Virtuaalne vihik
Minu süda tilgub vahel tõesti verd, kui ma pean koolis raiskama paberit järgmise konspekti jaoks, mis pärast tööd lendab tavaliselt prügikasti. Selline on tavaliselt kõikide õpilaste teguviis. On keegi näinud kellegi kodus märkmeid, mis on kooliajast järele jäänud? Muidugi mitte, ammu on nad ära visatud. Sülearvuti on ka kuidagi ebamugav ja kohmakas - hinna tõttu nii mõnelegi õpilasele kättesaamatu, ei arenda käekirja ja trükkimine tekitab tihti lärmi ja miinuseid on veelgi. Ometigi, kui keskkonnasäästlikkus ja innovatiivsus on Eestis ja maailmas viimasel ajal otsekui ärakulutatud käibefraasid, siis on selge, et tuleks ka siin midagi muuta.
Enam ei tasu muretseda – välja on mõeldud virtuaalne vihik! See on midagi, millest iga kooliõpilane unistab. Nimelt see on seade, mis kuvab lauale täiesti tavalise vihikulehe, millele on võimalik peale kirjutada. Selleks, et oleks lihtsam seda seadet ette kujutada, siis võib-olla mõned rohkem tehnikast huvitatud inimesed mäletavad, kuidas paar aastat tagasi tuli turule laserklaviatuur, mis joonistas laseri abil mistahes pinnale punase virtuaalse klaviatuuri. Seadme kasutamiseks tuli vajutada olematutele, laseri poolt kuvatud nuppudele. Ka virtuaalse vihiku kasutamiseks tuleb kirjutada põhimõtteliselt olematutele lehtedele, mis on laseri lasersilma poolt kuvatud.
Laseri abil kuvatakse paigal olevale pinnale virtuaalne vihikuleht, kuhu peale saab kirjutada kas või täiesti tavalise pastakaga. Pastakal ei tohiks siiski tera väljas olla, kuna nii võib aluse (enamasti laua) ära määrida. Laserklaviatuuri peale võib kirjutada iga natukese teravama otsaga esemega, kas või näiteks puutokikesega, peaasi, et endal mugav oleks. Ostja saab tavaliselt pihuarvutite jaoks kasutatava plastmassist puutepulga kaasa. Puutepulkasid on mitmes suuruses, määravaks saab kliendisoov.
Laser kuvab pinnale virtuaalse kuni A3 suuruses paberilehe. Suuruselimiidiks ongi praegusel prototüübil A3. Kooliõpilastel on kõige populaarsemad suurused A4 ja A5, kuhu siis ka tavaliselt kirjutatakse. Menüüst saab valida ka väiksemate suuruste kuvamist, sest vahel lihtsalt ei ole seda kuvamiseks vajalikku pinda nii palju, näiteks mõnedel toolidel olevad imepisikesed kirjutamiseks mõeldud lahtikäivad lauakesed.
Jõudes oma märkmetega lehekülje lõppu, siis alguses olev informatsioon ei ole ka kuskile kadunud - kõik on ilusti vaadeldav ning automaatselt juba ära salvestatud. Soovi korral on ka väga lihtne mõnda asja kustutada. Teksti osale, mida on soov kustutada, tuleb tõmmata peale kaks joont ja siis annab virtuaalne vihik kasutaja ette automaatselt küsimuse, kas ta soovib sellest tekstiosast vabaneda. Tuleb lihtsalt vajutada jah või ei nuppu. Kustutatud kohale jäetakse alguses tühi koht, nii on võimalik seal ellu viia mõni parandus. Kui parandus on pikem, kui algne tühimik, siis nihutatakse järgnevat teksti edasi.
Virtuaalsed vihikud on suutelised ka omavahel faile jagama. Selleks otstarbeks on seadmel ühes otsas USB mälupulk ( et andmeid edastada) ning teises otsas on USB port (andmete vastuvõtmiseks). Nii on väga hõlbus enda faile jagada teiste virtuaalsete vihikutega ning kerge endale näiteks haiguse tõttu puudutud tundide materjali alla laadida. Samuti saab kodus USB pordi kaudu ka kõik materjalid arvutisse tõmmata.
