Patsifism või militarism - kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?

Patsifism või militarism - kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?

Militarism ja patsifism on mõlemad põhjustatud rahulolematusest valitseva olukorra vastu. Patsifism on püüd vägivalda ja sõjalisi vahendeid iga hinna eest vältida, militarism on seevastu riigi sõjalise võimsuse taotlemine, millega koos käib relvatööstuse- ja kaubanduse eelisarendamine ning kaasneb sõjakas välispoliitika. Sõjad on saatnud meid läbi ajaloo, kas on üldse võimalik küsida, kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?
Inimesed ei ole tavaliselt kunagi oma saavutustega rahul. Eesmärk täidetud, siis rahuolu kestab vaid mõne hetke ning äkki tundub kõik loomupärasena, nii pidigi minema. Ma mäletan, kui rõõmus olin mina hetkeks, kui sain Hugo Treffneri Gümnaasiumisse sisse, natukene hiljem oli rõõm juba tuhmunud ning kõik tundus täiesti loomuliku asjade käiguna. See igavene rahulolematus, püüdlemine uute eesmärkide poole on tegur, mis viib inimkonda edasi. Meenutagem vaid Thomas Alva Edisoni, kes oleks võinud väga vabalt pärast fooliumplaadimängija leiutamist jääda pensionile ning nautida saadud raha eest elu, tema aga töötas palavikuliselt edasi, sõnades, et pärast surma on tal aega küllaldaselt puhata ning leiutas lõpuks hõõglambi, tänu millele elektrifitseeriti kodud esimest korda. Sõdasid ning konflikte põhjustab rahulolematus mingisuguse olukorraga - see on inimhingele niivõrd tavaline. Ometigi on rahulolematus ikka ja jälle inimkonna arengule kaasa aidanud, sest tähtsaid avastusi ja otsuseid tehakse tavaliselt siis, kui raske olukord on pealesunnitud ning sellest pole väljapääsu.
Sõdade vajalikkuse kohta võib tuua palju argumente. Karl Suur pani oma edukate sõdadega alguse kolmele suurele Euroopa riigile. Napoleoni algatatud sõdadega vabanes enamus Euroopast pärisorjusest, tema algatatud sõjad panid aluse rahvuse väärtustamisele ja selle eest võitlemisele. Ameerika Iseseisvussõda vabastas orjad ning pani alguse suurriigile, mille keskseks ideaaliks muutusid demokraatlikud väärtused. Teise maailmasõja järel hakkas järk - järgult esile kerkima võrdsuse idee ja rassiliste erinevuste pärast diskrimineeriti üha vähem. 1948. aasta Berliini blokaadi peetakse palju kannatusi toonud külma sõja alguseks. Ometigi on just see ajajärk vapustavate teaduslike saavutuste aeg, kui 1961. aastal tegi Juri Gagarin esimest korda tiiru ümber maakera ning 8 aastat hiljem jõudsid ameeriklased oma Apollo missioonidega Kuule. Rääkimata arvutitest, mis esimesena konstrueeriti sõjalistel eesmärkidel ning leidsid aegamööda tee ka tavakasutaja lauale. Seda loetelu võiks jätkata lõputult, aga nüüd on domineerivaks muutunud uus ja tohutult ohtlik faktor, mis võib sõna otseses mõttes lõpetada kõik sõjad, sest midagi ei jää lihtsalt järele – nimelt tuumarelv.
Paljud inimesed ja kõrged sõjaväelased arvavad, et tuumarelvad toovad rahu, mis on minu arvates täiesti väärdunud loogika. Vaadates Ameerika Ühendriikide presidente, siis kõik neist on lõpetanud oma ametiaja halli peaga. Just tuumakohvrit enda valdusesse saades, on nad taibanud, missugune vastutus nende peal lasub. Kohvris on võimalike rünnakute plaanid ning ühtlasi ka käivituskoodid nende algatamiseks. Presidendile tutvustatakse, kuidas näiteks plaan A-d käiku lastes on ohvrite arv 4 miljardit, plaan B korral näiteks 5 miljardit ja plaan C-ga 3 miljardit. Sellistel hetkedel taibatakse, kui suur vastutus on ühe inimese peal. Murelikuks teeb mind veel fakt, et Venemaa parlamendi liikme Aleksei Arbatovi sõnul ei vaja nende presidendi esmane korraldus tuumalõhkepeade väljasaatmiseks üldsegi kinnitust leidma. Meenutades kunagist Nõukogude Liidu gerentokraatiat ehk vanurite võimu, siis teeb mind sarnane korraldus väga murelikuks. Lisaks sellele soovib Venemaa praegu oma mõjuvõimu maailmas taastada, Putin ütles hiljuti otse, et NSV Liidu kokkuvarisemine oli eelmise sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Olles vestelnud ka inimesega, kes on töötanud Eesti esinduses Ameerika Ühendriikides, siis tema rääkis, et venelased toovad oma tohutut tuumapotentsiaali pidevalt jutu sisse, nagu väikesed lapsed. Ainult ähvardustest võib saada tegelikkus, tasub lugeda vaid Oleg Grinevski mälestusi, kus külma sõja ajal kutsus marssal Ogarkov teda enda juurde jutule ja tutvustas suure vaimustusega, kuidas NATO väed kiiresti tänu tuumarelvale purustada.
