Leiutamiskonkurss: "Muuda koolielu paremaks!"

Sinna ma saatsin kaks tööd- Virtuaalse vihiku ja MP ehk MiniPuhkuse.

Virtuaalne vihik

Minu süda tilgub vahel tõesti verd, kui ma pean koolis raiskama paberit järgmise konspekti jaoks, mis pärast tööd lendab tavaliselt prügikasti. Selline on tavaliselt kõikide õpilaste teguviis. On keegi näinud kellegi kodus märkmeid, mis on kooliajast järele jäänud? Muidugi mitte, ammu on nad ära visatud. Sülearvuti on ka kuidagi ebamugav ja kohmakas - hinna tõttu nii mõnelegi õpilasele kättesaamatu, ei arenda käekirja ja trükkimine tekitab tihti lärmi ja miinuseid on veelgi. Ometigi, kui keskkonnasäästlikkus ja innovatiivsus on Eestis ja maailmas viimasel ajal otsekui ärakulutatud käibefraasid, siis on selge, et tuleks ka siin midagi muuta.

Enam ei tasu muretseda – välja on mõeldud virtuaalne vihik! See on midagi, millest iga kooliõpilane unistab. Nimelt see on seade, mis kuvab lauale täiesti tavalise vihikulehe, millele on võimalik peale kirjutada. Selleks, et oleks lihtsam seda seadet ette kujutada, siis võib-olla mõned rohkem tehnikast huvitatud inimesed mäletavad, kuidas paar aastat tagasi tuli turule laserklaviatuur, mis joonistas laseri abil mistahes pinnale punase virtuaalse klaviatuuri. Seadme kasutamiseks tuli vajutada olematutele, laseri poolt kuvatud nuppudele. Ka virtuaalse vihiku kasutamiseks tuleb kirjutada põhimõtteliselt olematutele lehtedele, mis on laseri lasersilma poolt kuvatud.

Laseri abil kuvatakse paigal olevale pinnale virtuaalne vihikuleht, kuhu peale saab kirjutada kas või täiesti tavalise pastakaga. Pastakal ei tohiks siiski tera väljas olla, kuna nii võib aluse (enamasti laua) ära määrida. Laserklaviatuuri peale võib kirjutada iga natukese teravama otsaga esemega, kas või näiteks puutokikesega, peaasi, et endal mugav oleks. Ostja saab tavaliselt pihuarvutite jaoks kasutatava plastmassist puutepulga kaasa. Puutepulkasid on mitmes suuruses, määravaks saab kliendisoov.

Laser kuvab pinnale virtuaalse kuni A3 suuruses paberilehe. Suuruselimiidiks ongi praegusel prototüübil A3. Kooliõpilastel on kõige populaarsemad suurused A4 ja A5, kuhu siis ka tavaliselt kirjutatakse. Menüüst saab valida ka väiksemate suuruste kuvamist, sest vahel lihtsalt ei ole seda kuvamiseks vajalikku pinda nii palju, näiteks mõnedel toolidel olevad imepisikesed kirjutamiseks mõeldud lahtikäivad lauakesed.

Jõudes oma märkmetega lehekülje lõppu, siis alguses olev informatsioon ei ole ka kuskile kadunud - kõik on ilusti vaadeldav ning automaatselt juba ära salvestatud. Soovi korral on ka väga lihtne mõnda asja kustutada. Teksti osale, mida on soov kustutada, tuleb tõmmata peale kaks joont ja siis annab virtuaalne vihik kasutaja ette automaatselt küsimuse, kas ta soovib sellest tekstiosast vabaneda. Tuleb lihtsalt vajutada jah või ei nuppu. Kustutatud kohale jäetakse alguses tühi koht, nii on võimalik seal ellu viia mõni parandus. Kui parandus on pikem, kui algne tühimik, siis nihutatakse järgnevat teksti edasi.

Virtuaalsed vihikud on suutelised ka omavahel faile jagama. Selleks otstarbeks on seadmel ühes otsas USB mälupulk ( et andmeid edastada) ning teises otsas on USB port (andmete vastuvõtmiseks). Nii on väga hõlbus enda faile jagada teiste virtuaalsete vihikutega ning kerge endale näiteks haiguse tõttu puudutud tundide materjali alla laadida. Samuti saab kodus USB pordi kaudu ka kõik materjalid arvutisse tõmmata.

Kui panna virtuaalne vihik alguses käima, siis kuvatakse väike menüü. Sealt saab valida, kas jätkata mõne vana konspekti tegemist, alustada millegi uuega või hoopis jätkata oma viimast pooleliolevat tööd. Samuti saab sealt muuta seadeid (näiteks muuta laserkirja värvi või omaniku andmeid). Kui seade on ühendatud mõne teise omasuguse vihikuga, siis ilmub see ka kohe menüüsse. Tuleb minna ilmunud F kettale ning täiendada oma vihikut vastavate failidega.

Rääkides virtuaalse vihiku mahutavusest, siis prototüübil on selleks 100mb, mis peaks olema küllalt tekstifailide jaoks ning nii saab sellega ka erinevaid faile transportida ehk siis mälupulgana kasutada. Loomulikult on võimalik ka mahutavust suurendada ning lisada erinevaid funktsioone, nagu mp-3 mängija või erinevad mängud. Ometigi ma arvan, et sellel ei ole mõtet, kuna minu silmis on virtuaalne vihik siiski efektiivne töövahend. Virtuaalset vihikut on hõlbus kasutada ka hämarates valgustingimustes või siis täiesti pimedas. Kuvatud lehevärv muutub halvemates valgustingimustes lihtsalt laserpunaseks.

Muidugi on paljudel õpilastel komme õppida voodis. Siit tuleb ka küsimus, kui praktiline ta on õppimise seisukohast. Ometigi ei tasu muretseda! Virtuaalse vihikuga saab kaasa ka nii öelda raskete olude aluse (vt. joonis). See alus on tehtud lahtikäivast plastikust, mis on kaetud riidega. Tal on olemas kohe ka virtuaalse vihiku kinnitamise koht. Niiviisi võib mugavalt oma koolitükke kas või pea alaspidi teha! Aluse suurust saab oma äranägemise järgi lahti pakkida kuni A5 suuruseks. Kui konspekti lehekülg oli algselt suurem, siis ei tasu sellepärast küll muretseda! Tuleb lihtsalt vajutada lehekülje allakerimise nuppu.