Kui panna virtuaalne vihik alguses käima, siis kuvatakse väike menüü. Sealt saab valida, kas jätkata mõne vana konspekti tegemist, alustada millegi uuega või hoopis jätkata oma viimast pooleliolevat tööd. Samuti saab sealt muuta seadeid (näiteks muuta laserkirja värvi või omaniku andmeid). Kui seade on ühendatud mõne teise omasuguse vihikuga, siis ilmub see ka kohe menüüsse. Tuleb minna ilmunud F kettale ning täiendada oma vihikut vastavate failidega.
Rääkides virtuaalse vihiku mahutavusest, siis prototüübil on selleks 100mb, mis peaks olema küllalt tekstifailide jaoks ning nii saab sellega ka erinevaid faile transportida ehk siis mälupulgana kasutada. Loomulikult on võimalik ka mahutavust suurendada ning lisada erinevaid funktsioone, nagu mp-3 mängija või erinevad mängud. Ometigi ma arvan, et sellel ei ole mõtet, kuna minu silmis on virtuaalne vihik siiski efektiivne töövahend. Virtuaalset vihikut on hõlbus kasutada ka hämarates valgustingimustes või siis täiesti pimedas. Kuvatud lehevärv muutub halvemates valgustingimustes lihtsalt laserpunaseks.
Muidugi on paljudel õpilastel komme õppida voodis. Siit tuleb ka küsimus, kui praktiline ta on õppimise seisukohast. Ometigi ei tasu muretseda! Virtuaalse vihikuga saab kaasa ka nii öelda raskete olude aluse (vt. joonis). See alus on tehtud lahtikäivast plastikust, mis on kaetud riidega. Tal on olemas kohe ka virtuaalse vihiku kinnitamise koht. Niiviisi võib mugavalt oma koolitükke kas või pea alaspidi teha! Aluse suurust saab oma äranägemise järgi lahti pakkida kuni A5 suuruseks. Kui konspekti lehekülg oli algselt suurem, siis ei tasu sellepärast küll muretseda! Tuleb lihtsalt vajutada lehekülje allakerimise nuppu.
Energia jaoks on virtuaalsel vihikul olemas aku. See on sisseehitatud ning mingisugust eraldi laadijat kaasa ei anta. Laadimise protseduur on väga lihtne - virtuaalne vihik tuleb lihtsalt panna arvuti USB porti, kus ta laeb ennast ise täis. Laadimine kestab umbes tunni ning selle protseduuri ajal vilgub aku seisukorda näitaval nupul tuluke. Kui aku on laadinud ennast täis, muutub vilkuv tuluke roheliseks ning nii võib seadme eemaldada. Akuks on esialgsete andmete põhjal liitiumaku, nii et akut võib ka ilma mureta siis laadida, kui see ei ole päris tühi. Ilma laadimiseta peaks virtuaalse vihiku aku aktiivsel kasutamisel vastu pidama 4-5 päeva. Seadmel on väike nupuke, mille vajutamisel on näha aku seisukord. Roheline näitab täisakut, kollane on pooltäis ning punane juba kohe-kohe tühjenevat akut. Selle järgi on hea laadimiskordi ajastada. Aku tühjenedes tuleb ka hoiatus kuvatud lehekülje äärde. Kui ka aku on tühjenenud keset konspekteerimist, ei tasu muretseda, et konspekt on kadunud, sest virtuaalne vihik salvestab automaatselt kõik tööd.
Virtuaalne vihik on kahtlemata revolutsioon õppevahendite vallas. See seade on oma ajast ees ning kunagi muutub kahtlemata asendamatuks iga õpilase elus.
Minipuhkus ehk MP
Mina olen päris mitmeid kordi sõitnud hommikuti bussiga kooli ja vahel isegi esmaspäeva varahommikul maalt linna, et jõuda esimesteks tundideks ilusti koolipinki. Tihti on mulle peale tulnud mõnus tukastus, mida on kahjuks olnud väga raske nautida, sest bussis on raske leida head asendit puhkamiseks. Kõik poosid on kuidagi ebamugavad ja ei ole eriti lihtne leida midagi pehmet, mille peale oleks võimalik toetuda. Õnneks on need ajad nüüd möödas!
