EL roll maailmapoliitikas - tegelikkus ja võimalused

EL on juba praegu mõistlikkuse hääl maailmas. Me oleme oma südameasjaks võtnud jätkusuutliku arengu ja kasvuhoonegaaside vähendamise. Muredes keskkonna pärast on EL maailmas eestkõneleja. Ühendkuningriigis korraldatud valitsuse uuringu kohaselt on noorte suurimaks hirmuks hirm maailma tuleviku ees. Eurooplased vaatavad juba praegu maailma kui ühte tervikut ning oleks tore, kui meie võim maailmapoliitika kujundamisel oleks suurem.

Euroopa Liit on oma olemuselt väga unikaalne, ta ei ole küll suveräänne riik, kuid ometigi peitub selle taga rohkem, kui pelgalt valitsuste vaheline organisatsioon. Majanduslik kaal maailmas on meil väga suur, globaalselt oleme omandanud juhtrolli kaubanduse liberaliseerimise läbirääkimistel. See kõik põhineb muidugi omakasul. Euroopa Liit loodi majanduslikuks organisatsiooniks, poliitilisi volitusi on temal siiamaani suhteliselt vähe. Praegu on liidus 27 riiki, kes kõik on suured isiksused. Omakasu nimel tehakse loomulikult koostööd, aga ühtset välispoliitikat kooskõlastada on juba palju raskem. Mõningaid suurriikide ajaloost tulenevaid erinevusi arvestades on ka senine ühtne välispoliitika olnud väga ebamäärane. Kahjuks ei ole me eriti tõsiseltvõetavad, kui seisukohad erinevates välispoliitilistes küsimustes on erinevad. Edaspidi tuleb nii liidusiseses kui ka välises poliitikas olla mõistlik. Mõistlikkus on sõna, mis peaks Euroopa Liidu võti tulevikku olema. Ühist seisukohta polegi tihti nii raske leida, lihtsalt tuleb arvestada teiste arvamusega ning eesmärgi nimel enda isekusest loobuda. Euroopa Liit peab sisemiselt efektiivselt toimima. Europa.eu lehel on kirjas, et kuna sõjatehnika muutub üha keerukamaks ja kallimaks, peavad liidumaad edaspidi tegem üha rohkem koostööd relvade tootmisel. See on väga õige arengusuund, nii on võimalik üldpildis vähendada relvastusele minevaid kulusid ning ühtlasi ka suurendada meie sõjalist potentsiaali ja sõjaväe mobiilsust. Jõud loeb tänapäeva maailmas kahjuks isegi liiga palju. Victor Hugo on küll öelnud, et kunagi tuleb päev, kui kuule asendavad valijate hääled. Seniks tuleb hoida enda relvajõudusid konkurentsivõimalisena. Seda ei pea tegema investeeringute kogumahu suurendamisega, vaid suurema riikidevahelise koostööga.

Sobilik oleks Euroopa Liitu võrrelda täiesti tavalise perekonnaga. Isa Jaan töötab Tartu ülikoolis lektorina. Tema soov on järgmine aasta minna Uppsala ülikooli majanduslektoriks, et ennast ametialaselt täiustada ja saada uusi kogemusi. Samal ajal on peres ilmnenud probleeme. Poeg Mart on 14 aastane ning jäänud just juba teist korda suitsetamisega vahele. Peretütrel Tiinal on viimasel ajal ilmnenud raskused õpingutega ning ta kurdab, et tema vanemad ei tegele piisavalt temaga. Kui pereisa läheks aastaks välismaale tööle, halveneks olukord peres veelgi. Nii soovitab ka pereema Mari, kes toetab Jaani igati tema soovides, et oleks targem mõni teine aasta ennast täiendama minna. Jaan on mõistlik mees ning nõustub. Uppsala ülikooli läheb ta alles aastate pärast. Siis on tänu vanemate hoolitsusele perekonnaprobleemid rahunenud ning Jaan võib ennast minna ametialaselt koolitama. Seda lugu ei saa mitte kuidagi võtta, kui üksühest võrdlust EL-ga, kuid see teguviis iseloomustab minu arvates väga hästi seda, milline peaks EL lähemate aastate arengusuund olla. 2004.aastast alates on ühendusega liitnud 12 riiki. Seega kõigepealt tuleks keskenduda EL sisepoliitikale, tuleb aidata uutel liikmesriikidel integreeruda Euroopa Liidu vanade ja hästiarenenud riikidega. Piirkonniti on erinevused väga suured ning tuleb aidata väetimatel riikidel saada võrdseks partneriks juba varem liidus olnud riikidega. Kui sisepoliitikas on kõik korras, siis võib hakata juba tugevalt sekkuma maailmapoliitikasse. Oleks rumal öelda, et meid praegu mitte keegi ei kuule, meid võetakse kuulda juba meie suuruse tõttu ning Euroopa Liit on ju maailma suurim kaubavahetaja. Lihtsalt praegu on maailmas võtmeküsimus energia, sellest ei saa üle ega ümber.

