Euroopa meie igapäevaelus

Nagu ma aru sain, saime napilt II koha ühel Euroopa teemalisel võistlusel. Kahjuks anti välja ainult üks peapreemia.

Globaliseerumine

Minu arvates on kaks mõistet- demokraatia ning globaliseerumine muutunud tänapäeva maailmas lahutamatuks. Globaliseerumist seostatakse paljude nähtustega, milledest enamik on alguse saanud pärast Teist maailmasõda. Need nähtused, nagu näiteks kaupade, kapitali, informatsiooni ja inimeste kasvanunud liikumine toimusid peamiselt demokraatlike riikide vahel.

Sõna demokraatia tuleneb kreeka keelest, kus demos tähendab võimu ja kratos rahvast - rahva võim. Inimesed on erineva maailmavaatega ning seetõttu on kokkuleppele jõudmine nii mõnigi kord väga raske. Johtuvalt sellest tehti ja tehakse ka praegu otsuseid peamiselt häälte enamuse printsiibil, kuigi need otsused ei ole kõigile vastuvõetavad. Sama lugu on ka üleilmastumisega, sellel on väga palju positiivseid pooli, aga samas ka negatiivseid, nagu näiteks massikultuuri pealetung ning seetõttu on sellel protsessil tohutult vastaseid.

Rahva võim tähendab ühtlasi ka üksikisiku võimu. Muistest Ateenast alguse saanud valitsemissüsteemi üheks juhtmõtteks on, et riigid peaksid võimalikult vähe majandusse sekkuma - nn. vabaturumajandus. Selline süsteem on siiani küll kindlustanud arenenud riikides majanduskasvu, kuid ühtlasi on see kurvakstegev. Tulemuseks on see, et pool maailma elanikest teenib 95% maailma rikkusest. Lääne ühiskonna juhtivate poliitikute sõnul on maailm tänu demokraatiale ja globaliseerumisele hoopis parem elamiskoht. Sellele vaatamata peab üks kolmandik maailma elanikest päevas ära elama vähem kui 1 USA dollariga. Sellele on kahjuks globaliseerumine paljuski kaasa aidanud, sest praeguses olukorras võib teha mõningaid üldistusi, õeldes, et rikkamad saavad rikkamaks ja vaesemad jäävad vaesemaks. See on põhjustatud paljuski globaalsest turumajandusest, mis on otsekui Darwini loodusliku valiku teooria, kus ainult tugevamad jäävad ellu. Mõned riigid jäävad vaesemaks, kuna neil pole vahendeid konkurentsitingimustes ellu jäämiseks.

Vaikselt kuid kindlalt on hakanud ka maailma suurriigid mõistma, et vaesuse ja rahulolematuse vähendamiseks tuleb hakata tegema suurt tööd. Rikkus on kandunud lääneriikidesse suuresti tänu nende kunagistele asumaadele. Kolooniatesse ei investeeritud midagi, sealt pumbati ressursse ainult välja. USA edu põhineb maailmasõdadest võidukalt väljatulemisel. Mida aeg edasi, seda rohkem teevad kõrgema arengutasemega riigid investeeringuid vaesematesse- muidugi ikka omakasu nimel. Kasulik on see siiski mõlemale poolele. Euroopa Liit investeerib Cotonou programmi raames suuri summasid Aafrika arenguks ning sealse demokraatliku süsteemi tugevdamiseks. Seda ei tehta juba päris kasumiteenimise eesmärgil, lihtsalt seetõttu, et aafriklastest põgenikud ujutavad Euroopat üle. Nende kõigi integreerimine ühiskonda on suisa võimatu. Euroopa mõjuvõim tugevneb Aafrikas ning põgenikevool väheneb, kuid Mustale Mandrile on see veelgi kasulikum. Seega on tänu globaliseerumisele jõutud arusaamisele, et väga vaesed ühiskonnad pole ka arenenud riikidele kasulikud ja nii suunatakse ressursse nendesse maadesse. Niisiis siin muutuvad asjad ajapikku kindlasti paremaks.

Nii nagu pole olemas ideaalset valitsemiskorda, pole olemas ka ideaalset majandussüsteemi. Üleilmastumine ei ole ola alati kõigile kasulik, aga kas midagi ideaalset on üldse maailmas olemas. Mulle meeldib Winston Churchilli ütlemine demokraatia kohta, et see on kõige õudsam valitsemisviis, kuid ometigi parim, mis meil on. Sama ütleksin ma ka vabaturumajanduse kohta, millest on tingitud ka üleilmastumine.