Energia jaoks on virtuaalsel vihikul olemas aku. See on sisseehitatud ning mingisugust eraldi laadijat kaasa ei anta. Laadimise protseduur on väga lihtne - virtuaalne vihik tuleb lihtsalt panna arvuti USB porti, kus ta laeb ennast ise täis. Laadimine kestab umbes tunni ning selle protseduuri ajal vilgub aku seisukorda näitaval nupul tuluke. Kui aku on laadinud ennast täis, muutub vilkuv tuluke roheliseks ning nii võib seadme eemaldada. Akuks on esialgsete andmete põhjal liitiumaku, nii et akut võib ka ilma mureta siis laadida, kui see ei ole päris tühi. Ilma laadimiseta peaks virtuaalse vihiku aku aktiivsel kasutamisel vastu pidama 4-5 päeva. Seadmel on väike nupuke, mille vajutamisel on näha aku seisukord. Roheline näitab täisakut, kollane on pooltäis ning punane juba kohe-kohe tühjenevat akut. Selle järgi on hea laadimiskordi ajastada. Aku tühjenedes tuleb ka hoiatus kuvatud lehekülje äärde. Kui ka aku on tühjenenud keset konspekteerimist, ei tasu muretseda, et konspekt on kadunud, sest virtuaalne vihik salvestab automaatselt kõik tööd.

Virtuaalne vihik on kahtlemata revolutsioon õppevahendite vallas. See seade on oma ajast ees ning kunagi muutub kahtlemata asendamatuks iga õpilase elus.

Minipuhkus ehk MP

Mina olen päris mitmeid kordi sõitnud hommikuti bussiga kooli ja vahel isegi esmaspäeva varahommikul maalt linna, et jõuda esimesteks tundideks ilusti koolipinki. Tihti on mulle peale tulnud mõnus tukastus, mida on kahjuks olnud väga raske nautida, sest bussis on raske leida head asendit puhkamiseks. Kõik poosid on kuidagi ebamugavad ja ei ole eriti lihtne leida midagi pehmet, mille peale oleks võimalik toetuda. Õnneks on need ajad nüüd möödas!

Nüüd jõuavad kõik õpilased pärast pikemat sõitu koolipinki värske ja puhanuna!

MiniPuhkus ehk siis MP on väga lihtsalt kasutatav. See tuleb kinnitada krõpsu abil peopessa ning pärast seda on mugav olemine garanteeritud igal pool. Nüüd saab bussiga sõites väga hõlpsasti ennast välja puhata. Akna all istudes tuleb küünarnukk asetada akna äärele ning asetada oma põsk mõnusasti peopessa, kus on MiniPuhkus. Vahekäigupool istudes peab küünarnuki toeks kasutama tavaliselt istme käetuge. Õnneks on MP universaalne ning seda saab kasutada mõlema käe jaoks!

MiniPuhkuse südamik koosneb pehmest ning elastsest kummist, mistõttu ei ole ta jäik. Seda katab mõlemalt poolt viskoelastne vaht ( näib küll võõras sõna, kuid Dormeo „Memosan“ padjad on tehtud samast materjalist). Viskoelastset vahtu on rohkem sellel MP poolel, kuhu toetub pea, kindlustades sellega maksimaalse mugavuse. Sama materjaliga on ka kaetud peopessa jääv pool, kuid seal on paksus natukene väiksem. Viskoelastne vaht kohandub inimese kehasoojusega ning kohandub sellele avalduva raskusega.

MiniPuhkust saab kasutada nii paljudes eri kohtades, et raske oleks neid kõiki üles lugeda. Ometigi ei piirdu MP funktsioonid ainult eelpoolmainituga. Mõnedes igavamates tundides on kindel, et ka õpilased anduvad MP võludele ja teevad nii väikese uinaku. Kahjuks võivad nii väga paljud tähtsad asjad jääda üles märkimata ja õpilane saab lõpuks halva hinde. Õnneks tuleb siin MP appi. Sai juba mainitud, et leiutis ise kinnitub krõpsuga peopessa. Samamoodi saab teda ka lahti võtta. Lahtivõetult on MP nagu üks mõnus pehmendusega lapats. Nähes, et sõber tunnis magab, siis minul küll on tihti tema pärast mure. Tekib küsimus, et kuidas ta küll loodab edaspidi aines hakkama saada, sest vältimatult jääb ta maha. MP abil saab talle anda väikese obaduse äratuseks. Haiget ei saa magaja kindlalt, sest MiniPuhkuse materjalid on niivõrd pehmed, aga väikese ehmatuse küll.

Kõige sellega MiniPuhkuse funktsioonid ei piirdu. Tunnis olles olen mina küll päris tihti natukene närviline, tihti on põhjuseks materjalist mittearusaamine. Tahaks selle närvilisuse tunde kuskile välja valada, aga ei tea kuhu. MP tuleb ka siin appi, kinnitades leiutise peopessa, saab teda kasutada ka närvipallina. Südamikus oleva elastse kummi tõttu annab teda kokku suruda ja nii saabki oma närvilisusest lahti! Vahel võib siiski ebamugav olla teda oma peopesas mudida ning sellistel puhkudel saab ta lahti kinnitada ning asetada oma sõrmede vahele paremini, et kasutamine oleks mugavam.

MiniPuhkust on võimalik soetada endale mitmes suuruses. Suurema ja väiksema peopesaga inimesed peaksid endale parema mugavustunde jaoks vastavalt oma käele sobiva MP. Ostes on tavaliselt see väga lihtne, sest proovitavad näidised on müügikohtades olemas.

Eelmise aastaga võrreldes läks halvemini, mingisugust äramärkimist ei tulnud. Hiljem trehvasin juhuslikult kokku selle konkursi korraldajaga, kelle sõnul oli Virutaalne vihik kõige napimalt auhinnast ilma jäänud töö - üks žüriiliige olevat selle vastu olnud, kuna tema sõnul olevat midagi sarnast juba olemas. Seda väidet on raske kommenteerida, sest idee tuli mul Soomes olles ning siis sai ta ka kohe paberile pandud.

Kuidas aidata Aafrikat?

Noorte Arengupreemia konkurss. Kahjuks mingisugust tagasisidet ei tulnud, aga lõpuks sai päris palju seda Aafrika temaatikat uuritud ning ma arvan, et mõni konstruktiivne lahendus tuli ikka.

Lõvi Leo annab nõu

“Lõvi Leo annab nõu”

“Koolivägivald ja -kiusamine”

Lõvi Leo on alati olnud rahuarmastav, see oli ka üks neist põhjustest, miks ta otsustas pärast kooli minna kohe politseinikuks õppima. Nii saab inimesi aidata! Ebaõiglust pole ta sünnist saadik sallinud ning selle nägemine on olnud talle alati valus.

