Karl Haljasmets

Sunday, March 7, 2010

Abstraktsiooni võlu

Abstraktsiooni võlu.

Minu kirja pandud mõttekäigud, mida ei ole stiliseeritud.

Kursuse jätkudes hakkas mulle abstraktsionism üha rohkem sümpaatsemana tunduma. Mulle oli enne olnud realism meelepärane, kuna tundus, et sellise stiili viljelemiseks on vaja kõige rohkem oskusi. Aja möödudes sai selgeks, et päris nii see ikka ei ole. Me käisime Heldur Viiresega intervjuud tegemas ja pärast seda rääkisime ka päris pikalt kunstist. Ta rääkis meile Eesti esimestest abstraktsionistidest ja kuidas Elmar Kits ei olnud sugugi esimene, nagu arvatakse. Nähes, et teised juba julgemalt viljelevad seda voolu, vohas ta kähku palju maale sellel teemal (oma naise ja tütre abiga) valmis ja korraldas koheselt suurejoonelise näituse. Nii et reklaam mängis juba siis tähtsat rolli. Ka oma peene pintslitõmbe olevat ta naiselt üle võtnud. Selle pika mõttekäiguga tahan ma lihtsalt pöörduda tema viimaste sõnade juurde enne äraminekut, kus ta ütles, et abstraktsionist olla on ikka kuradi raske- sa pead maalima nii, et keegi seda ära ei tunne. Ja selles seisnebki minu jaoks abstraktsionismi võlu, seda jälgides peab inimene ise oma pea tööle panema ning looma oma kujutlusse vastava pildi. See ei ole nii kerge, kui esmapilgul paistab.

Selle uuema aja kunsti ja voolude kohta olen ma kuulnud kogu aeg nii palju vingumist, et tihti tüütab kogu see jutt lihtsalt ära. Ei saada aru, et kunst areneb kogu aeg ja kui inimene ei saa vahel millestki aru, hakkab ta lihtsalt vinguma ning nii see toimubki moodsa kunsti kallal. Vingumise põhjus on teadmatus ja inimlik lollus. Et inimeste silmapiiri arendada, tuleb neid panna mõtlema ja ühtlasi ka harida.

Minu arvates on tihti nii, et asjadest saadakse valesti aru, kuna ei taibata täpselt asja definitsiooni. Mida tähendab abstraktsionism teaduslikus keeles? See tuleneb ladinakeelsest sõnast abstraction, mis tähendab eraldamist. Mõistet edasi võttes tuleb selgituseks öelda, et see on pilt või kuju, millel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ümbritsevast keskkonnast. See on selle voolu eesmärgiks, anda edasi emotsiooni teistsuguste vahenditega, panna inimest mõtlema. Minu arvates on juba sellest lähtudes igasuguse moodsa kunsti vihkajate mölin ( kes enamasti toovad näiteks vihatud abstraktsionismi ), kellele ei ole uue kunsti suunad meelepärased ja toovad eeskujuks “vana head realismi”, täiesti asjakohatu, sest abstraktsel kunstil lihtsalt ei ole eesmärgiks kujutada asju nii, nagu on kombeks saanud. Abstraktsionistid püüavad kunstilist tähendust saavutada pelki värve, jooni, pindu ja mahte ühendades. Sellest lähtudes tuleks neid ka hinnata, mis emotsiooni nad suudavad vaatajates tekitatada, mitte laadis, et see arvatav pildi peal olev õun ei ole päriselus selline ja kui kunstnik joonistada seda ei oska, võiks ta hoopis töö tegemata jätta. Aga ometigi abstraktsionistid ei püüagi seda saavutada! Süvenedes värviõpetusse ning mida abstraktsionismi rajaja Kandinsky värvide olemuse kohta kirjutas, siis varem või hiljem peaks tabama teadmine, et seda võib nimetada isegi päris keeruliseks teaduseks. Tema jaoks oli iga lõuend värviteater. Ma leidsin ühe väga mõnusa lause, mis Kandinsky stiili iseloomustamiseks on välja toodud ning mis minu arvates sobib ka laiemalt abstraktsionistide loomingu kohta- nimelt tuleb leida üles elu, muuta tajutavaks selle tuksed, panna paika seadused, mis seda valitsevad. Saab üldse kunstilt midagi enamat nõuda?

Samas, mõeldes tänapäeva maailma peale, siis nii mitmedki inimesed tõstavad tihti näpu üles, pannes teisi ennast kuulama ja küsivad tohutult sügavamõttelise küsimuse- kas see maailm on ikka selline, nagu me teda näeme. Saksa filosoof Kant juba tähendas, et kui me maailma tajume sellisena, ei tähenda see, et ta selline on, vaid et mõistus on selline, et me ei saa teda teisiti tajuda. Sellepärast tulebki ekspressioniste austada, et nende tööd panevad inimese mõtlema, tänu neile hakkab inimese hallolluse sügavikus tööle midagi, mis annaks nagu signaali, et no kurja, on vist teisigi võimalusi maailma näha, kui ma ette kujutasin. Ma mäletan, kuidas Esa Saarinen kirjutas taani filosoof SØren Kirkegaardi kohta väga ilusasti, nimelt tema arvates on usk hüpe, see on hüpe tundmatuse poole ning ta usub, et teisel pool kuristikku on Jumal ja ta peab hüppama. Abstraktsionistid on teinud võimatuna näiva hüppe üle kuristiku, mille lõpus on nende jaoks reaalne maailm, mis on tavalise inimsilma eest peidus. Austust neile selle eest!

karl haljasmets, 12d
Midagi kunstiajaloo tunni jaoks