Ammu pole kunagi midagi nii kiiresti valmis teinud. Konkursi lõpptähtaeg oli mõne tunni pärast ja nii tegin ühe koolikirjandi ümber. Õnneks läks hästi- I-III koht ning reis Brüsselisse.

Unistus paremast minevikust

Pean tunnistama, et ma unistan päris tihti. Võib-olla liigagi tihti. Ent ma polnud teistsugusest, täpsemalt öeldes paremast minevikust, nii imelik kui see ka võib tunduda, mitte kunagi unistanud. Esimest korda hakkasin sellele mõtlema, kui põhikoolis alustasime ajaloo õppimist, siis tabasin ennast küll unistamas vaid ühest asjast - oleks vaid eesti rahva minevik olnud vähem kannatusterohke.

Ma lugesin, kuidas piiskop Albert asutas 1201. aastal Riia linna, millest sai peamine tugipunkt Baltimaade vägivaldsel ristiusustamisel. Elasin kaasa, et see linn oleks jäänud asutamata! Ma lugesin Madisepäeva lahingust, Saarema langemisest 1227. aasta jaanuaris ning kurvastasin veelgi rohkem, ise mõeldes, miks just nii? Ma lugesin Jüriöö ülestõusust ja kohkusin tõsiselt kui reeturlikult tapeti neli eestlaste juhti Paides. Mingi aeg ma juba leppisin Eesti lõputuna näiva okupatsiooniga. 17.sajandil näis Altmargi vaherahuga isegi midagi rõõmustavat juhtuvat - Eesti läks natukenegi leebema Rootsi võimu alla. Mul on raske kirjeldada oma tollast hingeängistust, kui pärast Põhjasõda olid Eesti alad läinud juba Venemaa alla, lakkamatuid sõjaaastaid ja meie esivanemate lakkamatuid kannatusi. Miks ei oleks võinud minna teisiti?

Saabus ärkamisaeg, kogu keha läbistas laulupidude kohta lugedes soe tunne ning pärast peaaegu 700 aastat kestnud orjapõlve oli jälle näha meie Eesti asjade paremuse poole minekut. Läksid aastad ning lõpuks see juhtus! Eesti iseseisvus! Eesti Päästekomitee liikmed sõitsid 24. veebruaril tulevase Eesti Panga hoonesse, moodustasid Ajutise Valitsuse ning lugesid ette Iseseisvusmanifesti. Nii lihtne see oligi! Vabadussõjas näitasid eestlased üles suurt südikust ja vaprust ning Tartu rahuga näis, et eestlased on ennast lõplikult iseseisva riigina maakaardile kehtestanud. Eesti ehitas ennast ülesse, elati ülemaailmne majanduskriiski üle. Saabus vaikiv ajastu. See oli üks imelik periood - oli nii halbu kui ka häid arenguid, aga Eesti oli vähemalt iseseisev! Ajaloolased ning majandusteadlased on väitnud, et võrreldes Soomega olime neist päris mitmes valdkonnas arengult ees ning teisteski ei jäänud neile palju maha. Neid ridu oli minul eriti uhke lugeda, sest see näitas eriti hästi, kuidas enamik balti-saksa mõisnikke oli eesti talurahvas eksinud, pidades neist väikeste vaimsete võimetega inimesteks, kes oskasid teha ainult füüsilist tööd.

Jõudes ajalooõpingutega edasi, panid mind üha vähem imestama edasised arengud. See kõik näis minevat nii hästi Eesti kibeda minevikuga kokku. Molotov-Rippentropi paktiga jagati Eesti jälle ära kahe tollase suurvõimu poolt. Eestisse rajati Nõukogude baasid ning varsti me polnudki enam iseseisvad. Keegi oli meid veelkord endale himustanud. Varsti muutus Eesti sõja tallermaaks ning juba olime Natsi-Saksamaa võimu all. Nemad kaotasid sõja ning sõja võitja pidas loomulikuks oma õigust meie maale. See kõik tekitas minus tohutut kibestumust. See näis olevat otsekui ajalooline paratamatus, vingerpuss mingi kõrgema jõu poolt eesti rahvale, kellele poleks otsekui kunagi määratud olla pikemalt iseseisev. Lugedes seda kurba riigi ajalugu, kangastus minu silme ette ainult üks sõna - miks?