Ühel päeval jalutas Lõvi Leo oma tavapärast marsruuti pidi koju. Möödus ka koolist, mida nähes tuli Leole näole alati naeratus, sest ühes sellega meenus talle tema enda lapsepõlv. Seekord silmas ta aga üht kampa, kes olid kogunenud ringi. Lähemalt möödudes avastas ta, et ringi keskel oli üks natukene kulunud riietes väike poiss, keda narriti suurekasvulisema lapse eestvedamisel. Esimesel hetkel tahtis ta väetimale kohe appi minna, kuid natukene järele mõeldes, pidas ta paremaks teisiti talitada, sest nii võidakse seda poissi lõpuks isegi veel rohkem hakata kiusama, sest ega tema ei saa igavesti poisi eest seista.

Lõvi Leo peas küpses plaan, kuidas olukorda lahendada. Leo jättis peamise kiusaja näo meelde ning pärast tundide lõppu jälgis, kustkaudu poiss koju läheb. Tuli välja, et see tee ühtib suures osas tema enda koduteega. Lõvi otsustas, et järgmine päev, kui juhus neid kokku viib, üritab ta poisiga rääkida. Leo järgmine tööpäev venis päris pikaks, kuid ülejärgmine päev silmas ta noort kiusajat koju minemas. Lõvi Leo möödus poisist aeglaselt ning talle ei jäänud märkamata, kui vaimustunult teda silmitseti. Nii pöördus ta sõbralikult poisi poole, küsides kas teda politseiniku töö huvitab. Noore poisi nimi oli Jaan ning ta noogutas vastuseks. Lõvi uuris edasi, miks teda politseinikuamet huvitab. Jaan vastas hoobilt, et politseinikud saavad ära hoida halba ning panna kurjategijaid vanglasse. Lõvi naeratas ja sõnas, et selles suhtes on tal õigus küll, aga milline inimene on siis kurjategija? Noor mees mõtles mõne hetke ja ütles, et otse loomulikult need, kes teevad teistele kurja ja haiget. Lõvi Leo päris edasi, mis on Jaani arvates kurja tegemine. Jaan ei jäänud siingi vastust võlgu. See olevat midagi, mis paneb teise inimese nutma, näiteks võttes temalt midagi ära või lüües teda. Leo usutles ikka edasi, kas poisi arvates peaks politseinik siis igasugust ebaõiglust sallima ning selle vastu välja astuma? “Muidugi,” pahvatas poiss rõõmsalt. Lõvi Leo ütles Jaanile, et õige politseinik, nähes ebaõiglust, üritab ikka võimaluse korral midagi parandada, kahjuks alati pole see võimalik. Leo jätkas:” Jaan sa ütlesid, et kurjategija on see, kes lööb kedagi ja paneb tema niiviisi nutma. Päriselus on kahjuks üha rohkem selliseid juhtumeid, kus tehakse kellegile liiga ilma teda puudutamata.” Leo lisas kurvalt, et see on vaimne vägivald ning seda parandada on ühel politseinikul väga raske. Leo jätkas, et paar päeva tagasi kõndis ta just Jaani kooli juurest mööda ning ta oli väga kurva vaatepildi tunnistajaks, kus suur rühm lapsi narris ühte väiksemat poissi, kes hakkas lõpuks kogu selle kiusamise peale nutma. Väike Jaan muutus selle jutu kestel näost järjest punasemaks. Lõvi rääkis edasi, et see olevat selline suur ebaõiglus, mille peale ei hakka ühegi politseiniku võim: “Võib-olla on see poiss lihtsalt pärit vaesemast perekonnast ning tal ei ole nii uued riideid, kui kõigil teistel ja teda narritakse ainult selle pärast? Lihtsalt väga kurb on, et need lapsed ei mõista oma nooruse tõttu üldse, mida kiustav võib tunda.” Jaan oli muutunud näost veel punasemaks, tema pea oli vajunud norgu ning ta veeretas kinganinaga teel olevaid väikeseid kive, kuid ta kuulas pingsalt. Lõvi Leo rääkis, kui raske on korravalvuritel sellist asja taluda, sest nad ei saa ka sekkuda, kuna see teeks oletavasti kiusatava olukorda veelgi halvemaks. Äkki Leo vabandas poisi ees, öeldes et sellise jutuga võib ta hoopis ära rikkuda noore mehe soovi saada politseinikuks, aga see polevat üldse tema plaanides.

Kõndides olid nad koos jõudnud Jaani koduni. Jaan ütles Lõvi Leole kiirustades nägemist ning ukse enda järel sulgenud, jooksis otsejoones oma tuppa, heitis voodisse ning hakkas tänase päeva üle tõsiselt järele mõtlema. Tema silme ette ilmus mõiste kurjategija. Jaan küsis endalt, et kui tema on teisi kiusates teinud kurja, siis võib tema kohta öelda ju kurjategija? Ometi selline ta olla ei tahtnud. Politseinikuks saamine tulevikus oli aga Jaani jaoks üks väga kindel soov siin elus. Jaanile oli ka selge, et üks hea korrakaitsja ei salli mingil juhul ebaõiglust, aga just seda on ta ise kahjuks oma tegudega põhjustanud. Lõvi Leo oli muutunud talle eeskujuks ning ta teadis, et tema ei oleks Jaani asemel kohe kindlasti teistele halva tegemist sallinud, tema aitas abivajajaid ning poiss tahtis täpselt tema moodi olla. Jaan otsustas homme teha esimese tõsise sammu oma valitud elukutse suunas, nimelt lõpetada Joosepi kiusamine koolis. Lõpuks tuli välja, et see ei olnudki nii raske, kui oli paistnud. Jaan rääkis lihtsalt oma sõpradele sama jutu, mida ta oli Leo käest kuulnud ning pärast seda jäid kõik lapsed kuidagi mõtlikuks. Joosepi kiusamine lõppes peaaegu päevapealt.

Mõne päeva pärast otsis Lõvi Leo pärast tunde ülesse Joosepi ja Jaani klassijuhataja, pärides, kas on toimunud ka mingi muudatus klassis suhtumises kiusatud noormehesse. Õpetaja oli väga üllatunud, kuidas üks võõras seda kõike teab ning ütles, et viimasel paaril päeval on Joosep olnud jah rohkem seltskonnas ning kiusamist pole ta üldse klassis täheldanud. Klassijuhataja lisas uhkelt, et vist aitas tema paarinädala tagune jutt klassijuhatajatunnis, kus ta ütles, et kiusamine on väga halb asi. Lõvi Leo muheles, tänas õpetajat ning seadis oma sammud kodu poole. Umbes nädal aega hiljem silmas Leo Jaani tolle koduuksel, ta hüüdis poissi, küsides kui vana too on. Jaan hüüdis rõõmsalt vastu, et ta on kümnene. Lõvi Leo vastas, et pärast gümnaasiumi ootame sind siis politseikooli! Jaan jäi edasikõndivale Lõvi Leole pikalt järele vaatama, endal sära silmis.

