„Lipp kui riikluse sümbol”
Paar nädalat tagasi, 24. veebruaril, vaatasin aknast välja ja silma hakkasid arvukad lipud, mis väljas lehvisid. See oli Eesti Vabariigi aastapäev. Sinimustvalge värvikombinatsioon on omandanud rahva seas väga erilise tähenduse. Mis on selle põhjus?
Lipp on sümbol, millega tänapäeval väljendatakse oma riiklikku või kogukondlikku kuuluvust. Meie lipu lugu algas 1881. aastal, kui avaldati Eesti Postimehes üliõpilase Jaan Bergmanni luuletus „Eesti lipp”, kus Eesti värvideks nimetati helesinine, must ja roheline. Helesinine sümboliseeris usku, et kuni kestab taevas, jääb alles ka Eesti rahvas. Must viitas minevikule ja rahvusikku väärtust rõhuvale kuuele ning roheline väljendas lootust, et Eesti saab uueks, nagu loodus igal kevadel. Vironia korporatsiooni asutanud eestlased valisid oma värvideks selle värvikolmiku, aga asendasid Hugo Treffner soovitusel rohelise valgega, mis pidi sümboliseerima rahva püüdlemist valguse poole. Läks paar aastat mööda ning 1883. aastal kuulutati Eesti Üliõpilaste Selts sinimustvalge hoidjaks ning aasta hiljem õmbles Tartu Ülikooli eesti keele lektori Karl August Hermanni naine Paula lipu valmis. Lippu ei õnnistatud Tartus, kuna kardeti baltisakslaste provokatsioone, aga Otepää kirikuõpetaja Burchard Sperrlingki ettepanekul tehti seda Otepääl. Lipp õnnistati 4. juuni õhtul kui kogu Eesti lipuna ja selllest ajast peale levis ta üle maa. Eesti rahvas võttis lipu väga kiiresti omaks, kuna nende värvidega tekkis inimestel side.
Nüüd, kui eestlastel oli kujunemas tugev rahvussümbol, mille kaudu näidata ennast iseseisva kultuurilooga rahvana, ei tähendanud see siiski seda, et igal pool hakati demonstratiivset lippu lehvitama ja nõudma suuremat enesemääramisõigust. Aeg oli veel liiga raske. Esimest korda toodi sinimustvalge lipp avalikult välja 19. oktoobril 1905, kui korraldati meeleavaldus tsaari oktoobrimanifesti toetuseks. Meeleavaldusest peale muutus sinimustvalge lipu väljatoomine järjest tavalisemaks. See oli kõige selgem oma iseseisvumissoovi väljendus. 1917. aastal, kui eestlased nõudsid omale suuremat autonoomiat, võis lippe juba kõikjal lehvimas näha. 23. veebruaril 1918 kuulutati meie lipu lehvides välja juba Eesti Vabariik.
Vabadussõja ajal kinnistusid need kolm värvi üha rohkem rahva teadvusesse. Samas on meie lipulugu nagu üks hea põnevusromaan, sest pärast Vabadussõda ei kinnitatud seda ametlikult Eesti sümboliks ning selle saatus polnud sugugi kindel. Avaldati arvamust, et värvikolmiku sümmeetria ei sobi uue riigi sümboliks, kuna meenutab värvide järjestuselt Serbia, Vene ja Saksa trikoloori. Taheti paigutatada lipuvärvid samasuguse šablooni järgi, nagu need olid tollastel Põhjamaadel ja Soomel. Eesti rahval jätkus jaksu käia omapead ning teha nii, nagu näis loomulikum ja oli saanud tavaks, mitte võtta eeskujuks mõne teise riigi rahvussümbolite kujundust. Eriti ägedalt seisid lipu muutmisele vastu kirjamees Karl August Hindrey ja Eesti Vabadussõja kangelane, kontradmiral Johan Pitka. Vana lipu säilitamise poolt olid kõik Vabadussõjas sõdinud, sest sinimustvalge lipu all võideldes kaotasid paljud oma elu.
Seoses Eesti vägivaldse annekteerimisega Nõukogude Liidu poolt, kõrvaldatakse esimest korda, 1940. aasta 21. juunil, Pika Hermanni tornist Tallinnas sinimustvalge lipp ja asendatakse punasega. Sõjaõnne pöördudes, kolm aastat hiljem, langetatakse meie lipp pikaks ajaks lõplikult ning asendatakse võõrvõimu omaga. Meie rahvuvärvid olid muutunud keelatuks, aga ometi neid ei unustatud ja nad muutusid järgneva poolesaja aasta jooksul üha kallimaks. Värve pandi näiteks tarbeesemetesse – sokid, kindad, nukud ja sulepead. See oli vastupanu vägivaldsele okupatsioonile ning kuigi okupatsioonivõimud igasuguseid sarnaseid katsed vihkasid, ei saanud nad rahvusvärve ka täiesti ignoreerida. Sinine ja valge värv esinesid vähemalt uues lipus ja ka üliõpilaste mütsis Tartu Ülikoolis. Paguluses olevaid kirjanike inspireeris sini-must-valge värvikombinatsioon ja paljude hulgast võib esile tõsta Eduard Tubina loodud soololaulu Kalju Lepiku luuletusele „Nägemus”.
Aastad möödusid, kuid mõte vabadusest ei olnud kadunud kuhugile ning selle kõige selgemaks väljenduseks muutusid kolm värvi- sinine, must ja valge. Okupatsiooni ajal oli lipuheiskamine märkimisväärne julgustükk, kuna sellele järgnes tavaliselt vabadusekaotus. Samas julgeid inimesi leidus ja aeg-ajalt oli jälle näha rahvuslipu kerkimist. Vabadusvõitleja Enn Tarto sõnul tekkis sini-must-valget lippu lehvimas nähes inimestes alati tunne, et „kõik ei ole veel kadunud”, et „Eesti elab...”. Nii tõusis sinimustvalge värvikombinatsioon esile üha rohkem, kui rahva lootuse hoidjana.
Mõte vabadusest ei kadunud kuskile, kuid tuli oodata kannatlikult oma aega. Liberaliseerumisega Nõukogude Liidus muutus üha enam võimalikuks oma rahvusvärvide näitamine ilma kartuseta, et sellele järgneb karistus. Esimesena tõusis rahvuslipp 1987. aastal Võrus. 15. aprilli muinsuskaitsepäevadel toimus ajalooline rongkäik, kus osalejatel oli kaasas kolm kangast, mis moodustasid kokkupannes Eesti lipu. Nii läks kõik omasoodu, kuni varsti ei näinud ühtegi koosviibimist ilma rahvusvärvideta. Lipp näitas selget soovi omada enda riiki ja vabaneda võõrvõimu alt. 8. mail 1990. aastal kell 11.23 sai Eesti Vabariik tagasi oma riiklikud sümbolid ning siit oli vaid väike samm päris oma riigini. 1991. aasta 20. augustil ennistati lippude lehvides sõltumatu Eesti Vabriik.
Lipulugu näivat taasiseseisvumisega saanud suurepärase lõpu, kuid ometi ootab ees veel üks üllatus. Esimese Eesti rahvuslipu saatus oli siiani teadmata. Selle suutis juuraüliõpilane Karl Aun 1943. aastal peita oma Läänemardi kodutalu korstnajala alla. Lipp oli pandud teraskasti ja keevitaja ütles, et kast peab vastu ainult kümme aastat. Saladust hoiti hoiti kiivalt aastakümneid. 1991. aasta 26. detsembril alustati korstnajala juures kaevetöödega ning kell 16.54 laotati lahti üllatavalt heas seisukorras ajalooline trikoloor, mis oli otsekui ärkanud nõidusunest. Põlustatud rahvuslipp oli jällegi väljas ning nüüd loodetavasti lõplikult.
Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv seitse ütleb, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Kahtlemata ei kujutaks ükski eestlane ettegi teistsuguseid värve. Meie lipp sobib väga hästi iseloomustama kogu eesti rahva ajalugu. Raske oleks unistadagi seiklusrikkama elulooga lipust, mille värvid on nii erilise tähenduse omandanud. Vaid kümendik maailma lippudest on vanemad kui sada aastat. Eesti lipp kuulub nende hulka. Samad värvid on maailmas vaid Aafrikas asuva Botswana lipul, kuid teises järjekorras. Meie lipp on imetlusväärselt eriline igas mõttes. Sinimustvalge värvikombinatsioon on minu jaoks muutunud meie rahva kestvuse sümboliks.
Sain vanemas vanuseklassis nelja parema hulka. See essee sai muidugi pärast küllaltki rasket ööd hommikul lõpetatud, kui oli esitamise tähtaeg, kuid enam-vähem sai asja. Keijo aitas mul selle välja printida ja postiga ta teele läks.
