Minu ja minu riigi 20 aastat

Minu ja minu riigi 20 aastat

Võib öelda, et sündisin inimkonna ajaloo ühel kõige tähelepanuväärseimal aastal. Berliini müür langes ning aasta lõpuks oli selgelt näha, et inimestel on suletud ühiskonnast kõrini, kommunistlik ideoloogia sai kaotuse osaliseks. Kõige julmemalt väljendus aja jooksul kogunenud viha 25. detsembril, kaks päeva enne minu sündi, kui mõisteti kiirmenetlusega surma ja hukati 1965. aastast võimul olnud Rumeenia kommunistlik diktaator Nicolae Ceauşescu koos oma naisega. Järgnevalt iseseisvusid riburada pidi Nõukogude Liitu kuulunud riigid, kes ei tahtnud enam kunagi taluda repressioone ja kodanikuvabaduste piiramist. Nüüd, kui ajaloolisest murrangust möödub 20 aastat, on aeg vaadata tagasi. Mis muutused on toimunud meie eludes ning kas oht meie tollal väljavõideldud vabadusele on lõplikult möödas?
Sõjaväes neid ridu kirjutades, kus kehtib karm kodukord ning isiklik ruum seisneb väikeses pingis kahekordse nari ees, taipan, kui väärtuslik vabadus tegelikult on. Praegune Eesti on vaba ühiskond, mida tuleb iga hinna eest hoida. Kodanikuvabadused on nende nappide aastatega tagasipöördumatult rahva meeltesse juurdunud. 20. aastat tagasi oleks olnud raske nii optimistlik olla ja tihti ei oldudki. Mart Laar kirjutas raamatus „ Eesti uus algus”, kuidas 1992. aastal oli valitsusel peaeesmärgiks talve üle elamine, kuna nõukogude ajal rajatud suured paneelmajad vajasid kütteks õli, mida oli väga raske saada. Arutati tõsiselt tervete linnaosade evakueerimist maapiirkondadest, mida pehme talve tõttu siiski ei tehtud. Samas raamatus kirjutab kunagine peaminister, kuidas 1992. aasta sügisel anti maailma juhtivates ajakirjades Eestist äärmiselt negatiivne ja pessimistlik pilt, välisvaatlejatele tundus, et riik liigub kiirelt täieliku kokkuvarisemise teed. Kirjeldades Narva streike ja rahutusi, kirjutas briti ajakirjanik Jonathan Steele 1992. aasta 20. novembri Guardian’is, et vaevalt pärast iseseisvumist on majanduslik ja poliitiline kriis surunud Eesti põlvili, kirjeldati prügikastidest toitu otsivaid vanureid, kõikjal tülitavaid kerjuseid ning räpaseid hangeldajaid. Praegu ajab nende ridade lugemine mind lihtsalt ahhetama. Reisides ringi endistes NSV Liidu maades taipame, kui edukad oleme tegelikult olnud. Ei võrdle me enam ammu ennast Ukraina, Valgevene või Venemaa endaga, vaid võtame eeskujuks Põhjamaad, kelle heaoluühiskonna poole lähenemine on muutumas loomulikuks ootuseks. Oleme suutnud kurva mineviku maha raputada.
27. detsembril sain 20-aastaseks ning võin enda arvates lugeda oma lühikest elu küllaltki edukaks, sest olen suutnud vabanenud ühiskonna kõiki võimalusi hästi ära kasutada, nagu ka minu perekond. Mind kasvatas üksinda ema, kes töötab õpetajana. 1997. aastal suutis ta pingutades vahetada 1 toalise elamispinna avarama vastu. Mäletan, kuidas elukoha vahetus omandas väga maagilise tähenduse, sest sellega kaasnes päris oma tuba, mis on lastele selle puudumisel, kindlasti üks peamisi soove. Nüüdseks on korter nii ilusti ära remonditud, et ka kõige nõudlikuma sisekujundaja pilk jääks rahule. Miski ei ole muidugi tulnud niisama, pigem pingutades ja raha kõrvale pannes, et midagi uut planeerida, kuid erinevalt eelnenust saavad inimesed tõesti midagi ise omada ning see motiveerib tohutult. Defitsiitseid asju pole, piiri seab ainult kujutlusvõime ja raha. Alati võib olla rahulolematu, kuid nüüd on iga eestlane oma õnne sepp ja ei tasu kõiges valitsevat ühiskonda süüdistada.