Nüüd jõuavad kõik õpilased pärast pikemat sõitu koolipinki värske ja puhanuna!
MiniPuhkus ehk siis MP on väga lihtsalt kasutatav. See tuleb kinnitada krõpsu abil peopessa ning pärast seda on mugav olemine garanteeritud igal pool. Nüüd saab bussiga sõites väga hõlpsasti ennast välja puhata. Akna all istudes tuleb küünarnukk asetada akna äärele ning asetada oma põsk mõnusasti peopessa, kus on MiniPuhkus. Vahekäigupool istudes peab küünarnuki toeks kasutama tavaliselt istme käetuge. Õnneks on MP universaalne ning seda saab kasutada mõlema käe jaoks!
MiniPuhkuse südamik koosneb pehmest ning elastsest kummist, mistõttu ei ole ta jäik. Seda katab mõlemalt poolt viskoelastne vaht ( näib küll võõras sõna, kuid Dormeo „Memosan“ padjad on tehtud samast materjalist). Viskoelastset vahtu on rohkem sellel MP poolel, kuhu toetub pea, kindlustades sellega maksimaalse mugavuse. Sama materjaliga on ka kaetud peopessa jääv pool, kuid seal on paksus natukene väiksem. Viskoelastne vaht kohandub inimese kehasoojusega ning kohandub sellele avalduva raskusega.
MiniPuhkust saab kasutada nii paljudes eri kohtades, et raske oleks neid kõiki üles lugeda. Ometigi ei piirdu MP funktsioonid ainult eelpoolmainituga. Mõnedes igavamates tundides on kindel, et ka õpilased anduvad MP võludele ja teevad nii väikese uinaku. Kahjuks võivad nii väga paljud tähtsad asjad jääda üles märkimata ja õpilane saab lõpuks halva hinde. Õnneks tuleb siin MP appi. Sai juba mainitud, et leiutis ise kinnitub krõpsuga peopessa. Samamoodi saab teda ka lahti võtta. Lahtivõetult on MP nagu üks mõnus pehmendusega lapats. Nähes, et sõber tunnis magab, siis minul küll on tihti tema pärast mure. Tekib küsimus, et kuidas ta küll loodab edaspidi aines hakkama saada, sest vältimatult jääb ta maha. MP abil saab talle anda väikese obaduse äratuseks. Haiget ei saa magaja kindlalt, sest MiniPuhkuse materjalid on niivõrd pehmed, aga väikese ehmatuse küll.
Kõige sellega MiniPuhkuse funktsioonid ei piirdu. Tunnis olles olen mina küll päris tihti natukene närviline, tihti on põhjuseks materjalist mittearusaamine. Tahaks selle närvilisuse tunde kuskile välja valada, aga ei tea kuhu. MP tuleb ka siin appi, kinnitades leiutise peopessa, saab teda kasutada ka närvipallina. Südamikus oleva elastse kummi tõttu annab teda kokku suruda ja nii saabki oma närvilisusest lahti! Vahel võib siiski ebamugav olla teda oma peopesas mudida ning sellistel puhkudel saab ta lahti kinnitada ning asetada oma sõrmede vahele paremini, et kasutamine oleks mugavam.
MiniPuhkust on võimalik soetada endale mitmes suuruses. Suurema ja väiksema peopesaga inimesed peaksid endale parema mugavustunde jaoks vastavalt oma käele sobiva MP. Ostes on tavaliselt see väga lihtne, sest proovitavad näidised on müügikohtades olemas.
Eelmise aastaga võrreldes läks halvemini, mingisugust äramärkimist ei tulnud. Hiljem trehvasin juhuslikult kokku selle konkursi korraldajaga, kelle sõnul oli Virutaalne vihik kõige napimalt auhinnast ilma jäänud töö - üks žüriiliige olevat selle vastu olnud, kuna tema sõnul olevat midagi sarnast juba olemas. Seda väidet on raske kommenteerida, sest idee tuli mul Soomes olles ning siis sai ta ka kohe paberile pandud.
.jpg){kind=small}