Ma väljendasin oma murelikkust kahe tuntuima tuumariigi kohta. Siiski ei maksa unustada, et tuumarelv on hetkel maailmas kindlalt 7-l riigil, kelleks on Ameerika Ühendriigid, Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa, India, Pakistan ja Hiina. Kahtlaste riikide hulka, kellel on tuumalõhkepead või üritavad neid välja töötada, loetakse Põhja-Koread, Iisraeli, Süüriat ja Iraani. Kaine mõtlemisega inimene teab, et viimati nimetatud riigid on ebastabiilses regioonis, kus on kasvanud võimalus, et terroristide kätte võivad seesugused relvad sattuda. Halvima stsenaariumi kohaselt võivad korduda 11.septembri terrorirünnakud ja hoopis niiviisi, et maailm enam seda üle ei ela. Hiroshimale pommi visanud lennuki kaaspiloot, kapten Robert A. Lewis nägi, kuidas terve linn kadus. Oma logipäevikusse kirjutas ta: ”Jumal, mis me oleme teinud.” Kariibi kriisi ajal said üliriikide juhid nende peal olevast vastutuskoormast aru ning raketid viidi Kuubalt minema. Ameerika poliitik Claude Pepper on öelnud, et viga, mis paljud poliitikud teevad on see, et nad unustavad, et nad on ametisse määratud ja mõtlevad, et nad on ametisse pühitsetud. Isiklike ambitsioonide rahuldamine, edevus, milles väljendub soov oma nime ajalooraamatutesse kirjutada on miski, mida peaks kartma. Nii mõnelegi riigijuhile võib näida päris ahvatlev hävitada oma suured konkurendid Hilteri harrastatud „blitzkriegiga”, kus rünnaku raskust kannavad tankide asemel tuumalõhkepeaga varustatud raketid. Sarnaste relvade olemasolu ja nende kaasamine sõjaplaanidesse on juba iseenesest oht, sest inimloomus on heitlik.
Maailma silmad on tuumaohu ees olnud õnneks juba ammu avatud. II maailmasõda hävitas 2,5% maailma rahvastikust. III maailmasõja tulemusi ei julgeks keegi ennustada. Paljusid inimesi kummitab relatiivsusteooria rajaja Albert Einsteini mõte, kes ütles, et ta ei tea, mis relvadega peetakse III maailmasõda, aga IV peetakse kaigaste ja tokkidega. Enamik riigijuhte on võtnud sõna tuumarelvade ohtlikkusest. Aastaid tagasi proovisid Roland Reagan ja Mihhail Gorbatšov saavutada kokkulepet tuumajõudude likvideerimiseks- nad ebaõnnestusid. Mul on tunne, et varsti võib tulla olukord, kus on juba liiga hilja midagi muuta. Õnneks on üldsuse tähelepanu üha rohkem koondumas antud teemale. Oma osa selles tendentsis on kindlasti andnud ebastabiilsete regioonide püüd end tuumarelvaga varustada. Sama on juhtunud ka kõrgemal tasemel, eelmisel aastal ilmus Wall Street Journalis kirjutis, kus neli kogenud riigimeest - George Schultzi, Henry Kissingeri, William Perry ja Sam Nunn – kutsusid üles astuma samme selle poole, et vabastada maailm tuumarelvadest. Artikkel pälvis laiema üldsuse tähelepanu ning ma loodan, et neid võetakse kuulda ja inimkonna pea pealt tõstetakse ära kirves, mis on siiani olnud iga hetk valmis kukkuma.
Kuulus saksa sõjandusteoreetik Carl von Clausewitz on öelnud, et sõda on inimsuhtluse akt, mis kuulub ühiskondliku elu valdkonda. See on suurte huvide konflikt, mis leiab verise lahenduse ja ainult see eristab teda teistest. Seega sõjad ja konfliktid jäävad inimkonda igaveseks saatma, see on paratamatus. Ainult tänu massihävitusrelvadele võib selle „igaviku” eluiga jääda väga lühikeseks. Selle jaoks, et sõjad säilitaksid tohutute kannatuste korral ka oma teatava kasuteguri, tuleks tuumarelvade demonteerimise küsimus väga tõsiselt tõstatada, sest muidu võib meil puududa homne.