Energiallikad, mis on praegu kasutusel, on peamised taastumatud. Neid taastumatuid energiaallikaid EL kahjuks ei oma märkimisväärsetes kogustes. Sellepärast ei ole ka kohe hakata mõtet mängima laia lehte, asja tuleb diplomaatiliselt võtta. Euroopa Liit on partner, kelle häält võetakse juba praegu maailmas kuulda. Kui EL teeb praegu õigeid otsuseid, saavutab meie maailmajao riikide kogum maailmas juhtiva rolli. Kõik eeldused selle jaoks on olemas. Selle jaoks tuleb suunata suuri rahasid teadusesse, eriti alternatiivenergiallikatesse. Kui 2004.aastal oli Euroopa Liidu sisemajanduse koguproduktist teadusesse paigutuv raha protsendimääraga 1,9, siis aastaks 2020 peaks see olema juba 3%. Arengusuunda on küll sellega näidatud, kuid kas see muutus liiga väike siiski ei ole? USA-le jääme me ikka alla ning sellest ei pruugi teaduspõhise ühiskonna loomiseks piisata, mis oleks maailmas konkurentsi-võimeline. Noorte teadlaste tööd peab väga agaralt soodustama, sest üks geniaalne mõttevälgatus võib tähendada palju. Nii oleks aastate pärast EL energiamajandus peaaegu täiesti sõltumatu teistest maadest. Iseseisvalt majandav energiamajandus tähendab ka väga suurt sõltumatust teistest riikidest. Energia pärast ei peaks me enam muretsema. Näib küll naeruväärselt liiga lihtne jutt, et leiutame midagi uut ja kõik on korras. Aga on meil mõnda muud võimalust?

Aafrika liigub üha rohkem meie tähelepanu keskmesse. Must Manner on ideaalne näide kõigist neist hädadest, mis on hetkel maailmas aktuaalsed. Seal on näljahädad, puhast joogivett napib, AIDSI levik on tohutu, suuremad jõed kuivavad ja nii edasi… Kuidas seostub see Euroopa Liiduga? Siiski, Aafrika viletusest saame meie üha rohkem osa. Kõik on näinud kindlasti pilte poolnälgivatest aafriklastest, kes üritavad kitsukesete paatidega kuidagi üle Vahemere pääseda. Kõigi nende põgenike sissesulandumisega meie ühiskonda on väga raske hakkama saada, võib isegi õelda, et suisa võimatu. Malta on selle teema eriti tõsiselt esile toonud. Kultuuriline erinevus on väga suur ning sotsiaalne koormus meie ühiskonnale on tohutu. Mingisugused ühekordsed rahasüstid ja humanitaarabi ei aita enam ammu. Õnneks on olnud Cotonou leping tugev algus selle visiooni teostamiseks. Selle eesmärgiks on soodustada ja kiirendada kultuuri ning majanduse arengut ja tugevdada ja mitmekesistada suhteid EL-ga. Aafrika jalule aitamiseks on vaja tõsiseltvõetavat arengukava. Ilus on muidugi rääkida ajaloolisest taagast, mis meid Aafrika ees kohustab, see aga ei huvita tegelikult mitte kedagi. Must manner peab tulevikus efektiivselt ise hakkama saama ja selleks peab Euroopa Liit oma õla tugevalt alla panema, eriti sümpaatne on minu jaoks Aafrika Liidu idee toetamine. Me võime selle kõik lahterdada küll heasüdamlikkuse alla, aga tegelikult on see meile kasulik. Lõpeks põgenike vool ning tulevikus oleks meil juures üks tugev liitlane.