Venestamispoliitika oli karm, eestlasi küüditati ning umbes 70 000 meist oli sõjakoleduste eest välismaale põgenenud. Vene aja süvenedes näis asi kogu aeg üldiselt hullemaks minevat, kuigi oli ka rõõmustavamaid hetki. Õnneks jooksis aja möödudes NSV Liit välispoliitilisse ja majanduslikku ummikseisu. Eestis sai alguse niinimetatud uus ärkamisaeg oma rahvaliikumistega, kust võrsusid õiged inimesed, kes olid õigel ajal õiges kohas ning 1991. aasta 20. augusti hilisõhtul võeti vastu “Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest”. Eesti sai teist korda ametlikult iseseisevaks.

Gertrude Steen on öelnud, et ajaloo juures on rahustav see, et ta kipub ennast kordama. Praeguseks oleme iseseisvad olnud 17 aastat. Eelmine vabariik püsis 21 aastat. Mul tekkis siis loomulikult kurb küsimus - kui kaua on meile siis seekord õnne antud olla iseseisev? Siinkohal unistasin ma põhikoolis tõesti paremast minevikust, millest leiaksin tuleviku suhtes rohkem kindlustunnet.

Eesti mineviku ja tuleviku üle juurdlemine ei andnud mulle tükil ajal rahu. Elu peaks ometi olema ilus, miks siis eesti rahval pole üldse õnne olnud või kui ka on, siis seda ainult lühikest aega. Mõeldes tulevikule, unistasin ma mõnes mõttes paremast minevikust. Uurides minevikku, näib mulle nii mõnigi kord paratamatusena, et ka meie praegune iseseisvusaeg ei kesta igavesti. Siiski olen ma positiivne ning võtan asju teistmoodi. Meie rahvas on vaatama raskele ajaloole suutnud jääda püsima. Paljud rikkaliku kultuuripärandiga rahvad on ajaloost kadunud. Me oleme läbielanud kõikvõimalikud katsumused ning niimoodi asja vaadates ei tohiks miski olla meile võimatu. Liivlasi oli kunagi samapalju kui meid, nüüd neid peaaegu enam pole. Meie oleme olemas. Enam ma ei unista paremast minevikust, nüüd leian ma sellest innustust.

Ei tulnud sellel konkursil tagasisidet. Äramärgitud tööd mulle väga muljet ei avaldanud. Võib-olla on essee lihtsalt liiga palju teemast mööda.

Keskkond ja jätkusuutlik areng

Läviks nimetatakse piiri, mille ületamine võib tuua keskkonnas kaasa kiireid ja sageli ettearvamatuid muutusi. Tulevaste põlvede ja ka meie endi saatus sõltub looduslike süsteemide säästvast kasutamisest

Kas noored hoolivad keskkonnast või mitte on õige kentsakas küsimus. Mingisugust muud võimalust pole, kui hoolida! Sellest, kuidas me suudame oma planeediga kooskõlas elada, sõltub meie kõigi tulevik. Rohkematele inimestele peab teadvustama nende käitumise mõjust keskkonnale. Hoolimatu käitumine keskkonna suhtes on tihti tingitud lihtsalt teadmatusest. Programmid võivad küll olemas olla, aga inimeste harjumust on väga raske muuta. Euroopa on uute tarbimismustrite tutvustamisel väga õigel teel. Minagi oman Euroopa nutikale tarbijale tehtud päevikut ja nii mõnigi fakt on seal pannud mind väga mõtlema. Mõningate hinnangute järgi saab nafta 2040 aastaks otsa. Mõeldes tänasest päevast kaugemale, ei ole see aeg sugugi nii väga kaugel.

Vaatame asja realistlikult, nii lapsed kui ka täiskasvanud mõtlevad väga palju enda heaolu peale. Tervisest sõltub heaolu tohutul määral. Tervis omakorda sõltub väga palju keskkonnast. Iga aasta sureb 3 miljonit alla viie aastast last keskkonnast põhjustatud haiguste tagajärjel. Seega enda heaolu kindlustamiseks peab olema igal juhul keskkonnateadlik. Juba koolides peab sellest tulenevalt käsitlema keskkonna ja inimese vastastikku mõju märksa põhjalikumalt. Ei ole mõtet küsida, milline on meid ümbritseva olukord 100 aasta pärast, siis võib sellele küsimusele olla liiga hilja vastata. Probleemide lahendamisega tuleb kohe tegelema hakkama.