Mõeldes enda elu lähiminevikule, peatuksin pikemalt aastal 2004, täpsemalt 1. mail, mis on tagantjärele vaadates üks murrangulisemaid aastaid minu elus. Eesti sai siis Euroopa Liidu liikmeks. Tänu EL-le avanes mul võimalus näha maailma. Põhikooli lõpuni polnud mul rõõmu olnud külastada välisriike, kas polnud juhust või raha, tihti mõlemad tegurid koos. Siis saabus Euroopa Liit, mis näis alguses ühe suure tohuvapohuna, sest mina küll sellest täpselt aru ei saanud, aga ometigi näis ta nii põnevalt salapärasena. Lisaks hakkasin üha rohkem märkama, kuidas meediasse ilmusid erinevad kodanikuosalust propageerivad konkursid kooliõpilastele, mille peaauhinnaks oli tihti reis. Nii hakkasin aktiivselt neis osalema, avaldades arvamust esseedega ning viies läbi või osaledes erinevates projektides. Nüüdseks olen pärast gümnaasiumi lõpetamist tänu EL-i vahenditele külastanud umbes kümmet maad, paljusid mitmekordselt. On selleks olnud noortevahetus Itaalias, suvekool Prantsusmaal või europarlamendi saadikute külastamine Brüsselis . . . Seega võib öelda, et viie Euroopa Liidus oldud aastaga on täitunud üks minu lapsepõlve suurimaid unistusi, nimelt näha maailma.
Tahes-tahtmata hakkab silma nende aastate jooksul muutunud haridusmaastik. Kui enne 1991. aastat oli kõrgharidusteel põhimõtteliselt kaks valikut – kas õppida Tallinnas või Tartus, siis praegu on lisaks eelpoolmainitud kahele valla Euroopa, laiemalt ka maailma tohutud haridusalased võimalused. Jäädes Eestisse, ei maksa ka kurvastada, et maailm jääb nägemata, kuna näiteks Tartu Ülikoolil on ligikaudu 350 partnerülikooli Euroopas ja ca 20 teistes maailmajagudes. Tänu Erasmusele on võimalus ühte neist ülikoolidest õpingute ajal külastada. Oma haridustee alguses ei ilmunud välismaal õppimise mõte isegi minu pöörasematesse unistustesse. Vesteldes nüüd algklassi õpilastega haridusest, siis välismaale minek tundub neile nii haigutamapanevalt loogilisena, et sellest ei tasu isegi pikemalt rääkida! Kõik näib täiesti loomulikuna. Eesti-keskne mõtlemine on nende napi 20 aastaga asendunud tõesti Euroopa-kesksega. Oleme eestlased, kuid saanud möödaminnes ka eurooplasteks.
Peab tunnistama, et lapse silmadega on raske märgata väikeseid pisiasju, mis on uue lehekülje tähistuseks ajaloos. Mäletan vaid, kuidas televiisoris asendusid vene päritolu multikad üha rohkem lääne analoogidega, „Mootorratturhiired Marsilt” muutusid minu eakaaslaste kangelasteks. Igaõhtuseks meelelahutuseks sai välismaine actionfilm ning ihaldusväärseimaks leluks poisiklutile legokonstruktur, asendades puust mänguklotse, mis olid juba ammu luitunud värvusega. Üks hetk saabus interneti võidukäik, mis muutus ruttu elu loomupäraseks osaks, mille tõttu hakati maad ka E-stoniaks kutsuma. Teiselt poolt meenub, kuidas 1990ndate keskel näis välismaa sama maagilisena kui jõuluvana, kõik kibelesid sinna ning sealviibijat saatis koheselt kosmopoliidi kuulsus. Aastal 2009 tundub mulle isiklikult, et välismaa lähetusi, õppereise võetakse tihtilugu tüütuna näiva toiminguna, kuna peab kodust eemal olema. Kodu väärtustatakse üha rohkem. Reisimine ei ole ammu enam ainult priviligeeritutele, keegi ei takista meid oma eluga tegemast, mida iganes soovime. Ainult üks asjaolu teeb mind murelikuks, mis võib peapeale pöörata Eesti senise arengu. Selleks on naaberriigis Venemaal toimuv.
Naljakas, kuigi oleme 2004. aastast alates olnud NATO täieõiguslikud liikmed, seostuvad minu suurimad hirmud Eesti Vabariigi iseseisvuse kaotamisega. Kui see juhtub, antakse minu senisele mugavale ja mõnusale elule hoopis teistsugune käik, mis purustaks ka suure osa minu tuleviku ootustest. Ei pea kaugele vaatama, nägemaks, mis tekitab hirmu. Soome kaitseminister Jyri Häkämies lausus 2007. aastal Washingtonis toimunud konverentsil, et tema maa „kolm välispoliitilist eesmärki” on Venemaa, Venemaa ja Venemaa. Tema sõnadest distantseeruti küll ametlikult, kuid ta suutis väga hästi välja tuua selle, millega seostuvad minu põhilised kartused tuleviku ees, vaatamata kuulumisele ühte suurde sõjalisse ning teisse majandus- ja väärtuspõhisesse liitu. Prantslased, itaallased ja paljud teisedki suuremad rahvad peavad kõike kindlasti väikese riigi kodaniku rumalaks mõttelennuks, patsudades samal ajal õlale, julgustades minevikku tagaplaanile jätma, kuid vaadates ida poole, näib, et midagi on küll väga valesti.