Euroopal pole siiani olnud tugevat ja ühtset välispoliitikat, võib öelda, et ühine välispoliitika on siiani peaaegu üldse puudunud. Kui mei ei taha edaspidi maailma, kus domineerib üks suurriik, siis on vaja ühtset välis- ja julgeolekupoliitikat. Tulemused ei saabu küll üleöö, kuid nende nimel tuleks juba täna hakata vaeva nägema.

I koht koht mingisugusel EL teemalisel esseekonkursil ja auhinnaks 80gb Ipod, TNK esseekonkursil tuli ka kuidagi esikoht. Aga ideed pole siiski ikka väga selgelt esitatud, vähe fakte on.

…kui budism täidab oma eesmärke veel kaks ja pool tuhat aastatuhat pärast oma tekkimist, kipub teaduse absoluutide eluiga suhteliselt lühikeseks jääma

XIV dalai-laama Tendzin Gjatso on isiksus, kes on maailmas tuntud oma tolerantsuse poolest. Teaduse absoluutide pikaealisuses ta kahtleb. Tõde peab tsitaadis paiknema.

Budismi rajaja oli Siddhartha Budism on 6-5. saj ekr. Indias hinduismist väljakasvanud usund, mille peamiseks eesmärgiks on ihadest ja soovidest loobumise kaudu jõuda kõrgema valgustuseni ehk siis nirvaanani. Religiooni rajaja sündis küll rikkas perekonnas, aga ka temagi tajus, kui ajutine on see kogu maailm tema ümber. Siddartha hakkas otsima ülimat teadmist olemasolu loomusest, millega käiks kaasas vabanemine kõigist kannatustest. Siis usuti, et pärast surma sünnib inimene lihtsalt uuesti mingisuguses kehas, muud hirmsat ei ole küll mõtet karta. Tegelikult on elu ju kannatus ning uuesti ja uuesti sündides oleme kõik loodud kannatama. Pärast pikaaegset meditatsiooni jõudis Gautama sellisele tasandile, kus talle tundus, et ta on vabastatud igavesest ümbersündide ahelast. Selle uue mõiste nimi on nirvaana ning see saigi buda usuliste ülimaks eesmärgiks. Pärast sellise seisundi saavutamist hakkas Siddartha Gautama oma põhimõtteid levitama, aluseks nn. nelja tee õpetuse.

Võttes budismi kui suurt maailmareligiooni, siis selle alusväited on minu arvates mittetõestatavad ning samas ka mitte valekspööratavad, neile on omistatud aegade jooksul kogukonna poolt absoluutse tõe väärtus. Väga raske on ümber lükata nelja õilsa tõe või siis kaheksa osalise tee õpetust budismis. See on võimatu, kuna religioon ei eeldagi erinevalt teadusest ainueksimatust. Pigem antakse juhiseid, kuidas oleks võimalik olla parem inimene. Juhtnööre pole vajagi ümber lükata, sest nende järgmine ei ole kohustuslik.

Teaduse eesmärk on selle meelelise maailma, mida tunnetatakse oma meeltega, paremini tundmaõppimine. Absoluut teaduses on mingi väärtuse või muu üldkehtivust rõhutav printsiip. Teadus on läbi ajaloo teinud läbi arenguid, mõned neist on olnud nii tormised, et muutnud mõne hetkega inimeste ettekujutlust maailmast. Kõigest sajand tagasi muutus kogu füüsika ning koos sellega ka inimkonna arusaam Universumist. Albert Einstein lihtsalt küsis, mis juhtuks, kui me liiguksime valguse kiirusega ja voilaa. Oli saabunud uus lähenemine, millega muudeti senist üldkehtivust.