Thursday, July 16, 2009
Wednesday, May 20, 2009
Edulugude võistlus
Success-story competition
„Small Town Inhabitants – Educated or Uneducated People“
To begin with, my childhood was quite ordinary, I spent a lot of time in my country home, spending most of my time playing. I have been raised by my mother. As I grew older, I got more and more interested in different things. At one point it occured to me that when I want to be successful in some field, then I really have to educate myself in that filed.When my friends have characterised me then they have mainly mentioned that I am an active person, who has been successful in different fields. I still do not think I am succesful because it is a really complicated definition, but I know that I have succeeded in doing several things. For me the key is my so called success has been that when dealing with a particular thing I have tried to delve into the subject as deep as possible.
Firstly, when we are talking about success and asking the question who is a succesful person, we have to understand that success means various things for different persons. The main question is what makes a human being happy? In my opinion, as a person claims that he is happy, then we can firmly say that this person is successful in life because he feels content with his life. Contentedness and happiness are the key factors in determing how succesful someone is.
It is often said that for a small town inhabitant, it is a lot harder to achieve something in life. I totally disagree with this statement. There are just other values in a town with a small population density. Values concerning family life are coming more forth, career and such kind of personal ambitions are kept in the backround. Also it is often mentioned that making a successful career in a small town is largely impossible, because of the lack of different resources and opportunities. By these it is commonly ment a uncompetitive education and few opportunities to develop extracurricular activities. In my opinion it is again a misunderstanding. I am at the moment eighteen years old and I have spent all my life in a beautiful small town called Tartu. From the early age I have been interested in photography and the world in general. Photography is a pretty expensive hobby and starting with it was quite difficult in the beginning. I had to take photographs with really poor cameras and more than once I heard how somebody was laughing over me because of my uncompetitive equipment. Still I remained selfconfident and full of determination. Time passed and I had enough money to buy a bit better camera and from this point, things started to go uphills. By the present moment I have achieved good results in different competitions and I am working as a photographer for two youth magazines. I have managed to buy myselt contemporary equipment what professional photographers would be very proud. At the moment photography has compensated itself fully. The best thing about it is that I am really good at something and people respect me because of that. I am proud that I had enough determination in the past that I did not give up my hobby.
Another well-known statement that I have heard is that small town inhabitants haven’t seen the world. As we know, travelling broadens the mind. I agree that in a small town it is often harder to find the right resources for going abroad. Some years ago I felt this kind of situation very clearly. I really wanted to see the world! The only question was how, because my financial resources were limited. Nevertheless, I think, it is the perfect situation in life. If you are eager to get something you have to think how it is possible to fulfill your dreams. I knew I was interested in writing and photography . Then came the question, how could I combine them. I examined the theme thoroughly and to my suprise there have always been many nationwide competitions for students and the prize sometimes has been a journey to somewhere. I rememember clearly that the first prize that I got for an essay was a backpack and the first journey that I won was to Brussels. To this day, thanks to these competitions, I have had the chance to visit about ten foreign countries and many of them even twice. Herewith I just want to say that nothing is impossible. The main thing is the desire to gain something. When you have found a goal, then you just have to start working for it!
Big city schools have always been preferred to small schools. Even so, it is unfair to say that schools which are situated in big towns are giving better education than the ones in small towns. Mostly, examination results are being compared, when making this kind of statistics. I truly believe that the only difference between schools is that some institutions just give better conditions for students. At the moment I am studying in Hugo Treffner Gymnasium and this school is highly valued in our country. After finishing the basic school, I knew that I would like to continue my studies in that school. The main reason was the fact that in Hugo Treffner Gymnasium it was possible to study social sciences extensively. The contest was hard to get in, but I had set a goal and I managed to fulfill my expectations.This school has given me better conditions to study the subjects which interest me. Still I think it is wrong to say that so called valued schools are essential for a good education. It shouldn’t be forgotten that nine tenths of education is encouragement like a French poet Anatole France has said.
I remember clearly that from a very early age, I have been interested in foreign policy. For most of the elderly people it was ridiculous, because what could a young boy know about such a complicated theme. In retrospect I can understand them because even professors of this subject are constantly acquiring new information. However, I am proud that I didn’t walk away and tried to read different books about it. At one point I wanted to evolve more in this topic and for this reason examined different opportunities that a secondary school student had at the moment. I found out that for college students there was a circle at the university called Circle of International Relations. I knew that this would be very useful for me but certainly I was afraid, because there were all adults in this circle. One day I summoned up my courage and went there and it was so interesting! Currently, it is my third year there and belivably I am still the youngest participant. My interest about the subject has not disappeared, just the opposite, it has become stronger!
When I consider which are the things that I am most proud of at the moment, then it is pretty hard to point out something special, because I think that they are not really mighty achievements. One thing I hope is that I have been a son my mother is proud of because I have tried to listen to what elderly people say and have stayed out of trouble. Still, when I should bring something out, then I am glad that I have been honoured to represent Estonia in some international events. In 2007 I was a member of Estonian delegation in a youth summit in Rome, which was called „Your Europe- your future“ and it was the first of its kind. There we discussed Europe’s future and expressed our opinions about different themes. Another event was this year and it was called Model European Parlament. I was selected to represent our country in the all-Europe event in Slovakkia. I am really interested in foreign policy and for an ordinary student they are like Oscar nominations and that is the reason why I am proud about my participation. I worked really hard to be chosen and I succeeded, becauseI had made an effort big enough.
For me it has always been unpleasant when someone is between the lines trying to say that you will never succeed in something. I have always taken such situations as challenges. This year I participated in a work shadow day. I remember that I had to fill in different forms, concerning the subject of the theme. I got back an answer that they do not have anynobody to offer me at the moment. Although they attracted my attention that I had a chance to apply for the crowns of the work shadow day, for who was a really tough competition. I saw there was even the foreign minister. At that moment I instantly knew that I really wanted to be his work shadow. I dared to write my motivation letter and also sent my CV. Days later and I got a phone call, telling I was elected to be the working shadow of the foreign minister! Later I found out that for his place was the toughest competition in Estonia. I had an unforgettable day with the foreign minister and its all because I had enough selfconfidence in myself. This is a small example, but I want to say that you shoul never be afraid of doing something ambitious, even when others do not have faith in you. It even does not matter if your expectations are going to be fulfilled, because you are gaining more experience and courage for sure and this is the most important thing.
Stereotypes and their place in the society has interested me through out the years. I have even been an organizer for two Estonian-Finnish camps, the goal of which was to break the typical stereotypes between those two nationalities. For me, one of the most annoying stereotype is that being a small town inhabitant limits your opportunities of achieving your goals and fulfilling dreams. This isn’t true! In my opinion, being a small town inhabitant is a great advantage! We have to work harder to find the right ways to pursue our dreams and nothing comes easy to our hands. I really like this situation, because then we are going to enjoy our achievements more in the future and besides, small town habitants are more able to compete, because we have had to create our chances for success ourselves. Thus this stereotype is giving false ideas about the real situation.
Occasionally somebody has asked my advice how to succeed in doing something. In this case I have answered that they should do the things, which they really like, because in my opinion it is useless to strain every nerve and waste energy doing something that you really dislike. It also has become clear to me that one of the most important things is not to get upset about trivial things. Often people say to each-other very thoughtless things and with that a lot of relationships are ruined. It is obvious that a person can not be loved by everybody. Nevertheless viciousness isn’t the solution. Thirdly I would like to bring forth the fixity of purpose in finishing current activities.It is hard to succeed when being disorganized and never finishing the started things.
I really hope that with my activities even my home town gets benefits. When I’m in a foreign country, I have always tried to introduce my domicile from a good perspective and always with a big smile. This is the best way to excite interest in something. Also I think that if a person is really active, he can engage other people in his activities all the time and this is really positive in the neighborhood.
What about the future! Questions related to my future have become very frequent lately. People are all the time asking questions about my future and it is always been very hard to give a complete answer about it. I have mentioned my interests then and that at the moment my dream is to study political science in England after the military service here. To tell the truth, I don’t know who I would like to be in the future. To my mind, it is always hard to talk about future because it is a path of coincidences. Future events tends to appear unexpectedly- it is impossible to say which factors are going to determine my life in the end. My greatest goal in life is to be happy but the moment it is pretty difficult to say something certain about my future. Everyone has to hash out exactly what makes them happy and after that pursue their dream. This is my aim for the future and I’m surely going to move towards it
Albert Schweitzer has said that success is not the key to happiness. Happiness is the key to success. If you love what you are doing, you will be successful. This is the key principle in my life, which I try to follow.
Läks päris rahuldavalt sai vaeva nähtud ning I koht ja auhinnaks minilaptop.
