mitte midagi ülejäänud maailmale tõestada. Peamine sõnum on propageerida headust. Teadus on süstemaatiline inimtegevus, mis soovib talletada ning saada püsiväärtusega teadmisi. Siin Universumis pole miski kahjuks igavene.
III koht “Teaduse ja religiooni esseekonkursil”.- faktivigasid, tekst ei jookse väga ladusalt ning põhiideed on suhteliselt segased.
.jpg){kind=small}
No comments:
Post a Comment