Absoluut filosoofias ja religioonis üldisemalt on kõige olemasoleva igavene lähtealus. Budismi lähtealus on inimese eksistentsiaalne kannatus, mille ületamiseks annab juhiseid budistlik õpetus. Budistliku õpetuse võlu on selles, et seal on suur tõlgendamise vabadus. Peamiseks eesmärgiks võib küll lugeda nirvaanat, aga inimene, kes soovib teadlikult sellisesse seisundisse jõuda, peab läbima suure pettumuse. Nirvaanasse ei tohi püüelda, eesmärk peab olema enda ja maailma parem tundmaõppimine, kõrgem valgustus peab tulema iseenesest, mitte sinna meeleheitlikult püüeldes. Siiski kedagi, kellele budism on hingelähedane ei süüdistata, kui ta elulõpus ei saavuta Virgunu taset. Pigem on ikka eesmärgiks, et indiviid saavutaks enesega rahulolu ja kooskõla maailmaga. Tendzin Gjatzon on samuti öelnud, et religiooni eesmärgiks ei ole ehitada kauneid kirikuid või templeid, vaid arendada positiivseid inimomadusi, selliseid nagu sallivus, suuremeelsus ja armastus. Mitmed budistid, kelle kirjutisi ma olen lugenud ütlevad, et vale on lugeda budismi religiooniks, see on pigem eluviis ja maailmavaade, mis lähtub inimlikust headusest.

Teadus on pidevas kasvamises ja arenemises, püüab seletada, kuidas asjad funktsioneerivad. Püüeldakse mateeria ja Universumi saladuste lahtimõtestamisele. Teaduse küsimuseks on kuidas. Kuidas oleme me loodud? Usk tegeleb tähenduste küsimustega, küsides miks. Miks me oleme loodud? Üks tegeleb faktidega, teine püüab leida nende tähendust. Teadus püstitab iga hetk uusi hüpoteese ja teooriaid, mida on vaja loomulikult ka tõestada ning kontrollida. Usk ei nõua seda kõike, lihtsalt peab millessegi uskuma. Need on kaks erinevat püüet maailma seletada. Miks nende vahel valitses kunagi suur konflikt? Minu arusaamist mööda oli selle põhjus selles, et kunagi oli peamine teadmiste allikas kultuur. Kultuuri alustalaks olid erinevad pühakirjad. Midagi enneolematult uudset oli usklike jaoks, kui teadlased hakkasid avastama uusi loodusseadusi, mis näisid olevat seniste uskumustega vastuolus. Läks tükk aega, enne kui pühakirja järgijad mõistsid, et tegelikult ei välista üks teist, vaid toetavad teineteist, kõik oleneb tõlgendamisest.

Olgem ausad, budismi absoluutide eluiga on olnud tõesti palju pikem. Olles lugenud palju erinevaid tsitaate ning tekste nende kahe teema kohta, tundub mulle üha rohkem, et teadus läheneb budismile. Teaduse sooviks on ikka, et tolle üldkehtivate arusaamade eluiga muutuks pikemaks. Buddha ütles kunagi, et kõik arusaamad, nagu põhjuslikkus, järgnevus, aatomid, algelemendid…on meele ettekujutuse viljad. Peaaegu kaks ja pool tuhat aastad hiljem ütles Einstein, et mõisted on inimmeele vaba looming ja kuidas ka ei paistaks, ei ole üheselt määratletud välise maailma poolt. Mina näen siin lähenemist ja tulevast palju-palju pikemat absoluutide eluiga.

Siddartha Gautama poolt alguse saanud religioon ei soovi mitte midagi ülejäänud maailmale tõestada. Peamine sõnum on propageerida headust. Teadus on süstemaatiline inimtegevus, mis soovib talletada ning saada püsiväärtusega teadmisi. Siin Universumis pole miski kahjuks igavene.

III koht “Teaduse ja religiooni esseekonkursil”.- faktivigasid, tekst ei jookse väga ladusalt ning põhiideed on suhteliselt segased.