„Small Town Inhabitants – Educated or Uneducated People“
To begin with, my childhood was quite ordinary, I spent a lot of time in my country home, spending most of my time playing. I have been raised by my mother. As I grew older, I got more and more interested in different things. At one point it occured to me that when I want to be successful in some field, then I really have to educate myself in that filed.When my friends have characterised me then they have mainly mentioned that I am an active person, who has been successful in different fields. I still do not think I am succesful because it is a really complicated definition, but I know that I have succeeded in doing several things. For me the key is my so called success has been that when dealing with a particular thing I have tried to delve into the subject as deep as possible.
Firstly, when we are talking about success and asking the question who is a succesful person, we have to understand that success means various things for different persons. The main question is what makes a human being happy? In my opinion, as a person claims that he is happy, then we can firmly say that this person is successful in life because he feels content with his life. Contentedness and happiness are the key factors in determing how succesful someone is.
It is often said that for a small town inhabitant, it is a lot harder to achieve something in life. I totally disagree with this statement. There are just other values in a town with a small population density. Values concerning family life are coming more forth, career and such kind of personal ambitions are kept in the backround. Also it is often mentioned that making a successful career in a small town is largely impossible, because of the lack of different resources and opportunities. By these it is commonly ment a uncompetitive education and few opportunities to develop extracurricular activities. In my opinion it is again a misunderstanding. I am at the moment eighteen years old and I have spent all my life in a beautiful small town called Tartu. From the early age I have been interested in photography and the world in general. Photography is a pretty expensive hobby and starting with it was quite difficult in the beginning. I had to take photographs with really poor cameras and more than once I heard how somebody was laughing over me because of my uncompetitive equipment. Still I remained selfconfident and full of determination. Time passed and I had enough money to buy a bit better camera and from this point, things started to go uphills. By the present moment I have achieved good results in different competitions and I am working as a photographer for two youth magazines. I have managed to buy myselt contemporary equipment what professional photographers would be very proud. At the moment photography has compensated itself fully. The best thing about it is that I am really good at something and people respect me because of that. I am proud that I had enough determination in the past that I did not give up my hobby.
Another well-known statement that I have heard is that small town inhabitants haven’t seen the world. As we know, travelling broadens the mind. I agree that in a small town it is often harder to find the right resources for going abroad. Some years ago I felt this kind of situation very clearly. I really wanted to see the world! The only question was how, because my financial resources were limited. Nevertheless, I think, it is the perfect situation in life. If you are eager to get something you have to think how it is possible to fulfill your dreams. I knew I was interested in writing and photography . Then came the question, how could I combine them. I examined the theme thoroughly and to my suprise there have always been many nationwide competitions for students and the prize sometimes has been a journey to somewhere. I rememember clearly that the first prize that I got for an essay was a backpack and the first journey that I won was to Brussels. To this day, thanks to these competitions, I have had the chance to visit about ten foreign countries and many of them even twice. Herewith I just want to say that nothing is impossible. The main thing is the desire to gain something. When you have found a goal, then you just have to start working for it!
Big city schools have always been preferred to small schools. Even so, it is unfair to say that schools which are situated in big towns are giving better education than the ones in small towns. Mostly, examination results are being compared, when making this kind of statistics. I truly believe that the only difference between schools is that some institutions just give better conditions for students. At the moment I am studying in Hugo Treffner Gymnasium and this school is highly valued in our country. After finishing the basic school, I knew that I would like to continue my studies in that school. The main reason was the fact that in Hugo Treffner Gymnasium it was possible to study social sciences extensively. The contest was hard to get in, but I had set a goal and I managed to fulfill my expectations.This school has given me better conditions to study the subjects which interest me. Still I think it is wrong to say that so called valued schools are essential for a good education. It shouldn’t be forgotten that nine tenths of education is encouragement like a French poet Anatole France has said.
I remember clearly that from a very early age, I have been interested in foreign policy. For most of the elderly people it was ridiculous, because what could a young boy know about such a complicated theme. In retrospect I can understand them because even professors of this subject are constantly acquiring new information. However, I am proud that I didn’t walk away and tried to read different books about it. At one point I wanted to evolve more in this topic and for this reason examined different opportunities that a secondary school student had at the moment. I found out that for college students there was a circle at the university called Circle of International Relations. I knew that this would be very useful for me but certainly I was afraid, because there were all adults in this circle. One day I summoned up my courage and went there and it was so interesting! Currently, it is my third year there and belivably I am still the youngest participant. My interest about the subject has not disappeared, just the opposite, it has become stronger!
When I consider which are the things that I am most proud of at the moment, then it is pretty hard to point out something special, because I think that they are not really mighty achievements. One thing I hope is that I have been a son my mother is proud of because I have tried to listen to what elderly people say and have stayed out of trouble. Still, when I should bring something out, then I am glad that I have been honoured to represent Estonia in some international events. In 2007 I was a member of Estonian delegation in a youth summit in Rome, which was called „Your Europe- your future“ and it was the first of its kind. There we discussed Europe’s future and expressed our opinions about different themes. Another event was this year and it was called Model European Parlament. I was selected to represent our country in the all-Europe event in Slovakkia. I am really interested in foreign policy and for an ordinary student they are like Oscar nominations and that is the reason why I am proud about my participation. I worked really hard to be chosen and I succeeded, becauseI had made an effort big enough.
For me it has always been unpleasant when someone is between the lines trying to say that you will never succeed in something. I have always taken such situations as challenges. This year I participated in a work shadow day. I remember that I had to fill in different forms, concerning the subject of the theme. I got back an answer that they do not have anynobody to offer me at the moment. Although they attracted my attention that I had a chance to apply for the crowns of the work shadow day, for who was a really tough competition. I saw there was even the foreign minister. At that moment I instantly knew that I really wanted to be his work shadow. I dared to write my motivation letter and also sent my CV. Days later and I got a phone call, telling I was elected to be the working shadow of the foreign minister! Later I found out that for his place was the toughest competition in Estonia. I had an unforgettable day with the foreign minister and its all because I had enough selfconfidence in myself. This is a small example, but I want to say that you shoul never be afraid of doing something ambitious, even when others do not have faith in you. It even does not matter if your expectations are going to be fulfilled, because you are gaining more experience and courage for sure and this is the most important thing.
Stereotypes and their place in the society has interested me through out the years. I have even been an organizer for two Estonian-Finnish camps, the goal of which was to break the typical stereotypes between those two nationalities. For me, one of the most annoying stereotype is that being a small town inhabitant limits your opportunities of achieving your goals and fulfilling dreams. This isn’t true! In my opinion, being a small town inhabitant is a great advantage! We have to work harder to find the right ways to pursue our dreams and nothing comes easy to our hands. I really like this situation, because then we are going to enjoy our achievements more in the future and besides, small town habitants are more able to compete, because we have had to create our chances for success ourselves. Thus this stereotype is giving false ideas about the real situation.
Occasionally somebody has asked my advice how to succeed in doing something. In this case I have answered that they should do the things, which they really like, because in my opinion it is useless to strain every nerve and waste energy doing something that you really dislike. It also has become clear to me that one of the most important things is not to get upset about trivial things. Often people say to each-other very thoughtless things and with that a lot of relationships are ruined. It is obvious that a person can not be loved by everybody. Nevertheless viciousness isn’t the solution. Thirdly I would like to bring forth the fixity of purpose in finishing current activities.It is hard to succeed when being disorganized and never finishing the started things.
I really hope that with my activities even my home town gets benefits. When I’m in a foreign country, I have always tried to introduce my domicile from a good perspective and always with a big smile. This is the best way to excite interest in something. Also I think that if a person is really active, he can engage other people in his activities all the time and this is really positive in the neighborhood.
What about the future! Questions related to my future have become very frequent lately. People are all the time asking questions about my future and it is always been very hard to give a complete answer about it. I have mentioned my interests then and that at the moment my dream is to study political science in England after the military service here. To tell the truth, I don’t know who I would like to be in the future. To my mind, it is always hard to talk about future because it is a path of coincidences. Future events tends to appear unexpectedly- it is impossible to say which factors are going to determine my life in the end. My greatest goal in life is to be happy but the moment it is pretty difficult to say something certain about my future. Everyone has to hash out exactly what makes them happy and after that pursue their dream. This is my aim for the future and I’m surely going to move towards it
Albert Schweitzer has said that success is not the key to happiness. Happiness is the key to success. If you love what you are doing, you will be successful. This is the key principle in my life, which I try to follow.
Läks päris rahuldavalt sai vaeva nähtud ning I koht ja auhinnaks minilaptop.
Sunday, March 22, 2009
Patsifism või militarism - kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?
Patsifism või militarism - kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?
Militarism ja patsifism on mõlemad põhjustatud rahulolematusest valitseva olukorra vastu. Patsifism on püüd vägivalda ja sõjalisi vahendeid iga hinna eest vältida, militarism on seevastu riigi sõjalise võimsuse taotlemine, millega koos käib relvatööstuse- ja kaubanduse eelisarendamine ning kaasneb sõjakas välispoliitika. Sõjad on saatnud meid läbi ajaloo, kas on üldse võimalik küsida, kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?