Eriauhind ja hunnik nänni.

Euroopa meie igapäevaelus

Nagu ma aru sain, saime napilt II koha ühel Euroopa teemalisel võistlusel. Kahjuks anti välja ainult üks peapreemia.

Globaliseerumine

Minu arvates on kaks mõistet- demokraatia ning globaliseerumine muutunud tänapäeva maailmas lahutamatuks. Globaliseerumist seostatakse paljude nähtustega, milledest enamik on alguse saanud pärast Teist maailmasõda. Need nähtused, nagu näiteks kaupade, kapitali, informatsiooni ja inimeste kasvanunud liikumine toimusid peamiselt demokraatlike riikide vahel.

Sõna demokraatia tuleneb kreeka keelest, kus demos tähendab võimu ja kratos rahvast - rahva võim. Inimesed on erineva maailmavaatega ning seetõttu on kokkuleppele jõudmine nii mõnigi kord väga raske. Johtuvalt sellest tehti ja tehakse ka praegu otsuseid peamiselt häälte enamuse printsiibil, kuigi need otsused ei ole kõigile vastuvõetavad. Sama lugu on ka üleilmastumisega, sellel on väga palju positiivseid pooli, aga samas ka negatiivseid, nagu näiteks massikultuuri pealetung ning seetõttu on sellel protsessil tohutult vastaseid.

Rahva võim tähendab ühtlasi ka üksikisiku võimu. Muistest Ateenast alguse saanud valitsemissüsteemi üheks juhtmõtteks on, et riigid peaksid võimalikult vähe majandusse sekkuma - nn. vabaturumajandus. Selline süsteem on siiani küll kindlustanud arenenud riikides majanduskasvu, kuid ühtlasi on see kurvakstegev. Tulemuseks on see, et pool maailma elanikest teenib 95% maailma rikkusest. Lääne ühiskonna juhtivate poliitikute sõnul on maailm tänu demokraatiale ja globaliseerumisele hoopis parem elamiskoht. Sellele vaatamata peab üks kolmandik maailma elanikest päevas ära elama vähem kui 1 USA dollariga. Sellele on kahjuks globaliseerumine paljuski kaasa aidanud, sest praeguses olukorras võib teha mõningaid üldistusi, õeldes, et rikkamad saavad rikkamaks ja vaesemad jäävad vaesemaks. See on põhjustatud paljuski globaalsest turumajandusest, mis on otsekui Darwini loodusliku valiku teooria, kus ainult tugevamad jäävad ellu. Mõned riigid jäävad vaesemaks, kuna neil pole vahendeid konkurentsitingimustes ellu jäämiseks.

Vaikselt kuid kindlalt on hakanud ka maailma suurriigid mõistma, et vaesuse ja rahulolematuse vähendamiseks tuleb hakata tegema suurt tööd. Rikkus on kandunud lääneriikidesse suuresti tänu nende kunagistele asumaadele. Kolooniatesse ei investeeritud midagi, sealt pumbati ressursse ainult välja. USA edu põhineb maailmasõdadest võidukalt väljatulemisel. Mida aeg edasi, seda rohkem teevad kõrgema arengutasemega riigid investeeringuid vaesematesse- muidugi ikka omakasu nimel. Kasulik on see siiski mõlemale poolele. Euroopa Liit investeerib Cotonou programmi raames suuri summasid Aafrika arenguks ning sealse demokraatliku süsteemi tugevdamiseks. Seda ei tehta juba päris kasumiteenimise eesmärgil, lihtsalt seetõttu, et aafriklastest põgenikud ujutavad Euroopat üle. Nende kõigi integreerimine ühiskonda on suisa võimatu. Euroopa mõjuvõim tugevneb Aafrikas ning põgenikevool väheneb, kuid Mustale Mandrile on see veelgi kasulikum. Seega on tänu globaliseerumisele jõutud arusaamisele, et väga vaesed ühiskonnad pole ka arenenud riikidele kasulikud ja nii suunatakse ressursse nendesse maadesse. Niisiis siin muutuvad asjad ajapikku kindlasti paremaks.

Nii nagu pole olemas ideaalset valitsemiskorda, pole olemas ka ideaalset majandussüsteemi. Üleilmastumine ei ole ola alati kõigile kasulik, aga kas midagi ideaalset on üldse maailmas olemas. Mulle meeldib Winston Churchilli ütlemine demokraatia kohta, et see on kõige õudsam valitsemisviis, kuid ometigi parim, mis meil on. Sama ütleksin ma ka vabaturumajanduse kohta, millest on tingitud ka üleilmastumine.

Ammu pole kunagi midagi nii kiiresti valmis teinud. Konkursi lõpptähtaeg oli mõne tunni pärast ja nii tegin ühe koolikirjandi ümber. Õnneks läks hästi- I-III koht ning reis Brüsselisse.

Unistus paremast minevikust

Pean tunnistama, et ma unistan päris tihti. Võib-olla liigagi tihti. Ent ma polnud teistsugusest, täpsemalt öeldes paremast minevikust, nii imelik kui see ka võib tunduda, mitte kunagi unistanud. Esimest korda hakkasin sellele mõtlema, kui põhikoolis alustasime ajaloo õppimist, siis tabasin ennast küll unistamas vaid ühest asjast - oleks vaid eesti rahva minevik olnud vähem kannatusterohke.

Ma lugesin, kuidas piiskop Albert asutas 1201. aastal Riia linna, millest sai peamine tugipunkt Baltimaade vägivaldsel ristiusustamisel. Elasin kaasa, et see linn oleks jäänud asutamata! Ma lugesin Madisepäeva lahingust, Saarema langemisest 1227. aasta jaanuaris ning kurvastasin veelgi rohkem, ise mõeldes, miks just nii? Ma lugesin Jüriöö ülestõusust ja kohkusin tõsiselt kui reeturlikult tapeti neli eestlaste juhti Paides. Mingi aeg ma juba leppisin Eesti lõputuna näiva okupatsiooniga. 17.sajandil näis Altmargi vaherahuga isegi midagi rõõmustavat juhtuvat - Eesti läks natukenegi leebema Rootsi võimu alla. Mul on raske kirjeldada oma tollast hingeängistust, kui pärast Põhjasõda olid Eesti alad läinud juba Venemaa alla, lakkamatuid sõjaaastaid ja meie esivanemate lakkamatuid kannatusi. Miks ei oleks võinud minna teisiti?