Süsihappegaasi väljalase pidavat aastaks 2030 tõusma 52% võrra. See on suuresti suure energiavajadusega maade - Hiina ja India - esiletõusust tingitud. Euroopa suur väljakutse tulevikuks on suure energiatarbimisega arengumaade turgudele viia keskkonnasäästlikumaid tehnoloogiaid. Meie riikide ühendus ei tohi keskenduda ainult liidusisestele probleemidele, sest keskkonnaprobleemid ei tunne riigipiire. Globaalse mõtlemise juurutamine ei tohi jääda ühe maailmajao tasandile, vaid see peab olema ülemaailmne. Suhtumisest algab kõik. Rekordiliselt kõrged temperatuurid on arvatavalt hävitanud juba 70% India ookeani korallidest. Korrallid moodustavad väga keeruka ökosüsteemi ning neid võib võrrelda maapealsete vihmametsadega. Ökosüsteemid ja liigid hävivad, aga maa rahvastik kasvab järjest ning varsti ei pruugi inimestel suureneva ja ebaefektiivse veetarbimisega võimalik isegi puhast vett juua. Jube on mõelda, kui mittesäästlik on paljude eluks vajalike ressursside tarbimine hetkel. Kunagi meil seda võimalust enam ei ole. Tuleb muutuda.

Kahtlemata on vajadus igasuguse alternatiivenergia järele suur. Vajadus tuleks tasakaalustada uurimisse mineva rahaga. Tavalisele kodanikule tunduvad juba praegu teadusesse panustatavad summad väga suured, aga Ameerika Ühendriikide programmidele jäävad nad ikka mitmeid kordi alla. Aastakümneid läheb aega, et sellist energiasüsteemi välja töötada, sellepärast peab alustama kohe. Enamustel liikmesmaadel on enda uurimisprogrammid energia kohta ning neil kõigil on peamiselt samad eesmärgid. Selline tegevus on hirmus ressursiraiskamine. Need programmid peavad oma jõud kokku panema ja unustama salapäratsemise. Uurimiste ühendamiseks peab olemas olema kindel energiastrateegia, tänu millele toimuks jõudude kokkupanemine, mitte võistlemine saavutuste eest. Sellisel moel oleks infovool palju suurem ning töö kiirem ja efektiivsem. Õnneks on üks esimesi samme selle ideaali täitmisel juba tehtud, nimelt ITER reaktor, mis on paljude maade teadlaste koostöö vili. See on keskkonnasäästlik tuumareaktor, mis ei tekita keskkonnale ohtlikke aineid. Võib uhkusega tõdeda, et ITERi projekt on just tulevikku suunatud, aga see on siiski piisk meres.

Rääkides keskkonnaprobleemidest on väga tihti peetud lahenduseks praegust tuumaenergiat. Minu arvates oleks see lahendus viimases hädas. Maailma Looduse fondi rahvusvahelise direktori James Leape sõnul ei ole tuumaenergia lahendus kliimaprobleemidele, kui suudetakse olemasolev energiapotentsiaal taastuvatele energiaallikatele maksma panna ning keskkonnasäästlikke tehnoloogiaid edasi arendada. Rootsi on pärast hetkelist tuumavaimustust hakanud järjest tuumaenergeetika osa majanduses vähendama. Taastuvate energiallikate maksimaalsele ärakasutamisele peab järjest rohkem rõhuma. Sõna taastuv peab kunagi mängima energiamajanduses võtmerolli.