Inimesed ei ole tavaliselt kunagi oma saavutustega rahul. Eesmärk täidetud, siis rahuolu kestab vaid mõne hetke ning äkki tundub kõik loomupärasena, nii pidigi minema. Ma mäletan, kui rõõmus olin mina hetkeks, kui sain Hugo Treffneri Gümnaasiumisse sisse, natukene hiljem oli rõõm juba tuhmunud ning kõik tundus täiesti loomuliku asjade käiguna. See igavene rahulolematus, püüdlemine uute eesmärkide poole on tegur, mis viib inimkonda edasi. Meenutagem vaid Thomas Alva Edisoni, kes oleks võinud väga vabalt pärast fooliumplaadimängija leiutamist jääda pensionile ning nautida saadud raha eest elu, tema aga töötas palavikuliselt edasi, sõnades, et pärast surma on tal aega küllaldaselt puhata ning leiutas lõpuks hõõglambi, tänu millele elektrifitseeriti kodud esimest korda. Sõdasid ning konflikte põhjustab rahulolematus mingisuguse olukorraga - see on inimhingele niivõrd tavaline. Ometigi on rahulolematus ikka ja jälle inimkonna arengule kaasa aidanud, sest tähtsaid avastusi ja otsuseid tehakse tavaliselt siis, kui raske olukord on pealesunnitud ning sellest pole väljapääsu.
Sõdade vajalikkuse kohta võib tuua palju argumente. Karl Suur pani oma edukate sõdadega alguse kolmele suurele Euroopa riigile. Napoleoni algatatud sõdadega vabanes enamus Euroopast pärisorjusest, tema algatatud sõjad panid aluse rahvuse väärtustamisele ja selle eest võitlemisele. Ameerika Iseseisvussõda vabastas orjad ning pani alguse suurriigile, mille keskseks ideaaliks muutusid demokraatlikud väärtused. Teise maailmasõja järel hakkas järk - järgult esile kerkima võrdsuse idee ja rassiliste erinevuste pärast diskrimineeriti üha vähem. 1948. aasta Berliini blokaadi peetakse palju kannatusi toonud külma sõja alguseks. Ometigi on just see ajajärk vapustavate teaduslike saavutuste aeg, kui 1961. aastal tegi Juri Gagarin esimest korda tiiru ümber maakera ning 8 aastat hiljem jõudsid ameeriklased oma Apollo missioonidega Kuule. Rääkimata arvutitest, mis esimesena konstrueeriti sõjalistel eesmärkidel ning leidsid aegamööda tee ka tavakasutaja lauale. Seda loetelu võiks jätkata lõputult, aga nüüd on domineerivaks muutunud uus ja tohutult ohtlik faktor, mis võib sõna otseses mõttes lõpetada kõik sõjad, sest midagi ei jää lihtsalt järele – nimelt tuumarelv.
Paljud inimesed ja kõrged sõjaväelased arvavad, et tuumarelvad toovad rahu, mis on minu arvates täiesti väärdunud loogika. Vaadates Ameerika Ühendriikide presidente, siis kõik neist on lõpetanud oma ametiaja halli peaga. Just tuumakohvrit enda valdusesse saades, on nad taibanud, missugune vastutus nende peal lasub. Kohvris on võimalike rünnakute plaanid ning ühtlasi ka käivituskoodid nende algatamiseks. Presidendile tutvustatakse, kuidas näiteks plaan A-d käiku lastes on ohvrite arv 4 miljardit, plaan B korral näiteks 5 miljardit ja plaan C-ga 3 miljardit. Sellistel hetkedel taibatakse, kui suur vastutus on ühe inimese peal. Murelikuks teeb mind veel fakt, et Venemaa parlamendi liikme Aleksei Arbatovi sõnul ei vaja nende presidendi esmane korraldus tuumalõhkepeade väljasaatmiseks üldsegi kinnitust leidma. Meenutades kunagist Nõukogude Liidu gerentokraatiat ehk vanurite võimu, siis teeb mind sarnane korraldus väga murelikuks. Lisaks sellele soovib Venemaa praegu oma mõjuvõimu maailmas taastada, Putin ütles hiljuti otse, et NSV Liidu kokkuvarisemine oli eelmise sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Olles vestelnud ka inimesega, kes on töötanud Eesti esinduses Ameerika Ühendriikides, siis tema rääkis, et venelased toovad oma tohutut tuumapotentsiaali pidevalt jutu sisse, nagu väikesed lapsed. Ainult ähvardustest võib saada tegelikkus, tasub lugeda vaid Oleg Grinevski mälestusi, kus külma sõja ajal kutsus marssal Ogarkov teda enda juurde jutule ja tutvustas suure vaimustusega, kuidas NATO väed kiiresti tänu tuumarelvale purustada.
Ma väljendasin oma murelikkust kahe tuntuima tuumariigi kohta. Siiski ei maksa unustada, et tuumarelv on hetkel maailmas kindlalt 7-l riigil, kelleks on Ameerika Ühendriigid, Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa, India, Pakistan ja Hiina. Kahtlaste riikide hulka, kellel on tuumalõhkepead või üritavad neid välja töötada, loetakse Põhja-Koread, Iisraeli, Süüriat ja Iraani. Kaine mõtlemisega inimene teab, et viimati nimetatud riigid on ebastabiilses regioonis, kus on kasvanud võimalus, et terroristide kätte võivad seesugused relvad sattuda. Halvima stsenaariumi kohaselt võivad korduda 11.septembri terrorirünnakud ja hoopis niiviisi, et maailm enam seda üle ei ela. Hiroshimale pommi visanud lennuki kaaspiloot, kapten Robert A. Lewis nägi, kuidas terve linn kadus. Oma logipäevikusse kirjutas ta: ”Jumal, mis me oleme teinud.” Kariibi kriisi ajal said üliriikide juhid nende peal olevast vastutuskoormast aru ning raketid viidi Kuubalt minema. Ameerika poliitik Claude Pepper on öelnud, et viga, mis paljud poliitikud teevad on see, et nad unustavad, et nad on ametisse määratud ja mõtlevad, et nad on ametisse pühitsetud. Isiklike ambitsioonide rahuldamine, edevus, milles väljendub soov oma nime ajalooraamatutesse kirjutada on miski, mida peaks kartma. Nii mõnelegi riigijuhile võib näida päris ahvatlev hävitada oma suured konkurendid Hilteri harrastatud „blitzkriegiga”, kus rünnaku raskust kannavad tankide asemel tuumalõhkepeaga varustatud raketid. Sarnaste relvade olemasolu ja nende kaasamine sõjaplaanidesse on juba iseenesest oht, sest inimloomus on heitlik.
Maailma silmad on tuumaohu ees olnud õnneks juba ammu avatud. II maailmasõda hävitas 2,5% maailma rahvastikust. III maailmasõja tulemusi ei julgeks keegi ennustada. Paljusid inimesi kummitab relatiivsusteooria rajaja Albert Einsteini mõte, kes ütles, et ta ei tea, mis relvadega peetakse III maailmasõda, aga IV peetakse kaigaste ja tokkidega. Enamik riigijuhte on võtnud sõna tuumarelvade ohtlikkusest. Aastaid tagasi proovisid Roland Reagan ja Mihhail Gorbatšov saavutada kokkulepet tuumajõudude likvideerimiseks- nad ebaõnnestusid. Mul on tunne, et varsti võib tulla olukord, kus on juba liiga hilja midagi muuta. Õnneks on üldsuse tähelepanu üha rohkem koondumas antud teemale. Oma osa selles tendentsis on kindlasti andnud ebastabiilsete regioonide püüd end tuumarelvaga varustada. Sama on juhtunud ka kõrgemal tasemel, eelmisel aastal ilmus Wall Street Journalis kirjutis, kus neli kogenud riigimeest - George Schultzi, Henry Kissingeri, William Perry ja Sam Nunn – kutsusid üles astuma samme selle poole, et vabastada maailm tuumarelvadest. Artikkel pälvis laiema üldsuse tähelepanu ning ma loodan, et neid võetakse kuulda ja inimkonna pea pealt tõstetakse ära kirves, mis on siiani olnud iga hetk valmis kukkuma.
Kuulus saksa sõjandusteoreetik Carl von Clausewitz on öelnud, et sõda on inimsuhtluse akt, mis kuulub ühiskondliku elu valdkonda. See on suurte huvide konflikt, mis leiab verise lahenduse ja ainult see eristab teda teistest. Seega sõjad ja konfliktid jäävad inimkonda igaveseks saatma, see on paratamatus. Ainult tänu massihävitusrelvadele võib selle „igaviku” eluiga jääda väga lühikeseks. Selle jaoks, et sõjad säilitaksid tohutute kannatuste korral ka oma teatava kasuteguri, tuleks tuumarelvade demonteerimise küsimus väga tõsiselt tõstatada, sest muidu võib meil puududa homne.