Saabus ärkamisaeg, kogu keha läbistas laulupidude kohta lugedes soe tunne ning pärast peaaegu 700 aastat kestnud orjapõlve oli jälle näha meie Eesti asjade paremuse poole minekut. Läksid aastad ning lõpuks see juhtus! Eesti iseseisvus! Eesti Päästekomitee liikmed sõitsid 24. veebruaril tulevase Eesti Panga hoonesse, moodustasid Ajutise Valitsuse ning lugesid ette Iseseisvusmanifesti. Nii lihtne see oligi! Vabadussõjas näitasid eestlased üles suurt südikust ja vaprust ning Tartu rahuga näis, et eestlased on ennast lõplikult iseseisva riigina maakaardile kehtestanud. Eesti ehitas ennast ülesse, elati ülemaailmne majanduskriiski üle. Saabus vaikiv ajastu. See oli üks imelik periood - oli nii halbu kui ka häid arenguid, aga Eesti oli vähemalt iseseisev! Ajaloolased ning majandusteadlased on väitnud, et võrreldes Soomega olime neist päris mitmes valdkonnas arengult ees ning teisteski ei jäänud neile palju maha. Neid ridu oli minul eriti uhke lugeda, sest see näitas eriti hästi, kuidas enamik balti-saksa mõisnikke oli eesti talurahvas eksinud, pidades neist väikeste vaimsete võimetega inimesteks, kes oskasid teha ainult füüsilist tööd.

Jõudes ajalooõpingutega edasi, panid mind üha vähem imestama edasised arengud. See kõik näis minevat nii hästi Eesti kibeda minevikuga kokku. Molotov-Rippentropi paktiga jagati Eesti jälle ära kahe tollase suurvõimu poolt. Eestisse rajati Nõukogude baasid ning varsti me polnudki enam iseseisvad. Keegi oli meid veelkord endale himustanud. Varsti muutus Eesti sõja tallermaaks ning juba olime Natsi-Saksamaa võimu all. Nemad kaotasid sõja ning sõja võitja pidas loomulikuks oma õigust meie maale. See kõik tekitas minus tohutut kibestumust. See näis olevat otsekui ajalooline paratamatus, vingerpuss mingi kõrgema jõu poolt eesti rahvale, kellele poleks otsekui kunagi määratud olla pikemalt iseseisev. Lugedes seda kurba riigi ajalugu, kangastus minu silme ette ainult üks sõna - miks?

Venestamispoliitika oli karm, eestlasi küüditati ning umbes 70 000 meist oli sõjakoleduste eest välismaale põgenenud. Vene aja süvenedes näis asi kogu aeg üldiselt hullemaks minevat, kuigi oli ka rõõmustavamaid hetki. Õnneks jooksis aja möödudes NSV Liit välispoliitilisse ja majanduslikku ummikseisu. Eestis sai alguse niinimetatud uus ärkamisaeg oma rahvaliikumistega, kust võrsusid õiged inimesed, kes olid õigel ajal õiges kohas ning 1991. aasta 20. augusti hilisõhtul võeti vastu “Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest”. Eesti sai teist korda ametlikult iseseisevaks.

Gertrude Steen on öelnud, et ajaloo juures on rahustav see, et ta kipub ennast kordama. Praeguseks oleme iseseisvad olnud 17 aastat. Eelmine vabariik püsis 21 aastat. Mul tekkis siis loomulikult kurb küsimus - kui kaua on meile siis seekord õnne antud olla iseseisev? Siinkohal unistasin ma põhikoolis tõesti paremast minevikust, millest leiaksin tuleviku suhtes rohkem kindlustunnet.

Eesti mineviku ja tuleviku üle juurdlemine ei andnud mulle tükil ajal rahu. Elu peaks ometi olema ilus, miks siis eesti rahval pole üldse õnne olnud või kui ka on, siis seda ainult lühikest aega. Mõeldes tulevikule, unistasin ma mõnes mõttes paremast minevikust. Uurides minevikku, näib mulle nii mõnigi kord paratamatusena, et ka meie praegune iseseisvusaeg ei kesta igavesti. Siiski olen ma positiivne ning võtan asju teistmoodi. Meie rahvas on vaatama raskele ajaloole suutnud jääda püsima. Paljud rikkaliku kultuuripärandiga rahvad on ajaloost kadunud. Me oleme läbielanud kõikvõimalikud katsumused ning niimoodi asja vaadates ei tohiks miski olla meile võimatu. Liivlasi oli kunagi samapalju kui meid, nüüd neid peaaegu enam pole. Meie oleme olemas. Enam ma ei unista paremast minevikust, nüüd leian ma sellest innustust.

Ei tulnud sellel konkursil tagasisidet. Äramärgitud tööd mulle väga muljet ei avaldanud. Võib-olla on essee lihtsalt liiga palju teemast mööda.

Keskkond ja jätkusuutlik areng

Läviks nimetatakse piiri, mille ületamine võib tuua keskkonnas kaasa kiireid ja sageli ettearvamatuid muutusi. Tulevaste põlvede ja ka meie endi saatus sõltub looduslike süsteemide säästvast kasutamisest

Kas noored hoolivad keskkonnast või mitte on õige kentsakas küsimus. Mingisugust muud võimalust pole, kui hoolida! Sellest, kuidas me suudame oma planeediga kooskõlas elada, sõltub meie kõigi tulevik. Rohkematele inimestele peab teadvustama nende käitumise mõjust keskkonnale. Hoolimatu käitumine keskkonna suhtes on tihti tingitud lihtsalt teadmatusest. Programmid võivad küll olemas olla, aga inimeste harjumust on väga raske muuta. Euroopa on uute tarbimismustrite tutvustamisel väga õigel teel. Minagi oman Euroopa nutikale tarbijale tehtud päevikut ja nii mõnigi fakt on seal pannud mind väga mõtlema. Mõningate hinnangute järgi saab nafta 2040 aastaks otsa. Mõeldes tänasest päevast kaugemale, ei ole see aeg sugugi nii väga kaugel.

Vaatame asja realistlikult, nii lapsed kui ka täiskasvanud mõtlevad väga palju enda heaolu peale. Tervisest sõltub heaolu tohutul määral. Tervis omakorda sõltub väga palju keskkonnast. Iga aasta sureb 3 miljonit alla viie aastast last keskkonnast põhjustatud haiguste tagajärjel. Seega enda heaolu kindlustamiseks peab olema igal juhul keskkonnateadlik. Juba koolides peab sellest tulenevalt käsitlema keskkonna ja inimese vastastikku mõju märksa põhjalikumalt. Ei ole mõtet küsida, milline on meid ümbritseva olukord 100 aasta pärast, siis võib sellele küsimusele olla liiga hilja vastata. Probleemide lahendamisega tuleb kohe tegelema hakkama.