Riigikaitsesse kirjutatud essee. Sai rumala peaga jälle üks päev enne tähtaega asi ette võetud, aga tulemus oli üldjoontes rahuldav vist.

"Keeled on meie rikkus"

Mina olen pidanud gümnaasiumis õppima nelja keelt, kui lugeda nende hulka ka emakeel. Proportsioonis võtavad nad enda alla märgatava osa ajast. Sellest võib järeldada, et keeleõpet peetakse noorte hariduses väga tähtsaks. Milles seisneb keelte tähtsus?

Alguses tekib ühtelugu küsimus, miks inimene üldse peaks teisest keelest ja kultuurist huvituma, mingeid nähtavaid eeliseid ei näi sealt tulevat ning samas peab tohutult aega kulutama, et omandada mõni keel viimase detailini. Minnes teise riigi ülikooli õppima, siis on vajadus selge - teisiti ei saa lihtsalt hakkama. Ometigi, kui inimene ei kavatse kuskile välismaale väga kauaks minna, siis see kõik tundub maha visatud ajana. Samas on olnud tsivilisatsiooni lahutamatuteks osadeks läbi aegade olnud sõna, keel ja kiri. Inimeste õigesti mõistmise eelduseks on õige väljendumine. Õppides midagi teisest kultuurist, muutub väljendusoskus hoopis paremaks, sest õpitakse maailma nägema emakeele raamidest laiemalt ning vastavalt sellele ka oma mõtteid välja tooma. Radikaalseks näiteks on Milan Kudera, keda peetakse eelmise sajandi üheks andekamaks kirjanikuks ning kes kirjutas oma kuulsaima teose „Olemise talumatu kergus” just pärast üheksat aastat Prantsusmaal veedetud aastat, mille lõpuks oli teise kultuuri mõju nii suureks kasvanud, et isegi teoste kirjutamise keel muutus.

Mõeldes laiemalt Eesti peale, siis uhkusega mainitakse, et meil on vaatamata väiksusele olemas oma keel ja riik. Miljoni ringis on neid inimesi, kes tunnistavad eesti keelt oma emakeelena- seda on maailma mastaabis väga vähe. Rahvusvahelisel areenil on ilmselge, et keegi meie keelt ära ei õpi ja nii on loomulik, et meie teeme seda ise, õppides teisi keeli. Nii koguneb meisse teadmisi ja oskusi, mis lõpus võivad anda suure eelise teiste ees. Eriti oluliseks muutub see nüüd, kui oleme osaks Euroopa kultuuriruumist ning kuulume Euroopa Liitu, kus on 23 ametlikku keelt. Kui Eesti riik ja inimesed sooviksid, et meie arvamust võetakse kuulda ja et sellega arvestatakse, siis on paratamatult teise maa keele ja kultuuri tundmisel tohutuid eeliseid. Vaieldes prantslasega mõne eluliselt vajaliku küsimuse üle, ei võta ta sind enam välismaalasena, vaid kaasmaalasena, kellel on temaga ühine eesmärk ja nii on võimalik arvamusi vahetada kui võrdne võrdsega, mitte kui suurriigi esindaja ja väikeriigi esindaja.

Samas ma mainisin ka enne, et keeleõpe nõuab tohutut keskendumist. Mina pean tunnistama, et minu jaoks on keelte õppimine tohutult tüütu tegevus. Need saksa keele pöörded ja inglise ajavormid on mulle nii mõnegi halli karva tekitanud juustesse. Ma võin ka mõelda, et mind ei huvita, kas Eesti arvamust võetakse maailmaareenil kuulda või mitte, aga just keeleõppimise protsess on kasulik inimesele endale. Haridus ja head tulemused tulevad tihti sunniga. Parimad õpetajad on järele mõeldes olnud kõige karmimad. Nad on meid alati tagant lükanud ning seetõttu oleme jõudnud ka tasemele, mille üle võime uhked olla. Seega on meil mingis vallas eelis teiste üle, sest meid on pandud pingutama rohkem ja me oleme harjunud ka rohekm tööd tegema, kui teised ja ka tulemus on seetõttu parem. Meie riigi väiksus ongi karm õpetaja, mis meid alatiselt tagant lükkab. Eestlastel ongi seetõttu maailmas suurepärane lähtekoht, sest olles väike rahvas, peame me iseenesest mõista rohkem pingutama ja teiste keelte kaudu ennast maailmale selgeks tegema. Minu arvates on Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni autor Thomas Jefferson öelnud väga tabavalt, et ta on suur uskuja õnnesse ja ta leiab, et mida rohkem ta töötab, seda rohkem tal seda on. Ma olen tohutult õnnelik, et eesti keele väiksus on paljuski see, mille tõttu me peame pingutama keeli õppides, sest muidu oleks raske üleilmastuvas maailmas endale kohta leida, olles ise keeleisolatsioonis.