Kas raha või pühendumus – karm paratamatus

Hiina vanasõna ütleb, et õnn on see, kui on midagi teha, kedagi armastada ja midagi loota. Õnnelik saab inimene olla tegutsedes – töötades. Töö tööks, aga ma usun, et keegi meist ei soovi oma elu pühendada tegevusele, mida oleks piin igapäevaselt teha. Tõeliselt õnnelik on see, kes leiab töö, mida ta armastab ja mille tegemine talle rõõmu pakub.

Kurb on mõelda, kui vähe paljud noored tegelikult oma tuleviku elukutse peale mõtlevad. Vist ei kujutatata ette, kui suur osa elust töötamisele kulutatakse. Ütleme, et keskmiselt läheme ülikooli 20 aastaselt, seal õpime 5 aastat. Õppelaenude toel ja tänu säästlikkusele tõsiselt tööl veel ei käi. Esimesed kompimised tööturul teeme me kõige optimistlikumalt vaadates umbes 26 aastaselt. Pensionile minnakse umbes 65 aastaselt. Pärast lihtsat arvutamist tuleb välja, et töötada tuleb 39 aastat. Iga aastal on puhkust 31 kalendripäeva ulatuses. See annab tööst puhkust umbes kolm aastat kokku. Järele jääb 36 aastat. Keskmine tööpäev on kaheksa tundi. Aastas on töötunde 1920. Niisiis kõige optimistlikuma prognoosi kohaselt tuleb elus keskmiselt töötada 69120 tundi. Kas keegi tõesti soovib kogu selle aja teha midagi, mis talle ei meeldi? EL-s keskmine eluiga umbes 78 aastat, tegelikkuses töötatakse ka pärast pensioniiga, rääkimata nendest, kes kohe pärast põhi- või keskkooli tööle hakkavad. Seetõttu tuleb juba väga varakult hakata mõtlema selle üle, mida tegelikult elus soovitakse saavutada.

Me kõik tahame ennast elus teostada ning oma lühikese elukogemusega olen ma ka aru saanud, et mitte keegi ei soovi olla rumal, ei taheta olla teiste naerualune. Huvi millegi vastu on see, mis paneb inimesi tegutsema. Peab endale selgeks tegema, mida tulevikust soovitakse, üritades olla enda suhtes võimalikult objektiivne, sest enda tundeid on nii mõnigi kord väga raske mõista. “Tunne end!” on Euroopa üks vanemaid filosoofilisi õpetussõnu ja filosoofilisi probleeme. Enda sisimas peab sellele probleemile lahenduse leidma. Selle probleemi üle mõtlemine ei ole sugugi nii lihtne, kui võib arvata ja nii peab hakkama juba suhteliselt varajases eas sellele tähelepanu pöörama. Rikkaid ja kuulsaid inimesi nähes sooviks küll nende moodi olla, aga ometi, kas see tõesti teeks mind õnnelikuks? Marian Wright Edelman on öelnud, et kunagi ei tohi töötada ainult raha ja võimu nimel, kuna need ei päästa inimese hinge ega aita tal öösiti magada. Tsitaadiga meenub mulle ka üks mõistulugu, mida ma kunagi lugesin India sadhust ja luksuslimusiiniga Briti ärimehe kohta, kes askeeti palmi all istumas nähes peatab oma auto ja küsib, miks too seal istub ja midagi ei tee. „Miks ma peaksin midagi tegema?” ei mõista sadhu. „Noh, kui sa teeksid tööd, võiksid sa teenida raha, palju raha,” selgitas ärimees. „Ja mida ma siis teen, kui mul on palju raha?” küsis askeet vastu. „No siis sa ei peaks enam midagi tegema, sa võiksid istuda lihtsalt palmi all,” ütles ärimees. Selle peale küsis sadhu: „Aga mida ma siis praegu teen?” Niisiis raha ei tohiks elus muutuda kõige tähtsamaks.