Süsihappegaasi väljalase pidavat aastaks 2030 tõusma 52% võrra. See on suuresti suure energiavajadusega maade - Hiina ja India - esiletõusust tingitud. Euroopa suur väljakutse tulevikuks on suure energiatarbimisega arengumaade turgudele viia keskkonnasäästlikumaid tehnoloogiaid. Meie riikide ühendus ei tohi keskenduda ainult liidusisestele probleemidele, sest keskkonnaprobleemid ei tunne riigipiire. Globaalse mõtlemise juurutamine ei tohi jääda ühe maailmajao tasandile, vaid see peab olema ülemaailmne. Suhtumisest algab kõik. Rekordiliselt kõrged temperatuurid on arvatavalt hävitanud juba 70% India ookeani korallidest. Korrallid moodustavad väga keeruka ökosüsteemi ning neid võib võrrelda maapealsete vihmametsadega. Ökosüsteemid ja liigid hävivad, aga maa rahvastik kasvab järjest ning varsti ei pruugi inimestel suureneva ja ebaefektiivse veetarbimisega võimalik isegi puhast vett juua. Jube on mõelda, kui mittesäästlik on paljude eluks vajalike ressursside tarbimine hetkel. Kunagi meil seda võimalust enam ei ole. Tuleb muutuda.

Kahtlemata on vajadus igasuguse alternatiivenergia järele suur. Vajadus tuleks tasakaalustada uurimisse mineva rahaga. Tavalisele kodanikule tunduvad juba praegu teadusesse panustatavad summad väga suured, aga Ameerika Ühendriikide programmidele jäävad nad ikka mitmeid kordi alla. Aastakümneid läheb aega, et sellist energiasüsteemi välja töötada, sellepärast peab alustama kohe. Enamustel liikmesmaadel on enda uurimisprogrammid energia kohta ning neil kõigil on peamiselt samad eesmärgid. Selline tegevus on hirmus ressursiraiskamine. Need programmid peavad oma jõud kokku panema ja unustama salapäratsemise. Uurimiste ühendamiseks peab olemas olema kindel energiastrateegia, tänu millele toimuks jõudude kokkupanemine, mitte võistlemine saavutuste eest. Sellisel moel oleks infovool palju suurem ning töö kiirem ja efektiivsem. Õnneks on üks esimesi samme selle ideaali täitmisel juba tehtud, nimelt ITER reaktor, mis on paljude maade teadlaste koostöö vili. See on keskkonnasäästlik tuumareaktor, mis ei tekita keskkonnale ohtlikke aineid. Võib uhkusega tõdeda, et ITERi projekt on just tulevikku suunatud, aga see on siiski piisk meres.

Rääkides keskkonnaprobleemidest on väga tihti peetud lahenduseks praegust tuumaenergiat. Minu arvates oleks see lahendus viimases hädas. Maailma Looduse fondi rahvusvahelise direktori James Leape sõnul ei ole tuumaenergia lahendus kliimaprobleemidele, kui suudetakse olemasolev energiapotentsiaal taastuvatele energiaallikatele maksma panna ning keskkonnasäästlikke tehnoloogiaid edasi arendada. Rootsi on pärast hetkelist tuumavaimustust hakanud järjest tuumaenergeetika osa majanduses vähendama. Taastuvate energiallikate maksimaalsele ärakasutamisele peab järjest rohkem rõhuma. Sõna taastuv peab kunagi mängima energiamajanduses võtmerolli.

Linnast bussiga sugulastele külla sõites oli üks maantee kinni, nimelt käis seal suur rekonstrueerimine, mis oli ette võetud tänu Euroopa Liidult selle jaoks tulnud rahaga. Summad olid väga suured ning edaspidi läheb nende teedehooldamiseks ka väga palju raha. Mina sõitsin küll sinna bussiga, aga mul ei oleks ka vahet olnud, kui ma oleksin sinna rongiga läinud. Rongiliiklus on palju keskonnasõbralikum ning maanteede uuendamise asemel peaks minu arvates raha suunama pigem rongide kaasajastamisele ning ühtlasi selle kasutuse propageerimisele. Uute maanteede ehitamine ei ole kunagi lahendust pakkunud, pigem on see just suurendanud sõltuvust autost. Uuemate teede lisandumisega suureneb seal pidevalt liiklus, mingeid alternatiive autole ei ole inimestel siis vaja otsidagi, sest kõik on nii autokeskne. Peale selle on Euroopas veel väga populaarsed lähilennuliinid. Lennuliikluse osakaal transpordis suureneb kogu aeg nig selle tagajärjel paisatakse kasvuhoonegaase kõige ülemistesse atmosfäärikihtidesse, kus nende mõju kliimale on drastiline. Lennukikütuse pealt peavad tulevikus kõik firmad maksma aktsiisi, mille tulud suunatakse keskkonnasäätlikumate tehnoloogiate arendamisse. Lähilennuliinide asemel peab arendama kiirrongide liiklust liidu siseselt. Seega tuleb prioriteete muuta.

Läbimurdeid tehakse teaduses iga hetk. On palju uuendusi, mis oleksid keskkonnaprobleemide vastu võideldes väga edukad. Tore on, aga kahjuks ei jõua sellised uuendused kuidagi turule. See on suur investeering ning ka risk omamoodi. Igal juhul peab toetama uuenduslike tehnoloogiate turulepaiskamist. Need oleksid juba väga tõsised ja efektiivsed sammud probleemide vastu võitlemiseks. Siiski on väga vale õelda, et El ei tee mitte midagi tuleviku heaks. Juba toetatakse firmasid, kes on investeerinud keskkonnasõbralikesse tehnoloogiatesse.

Tulevikku tuleb juba täna hakata planeerima. Selle jaoks on väga tähtis riikidevaheline koostöö ning juba praegu olemasolevate tehnoloogiate praktikasse rakendamine.

.

Esseevõistlus “Tulevik ja karjäär 2006″

Ma olin väiksena alati vihane, kui ma ei saanud midagi, mida ma olin tahtnud. Üks selline asi oli minu onu fotoaparaat Zenit E, mis minu jaoks oli otsekui tükike maagiat tol ajal. Ükskõik kui palju ma nuiasin, ikka ei antud seda kaamerat mulle kätte. Siis saabus unustus aastateks ja kunagi seda kaamerat maal uuesti silmates sai niisama mainitud, et lahe oleks sellega pilti teha. Minu üllatuseks öeldi kohe, et homme ostame filmi ja siis saad proovida. See oli minu jaoks millegi ilusa algus.