Riigikaitsesse kirjutatud essee. Sai rumala peaga jälle üks päev enne tähtaega asi ette võetud, aga tulemus oli üldjoontes rahuldav vist.
Militarism ja patsifism on mõlemad põhjustatud rahulolematusest valitseva olukorra vastu. Patsifism on püüd vägivalda ja sõjalisi vahendeid iga hinna eest vältida, militarism on seevastu riigi sõjalise võimsuse taotlemine, millega koos käib relvatööstuse- ja kaubanduse eelisarendamine ning kaasneb sõjakas välispoliitika. Sõjad on saatnud meid läbi ajaloo, kas on üldse võimalik küsida, kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?
Inimesed ei ole tavaliselt kunagi oma saavutustega rahul. Eesmärk täidetud, siis rahuolu kestab vaid mõne hetke ning äkki tundub kõik loomupärasena, nii pidigi minema. Ma mäletan, kui rõõmus olin mina hetkeks, kui sain Hugo Treffneri Gümnaasiumisse sisse, natukene hiljem oli rõõm juba tuhmunud ning kõik tundus täiesti loomuliku asjade käiguna. See igavene rahulolematus, püüdlemine uute eesmärkide poole on tegur, mis viib inimkonda edasi. Meenutagem vaid Thomas Alva Edisoni, kes oleks võinud väga vabalt pärast fooliumplaadimängija leiutamist jääda pensionile ning nautida saadud raha eest elu, tema aga töötas palavikuliselt edasi, sõnades, et pärast surma on tal aega küllaldaselt puhata ning leiutas lõpuks hõõglambi, tänu millele elektrifitseeriti kodud esimest korda. Sõdasid ning konflikte põhjustab rahulolematus mingisuguse olukorraga - see on inimhingele niivõrd tavaline. Ometigi on rahulolematus ikka ja jälle inimkonna arengule kaasa aidanud, sest tähtsaid avastusi ja otsuseid tehakse tavaliselt siis, kui raske olukord on pealesunnitud ning sellest pole väljapääsu.
Sõdade vajalikkuse kohta võib tuua palju argumente. Karl Suur pani oma edukate sõdadega alguse kolmele suurele Euroopa riigile. Napoleoni algatatud sõdadega vabanes enamus Euroopast pärisorjusest, tema algatatud sõjad panid aluse rahvuse väärtustamisele ja selle eest võitlemisele. Ameerika Iseseisvussõda vabastas orjad ning pani alguse suurriigile, mille keskseks ideaaliks muutusid demokraatlikud väärtused. Teise maailmasõja järel hakkas järk - järgult esile kerkima võrdsuse idee ja rassiliste erinevuste pärast diskrimineeriti üha vähem. 1948. aasta Berliini blokaadi peetakse palju kannatusi toonud külma sõja alguseks. Ometigi on just see ajajärk vapustavate teaduslike saavutuste aeg, kui 1961. aastal tegi Juri Gagarin esimest korda tiiru ümber maakera ning 8 aastat hiljem jõudsid ameeriklased oma Apollo missioonidega Kuule. Rääkimata arvutitest, mis esimesena konstrueeriti sõjalistel eesmärkidel ning leidsid aegamööda tee ka tavakasutaja lauale. Seda loetelu võiks jätkata lõputult, aga nüüd on domineerivaks muutunud uus ja tohutult ohtlik faktor, mis võib sõna otseses mõttes lõpetada kõik sõjad, sest midagi ei jää lihtsalt järele – nimelt tuumarelv.
Paljud inimesed ja kõrged sõjaväelased arvavad, et tuumarelvad toovad rahu, mis on minu arvates täiesti väärdunud loogika. Vaadates Ameerika Ühendriikide presidente, siis kõik neist on lõpetanud oma ametiaja halli peaga. Just tuumakohvrit enda valdusesse saades, on nad taibanud, missugune vastutus nende peal lasub. Kohvris on võimalike rünnakute plaanid ning ühtlasi ka käivituskoodid nende algatamiseks. Presidendile tutvustatakse, kuidas näiteks plaan A-d käiku lastes on ohvrite arv 4 miljardit, plaan B korral näiteks 5 miljardit ja plaan C-ga 3 miljardit. Sellistel hetkedel taibatakse, kui suur vastutus on ühe inimese peal. Murelikuks teeb mind veel fakt, et Venemaa parlamendi liikme Aleksei Arbatovi sõnul ei vaja nende presidendi esmane korraldus tuumalõhkepeade väljasaatmiseks üldsegi kinnitust leidma. Meenutades kunagist Nõukogude Liidu gerentokraatiat ehk vanurite võimu, siis teeb mind sarnane korraldus väga murelikuks. Lisaks sellele soovib Venemaa praegu oma mõjuvõimu maailmas taastada, Putin ütles hiljuti otse, et NSV Liidu kokkuvarisemine oli eelmise sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Olles vestelnud ka inimesega, kes on töötanud Eesti esinduses Ameerika Ühendriikides, siis tema rääkis, et venelased toovad oma tohutut tuumapotentsiaali pidevalt jutu sisse, nagu väikesed lapsed. Ainult ähvardustest võib saada tegelikkus, tasub lugeda vaid Oleg Grinevski mälestusi, kus külma sõja ajal kutsus marssal Ogarkov teda enda juurde jutule ja tutvustas suure vaimustusega, kuidas NATO väed kiiresti tänu tuumarelvale purustada.
Ma väljendasin oma murelikkust kahe tuntuima tuumariigi kohta. Siiski ei maksa unustada, et tuumarelv on hetkel maailmas kindlalt 7-l riigil, kelleks on Ameerika Ühendriigid, Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa, India, Pakistan ja Hiina. Kahtlaste riikide hulka, kellel on tuumalõhkepead või üritavad neid välja töötada, loetakse Põhja-Koread, Iisraeli, Süüriat ja Iraani. Kaine mõtlemisega inimene teab, et viimati nimetatud riigid on ebastabiilses regioonis, kus on kasvanud võimalus, et terroristide kätte võivad seesugused relvad sattuda. Halvima stsenaariumi kohaselt võivad korduda 11.septembri terrorirünnakud ja hoopis niiviisi, et maailm enam seda üle ei ela. Hiroshimale pommi visanud lennuki kaaspiloot, kapten Robert A. Lewis nägi, kuidas terve linn kadus. Oma logipäevikusse kirjutas ta: ”Jumal, mis me oleme teinud.” Kariibi kriisi ajal said üliriikide juhid nende peal olevast vastutuskoormast aru ning raketid viidi Kuubalt minema. Ameerika poliitik Claude Pepper on öelnud, et viga, mis paljud poliitikud teevad on see, et nad unustavad, et nad on ametisse määratud ja mõtlevad, et nad on ametisse pühitsetud. Isiklike ambitsioonide rahuldamine, edevus, milles väljendub soov oma nime ajalooraamatutesse kirjutada on miski, mida peaks kartma. Nii mõnelegi riigijuhile võib näida päris ahvatlev hävitada oma suured konkurendid Hilteri harrastatud „blitzkriegiga”, kus rünnaku raskust kannavad tankide asemel tuumalõhkepeaga varustatud raketid. Sarnaste relvade olemasolu ja nende kaasamine sõjaplaanidesse on juba iseenesest oht, sest inimloomus on heitlik.
Maailma silmad on tuumaohu ees olnud õnneks juba ammu avatud. II maailmasõda hävitas 2,5% maailma rahvastikust. III maailmasõja tulemusi ei julgeks keegi ennustada. Paljusid inimesi kummitab relatiivsusteooria rajaja Albert Einsteini mõte, kes ütles, et ta ei tea, mis relvadega peetakse III maailmasõda, aga IV peetakse kaigaste ja tokkidega. Enamik riigijuhte on võtnud sõna tuumarelvade ohtlikkusest. Aastaid tagasi proovisid Roland Reagan ja Mihhail Gorbatšov saavutada kokkulepet tuumajõudude likvideerimiseks- nad ebaõnnestusid. Mul on tunne, et varsti võib tulla olukord, kus on juba liiga hilja midagi muuta. Õnneks on üldsuse tähelepanu üha rohkem koondumas antud teemale. Oma osa selles tendentsis on kindlasti andnud ebastabiilsete regioonide püüd end tuumarelvaga varustada. Sama on juhtunud ka kõrgemal tasemel, eelmisel aastal ilmus Wall Street Journalis kirjutis, kus neli kogenud riigimeest - George Schultzi, Henry Kissingeri, William Perry ja Sam Nunn – kutsusid üles astuma samme selle poole, et vabastada maailm tuumarelvadest. Artikkel pälvis laiema üldsuse tähelepanu ning ma loodan, et neid võetakse kuulda ja inimkonna pea pealt tõstetakse ära kirves, mis on siiani olnud iga hetk valmis kukkuma.