Mina mõistan täielikult, miks Eesti riik paneb keeleõppele nii suurt rõhku. Mõeldakse seejuures rohkem kollektiivsele heaolule, mille läbi enamasti saabub ka individuaalne heaolu. Riigi eesmärk on avaldada oma alamate silmaringi. Ilmselgelt on multikultuursed inimesed tolerantsemad. Nad näevad, et maailm ei ole sugugi nii mustvalge kui näib. Riik jällegi soovib oma sissetulekuid võimalikult suuresti kasvatada ning selle võtmesõnaks on väliskapitali sissetoomine. Visitestonia.com veebilehel reklaamitakse eestlasi, kui väga sõbralikku rahvast. Samas on suudetud riikliku, 2002-2005. aasta Turismiarengukava eesmärke suudetud täita vaid osaliselt, sest aastane soovitav 7% külastajate kasv ei ole päris tulnud. Väliskülalisi on meil väga vaja, sest nemad tavaliselt kokku ei hoia ja tarbivad nii teenuseid kui ka erinevaid kaupu, mis kõik kokkuvõttes suurendavad meie riigi tulusid. Turistide eelduseks on lisaks kaunitele paikadele ka sõbralikud ja tolerantsed inimesed, kes suudavad võõramaalasi positiivselt üllatada, vastades neile näiteks vahel nende oma keeles või hoopis lustakalt naeratades. Võib mõelda julgelt, et keeleõppega proovitaksegi meisse süstida külalislahkust, mis teeks meie riigist ahvatlevama sihtkoha turistidele. Mul on meeles, kuidas ma kord viibisin Andres Tarandi loengul ning ta lõpetas selle tõdemusega:”Õppige keeli kirega, sest te ei aima kui hea mulje keeleoskus teist jätab.” Samas võib öelda, et see ei ole ka vähem kasulik riigile.

Meenub, kuidas tuttav kutsus mind kaasa eelmisel suvel ühele Euroopa noortevahetusele Itaalias, kus olid koos noored mitmetest eri riikidest. Sinna läksin ma päris negatiivsete emotsioonidega, mul on meeles, kuidas ma mõtlesin, et kohe üldse ei tahaks oma aega raisata. Veetes aga nädala koos erinevate kultuuride esindajatega, olin ma uhke, et suutsin oma väljakujunenud stereotüüpe muuta. Läks vaevalt päev mööda, kui ma sain aru, kui tohutult olin ma eksinud! Nendega koos veedetud nädala jooksul õppisin ära nii mõnegi võõrkeelse sõna, mis jäävad mulle alatiseks meelde. Samas sain ma sõpru, kelle pool võin ööbimiskohta alati leida Euroopas reisides. Raske on kirjeldada, kui kurb oli neid inimesi maha jätta ning usukumatu, et ainult mõnede päevadega olime nii lähedaseks saanud. Sealt lahkudes ma tundsin, et olen inimesena kasvanud. Ei tasu ka ära unustada, et noortevahetustel on alati eelduseks inglise keele oskus, ilma selleta oleksin ma ilma jäänud mulle terveks eluks meelde jäänud kogemusest.

Tuntud saksa loodusteadlane Alexander von Humboldt, kes pani aluse füüsilisele geograafiale, on öelnud, et keelte tõeline erinevus ei seisne mitte häälikute või märkide erinevuses, vaid maailmanägemuste erinevustes. Mõistes keelt, mõistame me ka maailma laiemalt. Tänu keele omandamisele oleme harjunud tegema tööd mingisuguse eesmärgi nimel. Seega keeled on meie rikkus nii otses kui ka kaudses mõttes.

Vanemas vanuseklassis III koht. Hakkasin seda viimane õhtu enne tähtaega kirjutama. Vahepeal mõtlesin, et las ta jääb, aga lõpus suutsin ennast kokku võtta ja midagi paberile genereerida. Tase suurepärane ei ole, palju kiirustamist, aga koht on iseenesest hea. Pärast väikest järelevaatamist tuli välja, et see on mustand ning ma olen õige tüki ära kuskile kaotanud. Vot, aga väike kogemus ikka juures, et tee oma asjad õigel ajal ära.