Mida rohkem miski elus huvitab, seda rohkem tahetakse seda uurida ning seda tehes omandatakse mõni protsess viimaste nüanssideni. Selle protsessi omandamist võib võtta kui tulevase töö õppimist. Tehes edasi tulevikus seda, mis juba lapseeas on paelunud, saavutatakse tulevikus sellel alal asjatundlikkus. Ideaalmaailmas peaks selle professionaalsusega iseenesest tulema ka raha, sest ometigi ollakse milleski asjatundlik ja tehakse seda südamega.

Selleks et saavutada õnne, on vaja tarkust. Paljude vanemate silmad löövad heameelest kindlasti särama, kui nende laps mainib, et ta mõtleb tulevikus näiteks ärijuhi või juristiameti peale. Need ametid on vanemate jaoks elualad, mis kunagi peavad kindlustama majanduslikult hea sissetuleku. Kunagi võib siis perelaps olla väga tõsisel teelahkmel, kas minna õppima ala, millega tulevikus kaasneb väga tõenäoliselt suur sissetulek või kuulata südamehäält. Südamehääle najal tõmbaks teda näiteks rohkem elektrikukutse. Mida peaks see noor siis tegema, kui on aeg teha üks oma elu tähtsamaid valikuid?. Tulevikule mõeldes teab ta ka, et kunagi peab võtma majalaenu ja väga tõenäoliselt ostma tööl käimiseks auto. Ütleme, et tema tulevane naine saab ka Eesti keskmist sissetulekut. Süda ütleks noorele mehele, et tuleb minna õppima seda, mis talle tõesti meeldib. Kui ta hakkab natukene rohkem asja üle järele mõtlema, mõistab, kui vähe raha tegelikult järele jääb pärast laenude maksmist. Raskusi oleks ots otsaga kokkutulemiseks. Pärast suurt sisemist vastuolu läheb ikka seda ala õppima, millega seondub keskmiselt suurem sissetulek. Ma ei taha öelda, et nüüd on temal tulevikus kõrge palk kindlustatud, lihtsalt tal puudub muu võimalus, kui minna õppima ala, millel terendab suurem raha. Eesti riigil on lähimas tulevikus suur puudus oskustöölistest, mille tõttu tuleb neid üha rohkem välismaalt sisse tuua. Soovitatakse ikka minna õppima seda, mis ennast huvitab. Kahjuks on aga väga raske, elukalliduse ning ülimalt suure palkade ja kinnisvara hindade vahe tõttu, tulla ots otsaga kokku. Ma mainisin, et õnneks on vaja tarkust, see tarkus peaks väljenduma oma sisimate soovide täpsemal kindlakstegemisel. Praeguses Eestis ei taga armastus kutse vastu alati kindlat katust pea kohale.

Levib depression inimeste seas, tööle minnes ollakse kurvad ning üks ainukesi rõõmuhetki päevas on tööpäeva lõpp. Kui paljud inimesed sooviksidki teha oma elus midagi muud, tuleb nende ette tihti karm paratamatus. Tulevikule tuleb mõelda ning üks suurimaid küsimusi on ka elukoht. Jälgides praegusi kinnisvara ülesupitatud hindasid on kahjuks tihti väga raske teha oma tuleviku karjääri suhtes õiget valikut, sest soov luua kodu oma perele on ju esmane. Selle jaoks, et noored saaksid teha seda, mida nad armastavad, peab minu meelest riik tulema appi. Tahame ju kõik, et säiliks Eesti rahvas, et meil oleksid tugevad pered. Õnne otsime siin elus kõik. Ka Aristotelese arvates ei ole võimalik õnne teemat vältida, see olevat inimelu loomulik eesmärk. Tulevane töö on üks väga oluline õnnekomponent. Otsuseid tuleviku ja karjääri kohta ei tohi võtta kergekäeliselt, endas peab jõudma selgusele. Kahjuks praeguses materiaalses maailmas ei ole nii mõnegi valiku tegemine nii lihtne.

See oli siis selle aasta esseevõistlusele “Tulevik ja karjäär”. Võistlusele saabus 182 kirjandit ja mul oli au olla üks kolmekümnest äramärgitust. Esikolme sisse ma ei saanud, aga kirjand ei ole väga hea ka, liiga palju n.ö. sunniga kirjutamist.