Kuulus saksa sõjandusteoreetik Carl von Clausewitz on öelnud, et sõda on inimsuhtluse akt, mis kuulub ühiskondliku elu valdkonda. See on suurte huvide konflikt, mis leiab verise lahenduse ja ainult see eristab teda teistest. Seega sõjad ja konfliktid jäävad inimkonda igaveseks saatma, see on paratamatus. Ainult tänu massihävitusrelvadele võib selle „igaviku” eluiga jääda väga lühikeseks. Selle jaoks, et sõjad säilitaksid tohutute kannatuste korral ka oma teatava kasuteguri, tuleks tuumarelvade demonteerimise küsimus väga tõsiselt tõstatada, sest muidu võib meil puududa homne.
Riigikaitsesse kirjutatud essee. Sai rumala peaga jälle üks päev enne tähtaega asi ette võetud, aga tulemus oli üldjoontes rahuldav vist.
Wednesday, March 4, 2009
"Keeled on meie rikkus"
Mina olen pidanud gümnaasiumis õppima nelja keelt, kui lugeda nende hulka ka emakeel. Proportsioonis võtavad nad enda alla märgatava osa ajast. Sellest võib järeldada, et keeleõpet peetakse noorte hariduses väga tähtsaks. Milles seisneb keelte tähtsus?
Alguses tekib ühtelugu küsimus, miks inimene üldse peaks teisest keelest ja kultuurist huvituma, mingeid nähtavaid eeliseid ei näi sealt tulevat ning samas peab tohutult aega kulutama, et omandada mõni keel viimase detailini. Minnes teise riigi ülikooli õppima, siis on vajadus selge - teisiti ei saa lihtsalt hakkama. Ometigi, kui inimene ei kavatse kuskile välismaale väga kauaks minna, siis see kõik tundub maha visatud ajana. Samas on olnud tsivilisatsiooni lahutamatuteks osadeks läbi aegade olnud sõna, keel ja kiri. Inimeste õigesti mõistmise eelduseks on õige väljendumine. Õppides midagi teisest kultuurist, muutub väljendusoskus hoopis paremaks, sest õpitakse maailma nägema emakeele raamidest laiemalt ning vastavalt sellele ka oma mõtteid välja tooma. Radikaalseks näiteks on Milan Kudera, keda peetakse eelmise sajandi üheks andekamaks kirjanikuks ning kes kirjutas oma kuulsaima teose „Olemise talumatu kergus” just pärast üheksat aastat Prantsusmaal veedetud aastat, mille lõpuks oli teise kultuuri mõju nii suureks kasvanud, et isegi teoste kirjutamise keel muutus.
Mõeldes laiemalt Eesti peale, siis uhkusega mainitakse, et meil on vaatamata väiksusele olemas oma keel ja riik. Miljoni ringis on neid inimesi, kes tunnistavad eesti keelt oma emakeelena- seda on maailma mastaabis väga vähe. Rahvusvahelisel areenil on ilmselge, et keegi meie keelt ära ei õpi ja nii on loomulik, et meie teeme seda ise, õppides teisi keeli. Nii koguneb meisse teadmisi ja oskusi, mis lõpus võivad anda suure eelise teiste ees. Eriti oluliseks muutub see nüüd, kui oleme osaks Euroopa kultuuriruumist ning kuulume Euroopa Liitu, kus on 23 ametlikku keelt. Kui Eesti riik ja inimesed sooviksid, et meie arvamust võetakse kuulda ja et sellega arvestatakse, siis on paratamatult teise maa keele ja kultuuri tundmisel tohutuid eeliseid. Vaieldes prantslasega mõne eluliselt vajaliku küsimuse üle, ei võta ta sind enam välismaalasena, vaid kaasmaalasena, kellel on temaga ühine eesmärk ja nii on võimalik arvamusi vahetada kui võrdne võrdsega, mitte kui suurriigi esindaja ja väikeriigi esindaja.
Samas ma mainisin ka enne, et keeleõpe nõuab tohutut keskendumist. Mina pean tunnistama, et minu jaoks on keelte õppimine tohutult tüütu tegevus. Need saksa keele pöörded ja inglise ajavormid on mulle nii mõnegi halli karva tekitanud juustesse. Ma võin ka mõelda, et mind ei huvita, kas Eesti arvamust võetakse maailmaareenil kuulda või mitte, aga just keeleõppimise protsess on kasulik inimesele endale. Haridus ja head tulemused tulevad tihti sunniga. Parimad õpetajad on järele mõeldes olnud kõige karmimad. Nad on meid alati tagant lükanud ning seetõttu oleme jõudnud ka tasemele, mille üle võime uhked olla. Seega on meil mingis vallas eelis teiste üle, sest meid on pandud pingutama rohkem ja me oleme harjunud ka rohekm tööd tegema, kui teised ja ka tulemus on seetõttu parem. Meie riigi väiksus ongi karm õpetaja, mis meid alatiselt tagant lükkab. Eestlastel ongi seetõttu maailmas suurepärane lähtekoht, sest olles väike rahvas, peame me iseenesest mõista rohkem pingutama ja teiste keelte kaudu ennast maailmale selgeks tegema. Minu arvates on Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni autor Thomas Jefferson öelnud väga tabavalt, et ta on suur uskuja õnnesse ja ta leiab, et mida rohkem ta töötab, seda rohkem tal seda on. Ma olen tohutult õnnelik, et eesti keele väiksus on paljuski see, mille tõttu me peame pingutama keeli õppides, sest muidu oleks raske üleilmastuvas maailmas endale kohta leida, olles ise keeleisolatsioonis.
Mina mõistan täielikult, miks Eesti riik paneb keeleõppele nii suurt rõhku. Mõeldakse seejuures rohkem kollektiivsele heaolule, mille läbi enamasti saabub ka individuaalne heaolu. Riigi eesmärk on avaldada oma alamate silmaringi. Ilmselgelt on multikultuursed inimesed tolerantsemad. Nad näevad, et maailm ei ole sugugi nii mustvalge kui näib. Riik jällegi soovib oma sissetulekuid võimalikult suuresti kasvatada ning selle võtmesõnaks on väliskapitali sissetoomine. Visitestonia.com veebilehel reklaamitakse eestlasi, kui väga sõbralikku rahvast. Samas on suudetud riikliku, 2002-2005. aasta Turismiarengukava eesmärke suudetud täita vaid osaliselt, sest aastane soovitav 7% külastajate kasv ei ole päris tulnud. Väliskülalisi on meil väga vaja, sest nemad tavaliselt kokku ei hoia ja tarbivad nii teenuseid kui ka erinevaid kaupu, mis kõik kokkuvõttes suurendavad meie riigi tulusid. Turistide eelduseks on lisaks kaunitele paikadele ka sõbralikud ja tolerantsed inimesed, kes suudavad võõramaalasi positiivselt üllatada, vastades neile näiteks vahel nende oma keeles või hoopis lustakalt naeratades. Võib mõelda julgelt, et keeleõppega proovitaksegi meisse süstida külalislahkust, mis teeks meie riigist ahvatlevama sihtkoha turistidele. Mul on meeles, kuidas ma kord viibisin Andres Tarandi loengul ning ta lõpetas selle tõdemusega:”Õppige keeli kirega, sest te ei aima kui hea mulje keeleoskus teist jätab.” Samas võib öelda, et see ei ole ka vähem kasulik riigile.
Meenub, kuidas tuttav kutsus mind kaasa eelmisel suvel ühele Euroopa noortevahetusele Itaalias, kus olid koos noored mitmetest eri riikidest. Sinna läksin ma päris negatiivsete emotsioonidega, mul on meeles, kuidas ma mõtlesin, et kohe üldse ei tahaks oma aega raisata. Veetes aga nädala koos erinevate kultuuride esindajatega, olin ma uhke, et suutsin oma väljakujunenud stereotüüpe muuta. Läks vaevalt päev mööda, kui ma sain aru, kui tohutult olin ma eksinud! Nendega koos veedetud nädala jooksul õppisin ära nii mõnegi võõrkeelse sõna, mis jäävad mulle alatiseks meelde. Samas sain ma sõpru, kelle pool võin ööbimiskohta alati leida Euroopas reisides. Raske on kirjeldada, kui kurb oli neid inimesi maha jätta ning usukumatu, et ainult mõnede päevadega olime nii lähedaseks saanud. Sealt lahkudes ma tundsin, et olen inimesena kasvanud. Ei tasu ka ära unustada, et noortevahetustel on alati eelduseks inglise keele oskus, ilma selleta oleksin ma ilma jäänud mulle terveks eluks meelde jäänud kogemusest.