Täiesti uskumatu oli see, kui ma oma esimese filmi ilmutusest kätte sain, et ma olin suutnud sellest suurest kaamerast midagi välja võluda! Rõõm oli suur ning ma olin, naljakas praegu mõelda, oma piltide üle väga uhke. Kahjuks jäi kaamera siiski ainult maale piltide tegemiseks. Järgmisel aastal püüdsin ma minna Tartusse fotoringi, aga mind saadeti ukse taha, kuna grupp oli täis. Pettumus oli suur, aga mis teha, alla anda ei võinud ju ometi. Järgmisel aastal läksin uuesti sinna ning nüüd olen ma fotoringis juba kolm aastat käinud. Igasugune uhkus oma piltide vastu hääbus peaaegu kohe peale esimesi nädalad fotoringis. Nähes teiste kaameraid, tundsin ma ennast oma Zenidiga väga alaväärsena. Väga eredalt on mul meeles, kui me käisime fotoringiga ühte tehast pildistamas, sain laenuks sealt digitaalse kaamera ja pildistamine võis alata. Pärast pilte vaadates tuli välja, et ma ei olnud suutnud teha ühtegi teravat pilti, isegi nendel udustel kaadritel polnud mitte mingisugust ideed taga. Kõige hullem oli see, et juhendaja ei kritiseerinud neid pilte otse, vaid pillas mõne üksiku ja salvava märkuse. Sellest sündmusest peale hakkas fotograafia olema number üks hobi mu elus. Trenne ja muid üritusi jäi fotoringi tunni või mõne isealgatatud fotoretke tõttu palju ära. Aga pildid paranesid ja ka mu ellusuhtumine muutus tagantjärele vaadates positiivsemaks. Enam ei olnud hirmu, et keegi võiks mu fotograafiaoskuste ja Zenidi üle nalja visata, sest kõigele saab alati naljaga vastata, et harjutamine teeb meistriks, mitte harjutajaks.

Muidugi oli tahtmine mõnda teist kaamerat proovida ning nii tuli ennast fototuru hindadega kurssi viia. Algus oli väga masendav, kuna hinnad olid ikka kõhedust tekitavad, aga siis sattus minu ette kuulutus, kus ühte Minoltat müüdi väga madala hinnaga. Julgus sai kokku võetud ja saadetud kiri, et kas see kuulutus on ikka tõene. Tuli välja et oli! Ärevus oli suur, kuna mul oli selline tunne, et nii häid asju tuleb elus harva ette. Raha kokku ajades selgus, et üks kolmandik hinnast on ikka puudu ja selle juurde muretsemine oli võimatu. Jällegi sai julgus kokku võetud ning küsitud, kas madalama hinnaga oleks tehing aktsepteeritav. Vastus oli jaatav ja kaamera saabus nädala pärast koju. See tundub olevat ikka veel liiga hea, et olla tõsi. Meenutades seda kaameraostu, on piinlik selle üle, et umbes üks kolmandik hinnast tuli ühe väga toreda mehe käest alla kaubelda. Piinlik küll, aga mis teha kui ressurss puudub ning veel hullem oleks olnud mitte küsida hinna paindlikkuse kohta. Räägitakse küll, et ei loe aparaat, vaid pildistaja, aga peale selle kena välimusega aparaadi saamist, hakati mind hoopis tõsisemalt võtma. Elu on imelik, aga enam ei olnud kuskil häbi võtta fotoaparaat välja ning pildistada.

Ühiskonnas peab inimesel enamasti olema mingi töö, mis teda ja tema peret elataks. Kuid igaüks tahaks, et see töö oleks ka huvitav, motiveeriks tegijat. Kui tulevikus oleks minul võimalik ennast fotograafina normaalselt ära elatada, oleks tore. Mõni aasta tagasi oleks see olnud vaid üks suur eluunistus. Nüüd mõtlema hakates ei ole ma selles enam üldse nii kindel. Professionaalne fotograaf peab enamasti tegema neid töid, mida temalt tellitakse ning lõpuks võib see kukkuda päris kommertslik välja. Niimoodi kaoks ju absoluutselt ära igasugune fotograafia võlu ja tähendus minu jaoks. Aga kuidas siis oleks võimalik oma romantilise hobiga tulevikus järjepidevalt leiba teenida? Päris boheemlaslik elulaad oleks liiast ja tulevikus ka oma pere vastu ülekohtune. Sellised mõtted ja muu mõtete segapuder keerleb mu peas ringi viimasel ajal kogu aeg. Lugedes reportaaže maailma sõjakolletest tekkis ka elav huvi ajakirjanduse vastu. Hopsti ning varsti hakkan ma saatust uskuma. Klassiõde küsis mu käest ühe fotograafi nime ja tundis huvi, et kas ma olen tema pilte näinud. Aus vastus oli, et ei ning kaks päeva hiljem tõi ta mulle W. Eugene Smithi piltidest koostatud raamatu. Fotode väljendusrikkus lõi mind täiesti pahviks. Piltide juures olid viited fotograafi kirjutatud esseedele piltide kohta ning tuli välja, et tema “Country Doctorist” olid saanud alguse fotolood. Lood ja fotod hakkasid mu peas üha enam ringi käima ning nad on seal siiani. Eugene Smith juhtis oma fotode ja kirjutistega tähelepanu ühiskonnas olevatele valupunktidele ning minu karjääriunistus oleks kunagi sama teha.

Unistused on muidugi toredad asjad, paljud inimesed sooviksid saada presidendiks, aga võimalus selleni jõuda on isegi miljonivõidust haruldasem. Mis siis oleks eduvalem minu elus? Enda kallal tuleb kogu aeg tööd teha ja vaeva näha ning loomulikult ei tohi kunagi alla anda. Kui õhtul on olnud mõte varahommikul välja pildistama minna, siis ei tohi enne päikesetõusu lüüa äratuskella kinni ning edasi magada, mõeldes, et küll teine kord saab ka minna. See tähendab laiskust ja sihikindluse puudumist. Kui kuulutatakse välja mõni esseekonkurss, siis ei tohi mõelda, et seda teemat ma ei jaga ning ei ole mõtet kirjutada. Alati saab otsida materjale ning viia ennast teemaga kurssi. Laiskusega ei jõua mitte kuhugile, see halb omadus tuleb enesest kohe välja juurida.