Linnast bussiga sugulastele külla sõites oli üks maantee kinni, nimelt käis seal suur rekonstrueerimine, mis oli ette võetud tänu Euroopa Liidult selle jaoks tulnud rahaga. Summad olid väga suured ning edaspidi läheb nende teedehooldamiseks ka väga palju raha. Mina sõitsin küll sinna bussiga, aga mul ei oleks ka vahet olnud, kui ma oleksin sinna rongiga läinud. Rongiliiklus on palju keskonnasõbralikum ning maanteede uuendamise asemel peaks minu arvates raha suunama pigem rongide kaasajastamisele ning ühtlasi selle kasutuse propageerimisele. Uute maanteede ehitamine ei ole kunagi lahendust pakkunud, pigem on see just suurendanud sõltuvust autost. Uuemate teede lisandumisega suureneb seal pidevalt liiklus, mingeid alternatiive autole ei ole inimestel siis vaja otsidagi, sest kõik on nii autokeskne. Peale selle on Euroopas veel väga populaarsed lähilennuliinid. Lennuliikluse osakaal transpordis suureneb kogu aeg nig selle tagajärjel paisatakse kasvuhoonegaase kõige ülemistesse atmosfäärikihtidesse, kus nende mõju kliimale on drastiline. Lennukikütuse pealt peavad tulevikus kõik firmad maksma aktsiisi, mille tulud suunatakse keskkonnasäätlikumate tehnoloogiate arendamisse. Lähilennuliinide asemel peab arendama kiirrongide liiklust liidu siseselt. Seega tuleb prioriteete muuta.

Läbimurdeid tehakse teaduses iga hetk. On palju uuendusi, mis oleksid keskkonnaprobleemide vastu võideldes väga edukad. Tore on, aga kahjuks ei jõua sellised uuendused kuidagi turule. See on suur investeering ning ka risk omamoodi. Igal juhul peab toetama uuenduslike tehnoloogiate turulepaiskamist. Need oleksid juba väga tõsised ja efektiivsed sammud probleemide vastu võitlemiseks. Siiski on väga vale õelda, et El ei tee mitte midagi tuleviku heaks. Juba toetatakse firmasid, kes on investeerinud keskkonnasõbralikesse tehnoloogiatesse.

Tulevikku tuleb juba täna hakata planeerima. Selle jaoks on väga tähtis riikidevaheline koostöö ning juba praegu olemasolevate tehnoloogiate praktikasse rakendamine.

.

Esseevõistlus “Tulevik ja karjäär 2006″

Ma olin väiksena alati vihane, kui ma ei saanud midagi, mida ma olin tahtnud. Üks selline asi oli minu onu fotoaparaat Zenit E, mis minu jaoks oli otsekui tükike maagiat tol ajal. Ükskõik kui palju ma nuiasin, ikka ei antud seda kaamerat mulle kätte. Siis saabus unustus aastateks ja kunagi seda kaamerat maal uuesti silmates sai niisama mainitud, et lahe oleks sellega pilti teha. Minu üllatuseks öeldi kohe, et homme ostame filmi ja siis saad proovida. See oli minu jaoks millegi ilusa algus.

Täiesti uskumatu oli see, kui ma oma esimese filmi ilmutusest kätte sain, et ma olin suutnud sellest suurest kaamerast midagi välja võluda! Rõõm oli suur ning ma olin, naljakas praegu mõelda, oma piltide üle väga uhke. Kahjuks jäi kaamera siiski ainult maale piltide tegemiseks. Järgmisel aastal püüdsin ma minna Tartusse fotoringi, aga mind saadeti ukse taha, kuna grupp oli täis. Pettumus oli suur, aga mis teha, alla anda ei võinud ju ometi. Järgmisel aastal läksin uuesti sinna ning nüüd olen ma fotoringis juba kolm aastat käinud. Igasugune uhkus oma piltide vastu hääbus peaaegu kohe peale esimesi nädalad fotoringis. Nähes teiste kaameraid, tundsin ma ennast oma Zenidiga väga alaväärsena. Väga eredalt on mul meeles, kui me käisime fotoringiga ühte tehast pildistamas, sain laenuks sealt digitaalse kaamera ja pildistamine võis alata. Pärast pilte vaadates tuli välja, et ma ei olnud suutnud teha ühtegi teravat pilti, isegi nendel udustel kaadritel polnud mitte mingisugust ideed taga. Kõige hullem oli see, et juhendaja ei kritiseerinud neid pilte otse, vaid pillas mõne üksiku ja salvava märkuse. Sellest sündmusest peale hakkas fotograafia olema number üks hobi mu elus. Trenne ja muid üritusi jäi fotoringi tunni või mõne isealgatatud fotoretke tõttu palju ära. Aga pildid paranesid ja ka mu ellusuhtumine muutus tagantjärele vaadates positiivsemaks. Enam ei olnud hirmu, et keegi võiks mu fotograafiaoskuste ja Zenidi üle nalja visata, sest kõigele saab alati naljaga vastata, et harjutamine teeb meistriks, mitte harjutajaks.