Tuntud saksa loodusteadlane Alexander von Humboldt, kes pani aluse füüsilisele geograafiale, on öelnud, et keelte tõeline erinevus ei seisne mitte häälikute või märkide erinevuses, vaid maailmanägemuste erinevustes. Mõistes keelt, mõistame me ka maailma laiemalt. Tänu keele omandamisele oleme harjunud tegema tööd mingisuguse eesmärgi nimel. Seega keeled on meie rikkus nii otses kui ka kaudses mõttes.
Vanemas vanuseklassis III koht. Hakkasin seda viimane õhtu enne tähtaega kirjutama. Vahepeal mõtlesin, et las ta jääb, aga lõpus suutsin ennast kokku võtta ja midagi paberile genereerida. Tase suurepärane ei ole, palju kiirustamist, aga koht on iseenesest hea. Pärast väikest järelevaatamist tuli välja, et see on mustand ning ma olen õige tüki ära kuskile kaotanud. Vot, aga väike kogemus ikka juures, et tee oma asjad õigel ajal ära.
Sunday, February 8, 2009
Esseevõistlus- "Doonor on elupäästja"
„Doonor on elupäästja“
Doonorid – kangelased meie hulgas.
Inimkonna ajalugu on otsekui erinevate kuulsate isikute elutee. Nemad on maailmas midagi muutnud ning seeläbi mõjutanud ka kõigi käekäiku. Suure menuga ilmuvad ka Eestis biograafiad tuntud inimestest. Kuulsusi imetletakse, tagaplaanile on jäänud täiesti keskmise inimese panus ühiskonda. Pärast raskeid operatsioone oleme loomulikult tänulikud arstidele,
tihti vajatakse aga operatsiooni käigus suuremal või vähemal määral verd vereülekandeks. Vähe tähelepanu pööratakse tagasihoidlikele doonoritele, tänu kellele kõik need rasked operatsioonid on üldse võimalikud. Just sellepärast olen ma viimasel ajal vaadanud tuttavaid doonoreid suure imetlusega, sest nad on oma vabast tahtest teinud midagi head, lootmata ise midagi vastu saada. Seda võib tõesti nimetada kangelaslikuks ning ma olen uhke, et tunnen mõnda inimest, keda võib tõesti nimetada kangelaseks.
Eestlane on kord juba tagasihoidlikuks loodud ja tal nagu ei sobiks välja näidata oma rõõmu, kui ollakse millegi heaga hakkama saadud. Ma mäletan, kuidas koolis oli doonoripäev ning ka mitu minu sõpra käisid verd andmas. Hea tava on, et pärast vereandmist antakse annetajatele suur šokolaad. Pärast protseduuri norisin natukene nende kallal, küsides, kuidas heategijad ennast tunnevad. Vastuseks oli enamasti, et pole nad midagi erilist teinud ja et verd andsid ikka šokolaadi pärast. Loomulikult oli ka nende nägudele kerge puna tõusnud. Eestlane on mõnes olukorras selgelt tagasihoidlik ning see on ka minu arvates üks peamisi põhjuseid, miks doonorite arv ei ole meil nii suur, kui ta võiks olla. Inimesed ei taha endale kuidagi teadvustada, kui kasulik iga tema annetatud veretilk võib olla. Kahjuks on Eestis ainult 2,6% elanikkonnast doonorid. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peaks stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv riigis olema vähemalt 4% elanikkonnast.
Päris lootusetu olukord õnneks ei ole. Võrreldes 2006. aastaga tõusis 2007. aastal Regionaalhaigla verekeskust külastanud doonorite üldarv 8% ja esmaste doonorite arv 37%, mis näitab, et rõõmustavalt suur hulk inimesi otsustas möödunud aastal doonorluse kasuks. Rõõmustav on ka see, et Verekeskusel on tänaseks üle 130 koostööpartneri. Ometigi on see ka kaugel ideaalsest. Võrreldes seda, kui suur hulk doonoriks sobivast elanikkonnast teistes Euroopa riikides on ka tegelikult doonorid, siis Eesti näitaja on üks madalamaid. Verekeskuse juhataja Riin Kullaste sõnul on meil seetõttu ka verevarud enamasti alumise normi piiril. Inimesed otsekui kardaks midagi doonorluse juures. Ainult mina ei saa kuidagi aru, mida seal karta on. Tihti on tavaolukorras raske leida mõnda situatsiooni, kus välja näidata suuremeelsust. Doonorlus sobib väga hästi selle jaoks! Minu kogemus ütleb, et pärast annetamist tulevad väga paljud küsima enesetunde üle ning ühtlasi kiitma tublidust. Sarnase teguviisiga näidatakse, et inimesel on soe süda.
Eesti on mitmete õnnetuste poolest ühe inimese kohta Euroopas esirinnas. Kokku on esialgsetel andmetel käesoleva aasta 10 kuu jooksul Eestis registreeritud 1575 inimkannatanutega liiklusõnnetust, milles hukkus 113 ja sai vigastada 2001 inimest. Eestlasi on vähe ning väikese riigi jaoks on see selgelt liiga suur arv. Erinevaid töö-ja liiklusõnnetusi juhtub meil päris palju. Väga tihti on säärastel juhtudel vaja vereülekannet. Minnes verd annetama, võib inimesel enda teadmata olla temast mõnele pereliikmele kasu, sest Eestis toimuvate tihedate õnnetusjuhtumite tõttu võib nii mõnegi lähedasega kahjuks midagi juhtuda. 2004. aasta Noore Doonori tiitli omaniku sõnul, kes oli tollal juba 38 korda verd annetamas käinud, sai ta doonorluse suurest tähtsusest lõplikult alles siis aru, kui tema abikaasa Birgit vajas sünnitusel vereülekannet. Minnes ise verd annetama, antakse ka oma sõpradele-tuttavatele eeskuju ning sedamoodi üha suureneb võimalus, et traagilisel hetkel on vajalikud varud osaliste aitamiseks olemas.
Sirvides Eesti veredoonorluse lehte märkasin jahmatusega, et on olemas mõned inimesed, nagu näiteks Endla Härm, Anne Link, kes on verd annetanud üle saja korra. Minul on väga raske isegi pakkuda, mitmele inimesele on seetõttu antud võimalus uuele elule. Nemad on lihtsalt inimesed meie hulgast, kes ei satu kunagi ajalehtede esikaantele. Ometigi on nad teinud meie riigi jaoks rohkem, kui oskaksime kujutleda. Hea on tõdeda, et mitmeid staažikaid doonoreid on tänaseks autasustatud Eesti Punase Risti V klassi ordeniga, sest see näitab, et nende heasoovlikkust on meeles peetud. Kangelane poleks ka meil olla sugugi raske, piisaks vaid ühest korrast, kui minna ja lasta endalt natukene ühte vedelat kude ära võtta ning võib olla kindel, et kusagil on isik, kes on sellele anonüümsele annetajale elu lõpuni tänulik. Mind teeb küll sarnane mõte väga õnnelikuks ning ma usun, et ka teisi, ainult asi tuleb ette võtta.
Kiire elutempo tõttu ei ole jõutud paljusid eesmärke, mis on ammu plaani võetud, täide viia. Seda on ka toodud põhjenduseks, miks ei ole mindud doonoriks. Uurides natukene täpsemalt, tuleb välja, et sarnane arusaam on põhjustatud teadmatusest. Töö- ja puhkeajaseaduse paragrahv 24 sätestab, et doonoriks minevat töötajat peab vajalike protseduuride ajaks töölt ära lubama. Seega enam ei tohiks olla vabandus ka see, et töö kõrvalt ei ole kuidagi aega minna verd loovutama. Doonoritel on erakordne võimalus aidata raskes seisundis patsiente, sest üks vereloovutus võib päästa nelja-viie inimese elu. Veretoodetele pole leiutatud tehis-alternatiivi ning ilma doonorivereta ei saaks ka parimad arstid päästa kõikide abivajajate elusid. Doonorlus on heategevus, mis ei nõua palju aega ega vaeva ning sellega saaksid hakkama paljud meist. Vereandmise käigus võetakse doonorilt 450 ml verd – see on kõigest 8% kogu täiskasvanud inimese verest, mis taastub keskmiselt 72 tunni jooksul. Selle tõttu ei tohiks protsessi ees ka kuidagi hirmu tunda.
Praegu lähenevat püha nimetavad väga paljud andmise ajaks. Kellegi õnnelikuks tegemine on imeline tunne. Ma tahaksin öelda, et ainult jõulud ei peaks olema aeg, kus üritatakse teha rohkem head. Heategude tegemist ei tohiks karta, sest kõige rohkem teeb see õnnelikuks inimest ennast.