Praeguseks on selge, et Lääne rahalised vahendid ja George Sorose fondid ei ole suutnud juurutada Venemaal avatud ühiskonna põhiprintsiipe. Täitsa uskumatu, mis toimub meie naaberriigis, neist on jälle saamas jälle ühe juhiga suletud ühiskond, kus puudub opositsioon. Tasub meenutada ainult 2004. aasta presidendi valimisi, kui opositsiooni kandidaat Ivan Rõbkin kaotati keset kampaaniat lihtsalt ära. Kui siia lisada juurde selle kümnendi meeldejäävaima tsitaadi minu jaoks, kus praegune Venemaa peaminister Vladimir Putin avaldas arvamust, et Nõukogude Liidu lagunemine oli eelmise sajandi suurim geopoliitiline katastroof, kipub artikli autorile küll hirm naha vahele. Võib vastu vaielda, et ei tasu sõnu kontekstist välja rebida, kuid mõte näib siin ilmselge. Kõige kurvem on fakt, et vene rahvas seisab kindlalt oma praeguse peaministri seljataga. Sõltumatu Levada keskuse septembris läbi viidud küsitlus kinnitas, et Putin on jätkuvalt Venemaa populaarseim poliitik.
Venemaa praeguseid arenguid uurinud Mark Mckinnon kirjutab oma raamatus „Uus külm sõda”, kuidas „lähivälismaana” käsitletakse Venemaal neljateist maad, mis kuulusid enne NSV Liitu, need maad on Vladimir Putini arvates lihtsalt mässulised provintsid, kes olid iseseisvuse saavutanud pigem ajaloolise juhuse tõttu, kui rahvusvahelise õiguse võrdõiguslike subjektidena, kes olid vabad määrama omaenda teed. Kõik võiks näida tühjade ähvardustena, kuid 2008. aasta 8. augustil toimunud sündmused tõestasid, et ollakse valmis kasutama jõudu oma eesmärkide saavutamiseks. Vladimir Putin on lisanud Baltikumis elavate venelaste kohta, et nende puhul ei saa rääkida täielikult kindlustatud õigustest ja vabadustest ning kindlasti püütakse neid aidata. 1999. aastal toimunud elumajade õhkulaskmine oli ettekäändeks, alustamaks teist Tšetšeenia sõda, kuigi ikka puuduvad tõendid, et seda tegid tšetšeenidest terroristid. Nii uskumatu, kui kõik ka ei näiks, seostatakse rünnakuid pigem riigivõimude endaga, sest üks loodetav kiire sõda kindlustas tollase peaministri populaarsuse. Mõni sarnane ettekääne võib lõpetada ka meie rahuliku elu.
Rumal on paljude jaoks kindlasti isegi mõelda sõjalise konflikti võimalusest naabriga, kuid praegu, läbides ajateenistust, näib kõik vägagi võimalikuna. Lõpetasime just Rootsist pärit kuulipildujaga KSP-58 õppelaskmise, varsti ootab ees tankitõrjerelv Carl Gustav ning samal ajal käib pidevalt vastaseõpe, kus peame kursuse lõpuks une pealt eristama Vene päritolu liikursuurtükki 2S1 jalaväelahingumasinast BMP-1 ning vahet teha näiteks tankil T-55 ja T-80. Eks eesmärgiks on seatud mitte kaotada teistkordselt oma iseseisvust. Meie valmistume halvimaks ning samal ajal püüab Venemaa taastada oma kunagist positsiooni maailmas. Praegu on nende peamine relv torujuhtmepoliitika, kuid sama joont jätkates võib ka sõda tunduda naabrile lihtsalt vältimatu tööriistana oma imperialistlike soovide rahuldamisel.
Eesti on üleminekuriikide reforme hindava Bertelsmanni transformatsiooniindeksi järgi, mis uuris demokraatiale ja turumajandusele ülemineku edukust 128 maailma riigis, maailmas edukuselt neljas riik. Vahel ütlevad arvud rohkem kui tuhat sõna. Me oleme olnud edukad. Kui saaks võtta kellegi 20 aasta tagusest Eestist ning tuua ta tänapäeva, siis pilt, mis avaneks, ületaks ka tema pöörasemaid lootuseid. Minu ootus tuleviku suhtes oleks, et riigi praegune areng jätkuks samadel alustel- demokraatlikult ja kodanikuvabadusi austades. Kõigele heale võib praegusel momendil lõpu teha ainult suure naabri püüdlused taastada oma kunagist impeeriumi.