Muidugi oli tahtmine mõnda teist kaamerat proovida ning nii tuli ennast fototuru hindadega kurssi viia. Algus oli väga masendav, kuna hinnad olid ikka kõhedust tekitavad, aga siis sattus minu ette kuulutus, kus ühte Minoltat müüdi väga madala hinnaga. Julgus sai kokku võetud ja saadetud kiri, et kas see kuulutus on ikka tõene. Tuli välja et oli! Ärevus oli suur, kuna mul oli selline tunne, et nii häid asju tuleb elus harva ette. Raha kokku ajades selgus, et üks kolmandik hinnast on ikka puudu ja selle juurde muretsemine oli võimatu. Jällegi sai julgus kokku võetud ning küsitud, kas madalama hinnaga oleks tehing aktsepteeritav. Vastus oli jaatav ja kaamera saabus nädala pärast koju. See tundub olevat ikka veel liiga hea, et olla tõsi. Meenutades seda kaameraostu, on piinlik selle üle, et umbes üks kolmandik hinnast tuli ühe väga toreda mehe käest alla kaubelda. Piinlik küll, aga mis teha kui ressurss puudub ning veel hullem oleks olnud mitte küsida hinna paindlikkuse kohta. Räägitakse küll, et ei loe aparaat, vaid pildistaja, aga peale selle kena välimusega aparaadi saamist, hakati mind hoopis tõsisemalt võtma. Elu on imelik, aga enam ei olnud kuskil häbi võtta fotoaparaat välja ning pildistada.

Ühiskonnas peab inimesel enamasti olema mingi töö, mis teda ja tema peret elataks. Kuid igaüks tahaks, et see töö oleks ka huvitav, motiveeriks tegijat. Kui tulevikus oleks minul võimalik ennast fotograafina normaalselt ära elatada, oleks tore. Mõni aasta tagasi oleks see olnud vaid üks suur eluunistus. Nüüd mõtlema hakates ei ole ma selles enam üldse nii kindel. Professionaalne fotograaf peab enamasti tegema neid töid, mida temalt tellitakse ning lõpuks võib see kukkuda päris kommertslik välja. Niimoodi kaoks ju absoluutselt ära igasugune fotograafia võlu ja tähendus minu jaoks. Aga kuidas siis oleks võimalik oma romantilise hobiga tulevikus järjepidevalt leiba teenida? Päris boheemlaslik elulaad oleks liiast ja tulevikus ka oma pere vastu ülekohtune. Sellised mõtted ja muu mõtete segapuder keerleb mu peas ringi viimasel ajal kogu aeg. Lugedes reportaaže maailma sõjakolletest tekkis ka elav huvi ajakirjanduse vastu. Hopsti ning varsti hakkan ma saatust uskuma. Klassiõde küsis mu käest ühe fotograafi nime ja tundis huvi, et kas ma olen tema pilte näinud. Aus vastus oli, et ei ning kaks päeva hiljem tõi ta mulle W. Eugene Smithi piltidest koostatud raamatu. Fotode väljendusrikkus lõi mind täiesti pahviks. Piltide juures olid viited fotograafi kirjutatud esseedele piltide kohta ning tuli välja, et tema “Country Doctorist” olid saanud alguse fotolood. Lood ja fotod hakkasid mu peas üha enam ringi käima ning nad on seal siiani. Eugene Smith juhtis oma fotode ja kirjutistega tähelepanu ühiskonnas olevatele valupunktidele ning minu karjääriunistus oleks kunagi sama teha.

Unistused on muidugi toredad asjad, paljud inimesed sooviksid saada presidendiks, aga võimalus selleni jõuda on isegi miljonivõidust haruldasem. Mis siis oleks eduvalem minu elus? Enda kallal tuleb kogu aeg tööd teha ja vaeva näha ning loomulikult ei tohi kunagi alla anda. Kui õhtul on olnud mõte varahommikul välja pildistama minna, siis ei tohi enne päikesetõusu lüüa äratuskella kinni ning edasi magada, mõeldes, et küll teine kord saab ka minna. See tähendab laiskust ja sihikindluse puudumist. Kui kuulutatakse välja mõni esseekonkurss, siis ei tohi mõelda, et seda teemat ma ei jaga ning ei ole mõtet kirjutada. Alati saab otsida materjale ning viia ennast teemaga kurssi. Laiskusega ei jõua mitte kuhugile, see halb omadus tuleb enesest kohe välja juurida.