Monday, January 26, 2009
Alkoholitarbimise mõju Eesti ühiskonnale - kas vajame uut lähenemist?
Alkoholitarbimise mõju Eesti ühiskonnale - kas vajame uut lähenemist?
„Kuidas vähendada alkoholitarbimist? Mida saab teha riik, mida inimesed ise?“
Kahju, mida Eesti riik alkoholi kuritarvitamise tõttu kannab on asjatundjate hinnangul 2-5% sisemajanduse koguproduktist, ehk siis umbes 10 miljardit krooni. Näiteks sama suur on ravikindlustuseelarve. Mis paneb ometi Eesti inimesi nii tohutult alkoholi kuritarvitama?
Kogu aeg korrutatakse, et eestlased on vaiksed, tagasihoidlikud ja otse loomulikult endassetõmbunud. Eestlaste üks armastatumaid romaane „Tõde ja õigus“ on ka seda stereotüüpi vaid süvendanud. Ma mäletan, kuidas Pearu ja Andres käisid kõrtsis kesvamärjukest joomas. Kõik see toimus tavaliselt raske töönädala lõpus ja siis tarbiti ikka päris palju. Pearu ja Andres suutsidki üksteise vastu avameelsed olla ainult purjus olles. Kogu ühiskond edastab sarnast suhtumist väga üksmeelselt, nagu Pearu ja Andres, nii ei suuda ka üks tüüpiline Eesti inimene ilma alkoholita oma tundeid avameelselt väljendada. Arvukates arvamusartiklites imestatakse, miks küll Eesti inimene ja mis eriti kurb, et Eesti noored tarbivad üha rohkem alkoholi ja arvukad juhtumid tõendavad, et ei suudeta piiri pidada. Alkoholimürgitusest tingitud surmade arv on meil kolm korda kõrgem kui Euroopa keskmine. Ometigi on kõik selgemast selgem - Eesti inimesele on läbi aegade selgeks tehtud, et ta on vaoshoitud ja ei kipu oma tundeid ja emotsioone eriti teistega jagama. Küll tuuakse põhjuseks meie 700 aastat kestnud orjapõlve ja aega Nõukogude Liidu ikke all, mis muutis kõik Eesti inimesed väga alalhoidlikuks. Nii on minu meelest selline eestlase stereotüüp pigem kujundatud.
Avameelsem ja rõõmsam on raske olla, sest see on ju nii vastuolus meie väljakujunenud mentaliteediga. Siin tulebki appi keskmisele Eesti inimesele alkohol. Purjus inimesi võetakse tihti kui mõnes mõttes süüdimatut - ta otsekui ei saa aru, mida teeb ja seega ei ole talle järgmisel päeval väga mõtet tema käitumist ette heita. Alkohol otsekui annab inimesele olla võimaluse vaba oma tegudes ja mõtetes, nii et keegi ei hakka hiljem seda kõike pahaks panema. Purjus isikuid võetakse kerge muigega ja pärast öeldakse lihtsalt, et vägijoogi pärast ei olnud inimene päris ise. Ainult, kas teatakse, et 75% tahtlikest tapmistest sooritatakse alkoholijoobes ja ligi pooled enesetapukatsed pärast vägijoogi pruukimist.
Kõik see on põhjustatud sellest, et eestlane ei oska ennast tavaolukorras tunda vabalt. Kõige kurvem on, et enamik inimesi ei püüagi midagi selle väljakujunenud situatsiooniga ette võtta. Ma olen kuulnud küll ja küll, kuidas minu tuttavad välismaalasi taevani nende tundelisuse pärast kiidavad ning samas heidavad meile ette tuimust. Nii hea ja vaba olevat olla nende keskel! Ka ise muutume välismaalaste seltskonnas tihti hoopis elavamaks, kuna meie seesugust ehk siis palju elavamat käitumist ei heideta sugugi ette ning seda võetakse täiesti loomulikuna. Pärast tullakse koju tagasi ja hakatakse jälle vinguma. Küll ei sobi üks ja teine eestlaste omadus. Oma suhtumisega ei taheta isegi midagi muuta, vaid lihtsalt kirutakse, niiviisi veelgi süvendades eestlase väljakujunenud stereotüüpi. Mõnigi tahaks olukorda muuta, aga ei oska, sest kogu see negatiivne suhtumine meie iseloomu kohta on nii sügavale ühiskonda juurdunud ning lõpuks jääb viimaseks abinõuks alkoholi appi võtmine.
Jube fakt on, et alkoholist otsivad üha nooremad julgust, aga ühel päeval võib saada sellest kurb sõltuvus. Tartu Ülikooli Kliinikumis viibis näiteks 2002. aastal alkoholi tarvitamise pärast tekkinud vigastuste tõttu ravil 2867 haiget - haiglaravi maksumus oli 42,3 miljonit krooni. Kahju on tõdeda, et ravil viibinutest 567 olid kuni 14. aastased lapsed ja 276 15-21 aastased noored, mis teeb protsendiks kokku 29,4. Protsent on väga kurb, sellepärast peabki tugev alkoholiennetustegevus algama juba koolis. Praegu on küll näha erinevaid infovoldikuid alkoholi mõju kohta, kuid minu arvates need ei aita. Pigem põhjustavad need parastamist, kuna ollakse liiga noor, et seda tõsiselt võtta. Mina usun tõsiselt, et liigtarbimine noorte seas on põhjustatud sellest, et ollakse muidu liiga häbelikud enese väljendamiseks. Enesekindlamad inimesed panevad alkoholi tarbimisele piiri tavaliselt juba päris varajases eas - nad lihtsalt ei vaja seda. Palju rohkem peab muretsema nende pärast, kellel puudub julgus olla iseseisvam ning seeläbi enesekindlamalt käituda. Nemad on see suurim riskigrupp. Ei saa öelda, et lastele tuleb mõistus pähe panna, koolis tuleb aidata neil oma arvamust avaldada, kuna nii süstitakse eneseusku ja pudeli tihe kergitamine jääb ära. Öeldakse, et joobes inimene väljendab päris tihti neid emotsioone, mida kaine peaga ei julgeks ja samas tapab alkohol Eestis 2000 inimest aastas ning selle liigtarbimisega seostatakse üle 60 haiguse. Midagi on väga valesti. Nii kurb on tõdeda, missugust kahju meie ühiskond joomise pärast kannatab. Kõik see algab sellest, et inimesed soovivad tänu alkoholile muutuda vabamaks. Ajajooksul muutub harjumus sõltuvuseks ja inimene jääbki etanoolist sõltuma ning sageli järgneb kurb lõpp.
Michael Hardiman kirjutab oma raamatus „Sõltuvus“ väga tabavalt, kuidas pideva joomisharjumuse kujunemine saab osaks eluviisist, et ennast hästi ja vabalt tunda. Mida hullemaks asi läheb, seda rohkem hakkab isik teiste alkoholitarvitajatega seltsima, kes ei kritiseeri tema teguviisi ja pigem julgustavad ning siit saab absoluutne allakäik alguse. Teadaolevalt kuni 30% haiglavooditest on täidetu alkohoolikutega, kes pole sellistena identifitseeritud ega ole saanud ka ravi. Kui inimene ei saa otsest alkoholivastast ravi, on tulemuseks tavaliselt haigusest, õnnetusest või enesetapust tingitud surm. Eestiski peab seetõttu alkoholivastast ravi võtma veelgi tõsisemalt. Mina olen liiga palju kuulnud, kuidas muigega mõne isiku kohta öeldakse, et eks ta on vana joodik. Halvemini ei saagi enam suhtuda. Inimesi peab suunama vastavate isikute juurde, kes neid sõltuvusega võidelda aitaksid, mitte nende aadressil nalja viskama.
Alkoholi vastu võitlemiseks on vaja Eestis uut lähenemist. Minu arvates põhineb kõik suhtumisel ning hetkel on meie suhtumine vale. Inimeste kallal ei ole mõtet kogu aeg näägutada, kui halb on alkohol ja kuidas Eesti inimesed ei saa ilma selleta kuidagi olla. Alkohol ei ole tingimata midagi kurja, Jeesuski olevat vee veiniks muutnud ning kultuurne tarbimine pikendavat eluiga. Pessimism ei aita, vaid tuleb hoopis teadlikumalt suhtuda ja suunata, eriti noori, alkoholi mitte tarbima. Vanematel tuleks ka lapsi suunata erinevatesse huvialaringidesse, sest kui inimene on tegus, siis pole tal aega lihtsalt niisama aega surnuks lüüa.
Sellel konkursil ei läinud väga hästi ja tagasisidet ei tulnud. Ometigi sai suhteliselt normaalselt vaeva nähtud ning ise jäin üldjoontes esseega rahule.
Subscribe to:
Posts (Atom)
.jpg){kind=small}