Fotolugudes on ühendatud fotograafia ja ajakirjandus, kui kirjutamisanne puudub, siis kaob ka piltide väljendusrikkus mingil määral ära igava jutu taustal. Seda ei tohi tulevikus juhtuda. Pildid piltideks. Tuleb hoolega enne päästikule vajutamist läbi mõelda see lugu, mida see foto peaks jutustama või mida mina tahan öelda selle kaadriga. Aga kuidas endas kirjutamisannet arendada? See ei ole jällegi muidugi võimatu, lihtsalt tuleb palju tööd teha, kujundada oma stiil, mis oleks huvitav. Sellepärast suundusingi ma peale põhikooli humanitaarklassi ning Treffneri Gümnaasiumis suundusin hoobilt ajakirjandusringi. Varsti oli võimalus mul käia koolilehte esindamas meedialaagris ning sealt on mulle mällu sööbinud lugu, kui üks juhendaja rääkis mitmetest Eesti tuntumatest ajakirjanikest ja kuidas nende õpetajad olid neid düsgraafideks nimetanud ja soovitanud neil ajakirjanikuteest loobuda. Järjekindlus viib sihile. Tuleb koolilehe jaoks harjutada lugude ja piltide tegemist ning ennast pärast alati kriitiliselt analüüsida, midagi saab alati paremini teha. Ülikoolis tuleb minna studeerima ajakirjandust, mille nimel peab juba keskkoolis vaeva nägema, et õpitulemused oleksid head. Ajakirjandust õppides tuleb samal ajal aktiivselt tegeleda fotograafiaga. Veel tuleb jääda oma töödega inimestele silma ning oma nime natukenegi tuntumaks teha. Mina võtan osa kõikidest foto-ja esseekonkurssidest, mida ma silman. Vastuseta töid ja pettumust on küll olnud, aga mul on olnud õnn ka kogeda võidurõõmu. Ning see on siiani kõik pettumused üle kaalunud. Autasustamistel kohtab alati huvitavaid inimesi, kellele silma jäämine võib tulevases elus väga kasulik olla, sest nime tuntus loeb foto-ja ajakirjandusmaailmas väga palju. Eelneva järgi otsekui kangastuks lihtne ja loogiline eduvalem, aga loomulikult peab õnne ka elus olema.

Kõik inimesed tahavad kuhugile kuuluda ja ennast kuidagi määratleda. Austatakse neid, kes oskavad midagi ja on oma elu jooksul mingi oskuse omandanud. Mina tahan, et tulevikus teised inimesed määratleksid mind, kui fotokunstnikku, kes soovib alati oma fotodega midagi öelda ja millegile tähelepanu juhtida. Jutt fotode all peaks olema selge ja stiil peaks olema huvitav ning omane mulle. Fotod ja lood peaksid üksteist täiendama, üheta peab olema teine otsekui poolik. Milline imeline tunne oleks, kui teised inimesed näevad minu lugudes ja piltides äratundmisrõõmu ja miski puudutab neid endid.

Vaheaeg on ammu läbi saanud ning kool käib täie hooga. Ühes vahetunnis hüüdis äkki mulle üks klassiõde, et ta on näinud mu pilte ja talle meeldisid eriti öised pildid. Ta mainis kiirelt, kuidas tema arvates oli seal väga hästi meeleolu tabatud ning ta sattus neid pilte vaadates mingi äratundmiseni. Äkki oli ta kiiresti kuskile ära kadunud ning jätnud mind trepi peale seisma ja mõtlema. Kas tõesti oli keegi jäänud minu, jah minu, fotosid vaadates mõttesse ning need olid talle midagi tähendanud? Mu nägu tõmbus naerule ja naeratus püsib seal siiamaani. Mu pildid olid kedagi puudutanud.

Esikolmikusse ma ka too aasta ei pääsenud, aga üldjoontes võis rahule jääda. Töö märgiti ära ning hiljem saadeti isegi mingit nänni koju- žürii vaatas töid veelkord ja mõnesid silmajäänuid premeeriti. Alguses kirjutasin suhteliselt igava jutu, aga siis proovisin läheneda kirglikumalt teemale. Natukene imal on, aga juba õigel teel