Fotolugudes on ühendatud fotograafia ja ajakirjandus, kui kirjutamisanne puudub, siis kaob ka piltide väljendusrikkus mingil määral ära igava jutu taustal. Seda ei tohi tulevikus juhtuda. Pildid piltideks. Tuleb hoolega enne päästikule vajutamist läbi mõelda see lugu, mida see foto peaks jutustama või mida mina tahan öelda selle kaadriga. Aga kuidas endas kirjutamisannet arendada? See ei ole jällegi muidugi võimatu, lihtsalt tuleb palju tööd teha, kujundada oma stiil, mis oleks huvitav. Sellepärast suundusingi ma peale põhikooli humanitaarklassi ning Treffneri Gümnaasiumis suundusin hoobilt ajakirjandusringi. Varsti oli võimalus mul käia koolilehte esindamas meedialaagris ning sealt on mulle mällu sööbinud lugu, kui üks juhendaja rääkis mitmetest Eesti tuntumatest ajakirjanikest ja kuidas nende õpetajad olid neid düsgraafideks nimetanud ja soovitanud neil ajakirjanikuteest loobuda. Järjekindlus viib sihile. Tuleb koolilehe jaoks harjutada lugude ja piltide tegemist ning ennast pärast alati kriitiliselt analüüsida, midagi saab alati paremini teha. Ülikoolis tuleb minna studeerima ajakirjandust, mille nimel peab juba keskkoolis vaeva nägema, et õpitulemused oleksid head. Ajakirjandust õppides tuleb samal ajal aktiivselt tegeleda fotograafiaga. Veel tuleb jääda oma töödega inimestele silma ning oma nime natukenegi tuntumaks teha. Mina võtan osa kõikidest foto-ja esseekonkurssidest, mida ma silman. Vastuseta töid ja pettumust on küll olnud, aga mul on olnud õnn ka kogeda võidurõõmu. Ning see on siiani kõik pettumused üle kaalunud. Autasustamistel kohtab alati huvitavaid inimesi, kellele silma jäämine võib tulevases elus väga kasulik olla, sest nime tuntus loeb foto-ja ajakirjandusmaailmas väga palju. Eelneva järgi otsekui kangastuks lihtne ja loogiline eduvalem, aga loomulikult peab õnne ka elus olema.

Kõik inimesed tahavad kuhugile kuuluda ja ennast kuidagi määratleda. Austatakse neid, kes oskavad midagi ja on oma elu jooksul mingi oskuse omandanud. Mina tahan, et tulevikus teised inimesed määratleksid mind, kui fotokunstnikku, kes soovib alati oma fotodega midagi öelda ja millegile tähelepanu juhtida. Jutt fotode all peaks olema selge ja stiil peaks olema huvitav ning omane mulle. Fotod ja lood peaksid üksteist täiendama, üheta peab olema teine otsekui poolik. Milline imeline tunne oleks, kui teised inimesed näevad minu lugudes ja piltides äratundmisrõõmu ja miski puudutab neid endid.

Vaheaeg on ammu läbi saanud ning kool käib täie hooga. Ühes vahetunnis hüüdis äkki mulle üks klassiõde, et ta on näinud mu pilte ja talle meeldisid eriti öised pildid. Ta mainis kiirelt, kuidas tema arvates oli seal väga hästi meeleolu tabatud ning ta sattus neid pilte vaadates mingi äratundmiseni. Äkki oli ta kiiresti kuskile ära kadunud ning jätnud mind trepi peale seisma ja mõtlema. Kas tõesti oli keegi jäänud minu, jah minu, fotosid vaadates mõttesse ning need olid talle midagi tähendanud? Mu nägu tõmbus naerule ja naeratus püsib seal siiamaani. Mu pildid olid kedagi puudutanud.

Esikolmikusse ma ka too aasta ei pääsenud, aga üldjoontes võis rahule jääda. Töö märgiti ära ning hiljem saadeti isegi mingit nänni koju- žürii vaatas töid veelkord ja mõnesid silmajäänuid premeeriti. Alguses kirjutasin suhteliselt igava jutu, aga siis proovisin läheneda kirglikumalt teemale. Natukene imal on, aga juba õigel teel

EL roll maailmapoliitikas - tegelikkus ja võimalused

EL on juba praegu mõistlikkuse hääl maailmas. Me oleme oma südameasjaks võtnud jätkusuutliku arengu ja kasvuhoonegaaside vähendamise. Muredes keskkonna pärast on EL maailmas eestkõneleja. Ühendkuningriigis korraldatud valitsuse uuringu kohaselt on noorte suurimaks hirmuks hirm maailma tuleviku ees. Eurooplased vaatavad juba praegu maailma kui ühte tervikut ning oleks tore, kui meie võim maailmapoliitika kujundamisel oleks suurem.

Euroopa Liit on oma olemuselt väga unikaalne, ta ei ole küll suveräänne riik, kuid ometigi peitub selle taga rohkem, kui pelgalt valitsuste vaheline organisatsioon. Majanduslik kaal maailmas on meil väga suur, globaalselt oleme omandanud juhtrolli kaubanduse liberaliseerimise läbirääkimistel. See kõik põhineb muidugi omakasul. Euroopa Liit loodi majanduslikuks organisatsiooniks, poliitilisi volitusi on temal siiamaani suhteliselt vähe. Praegu on liidus 27 riiki, kes kõik on suured isiksused. Omakasu nimel tehakse loomulikult koostööd, aga ühtset välispoliitikat kooskõlastada on juba palju raskem. Mõningaid suurriikide ajaloost tulenevaid erinevusi arvestades on ka senine ühtne välispoliitika olnud väga ebamäärane. Kahjuks ei ole me eriti tõsiseltvõetavad, kui seisukohad erinevates välispoliitilistes küsimustes on erinevad. Edaspidi tuleb nii liidusiseses kui ka välises poliitikas olla mõistlik. Mõistlikkus on sõna, mis peaks Euroopa Liidu võti tulevikku olema. Ühist seisukohta polegi tihti nii raske leida, lihtsalt tuleb arvestada teiste arvamusega ning eesmärgi nimel enda isekusest loobuda. Euroopa Liit peab sisemiselt efektiivselt toimima. Europa.eu lehel on kirjas, et kuna sõjatehnika muutub üha keerukamaks ja kallimaks, peavad liidumaad edaspidi tegem üha rohkem koostööd relvade tootmisel. See on väga õige arengusuund, nii on võimalik üldpildis vähendada relvastusele minevaid kulusid ning ühtlasi ka suurendada meie sõjalist potentsiaali ja sõjaväe mobiilsust. Jõud loeb tänapäeva maailmas kahjuks isegi liiga palju. Victor Hugo on küll öelnud, et kunagi tuleb päev, kui kuule asendavad valijate hääled. Seniks tuleb hoida enda relvajõudusid konkurentsivõimalisena. Seda ei pea tegema investeeringute kogumahu suurendamisega, vaid suurema riikidevahelise koostööga.

Sobilik oleks Euroopa Liitu võrrelda täiesti tavalise perekonnaga. Isa Jaan töötab Tartu ülikoolis lektorina. Tema soov on järgmine aasta minna Uppsala ülikooli majanduslektoriks, et ennast ametialaselt täiustada ja saada uusi kogemusi. Samal ajal on peres ilmnenud probleeme. Poeg Mart on 14 aastane ning jäänud just juba teist korda suitsetamisega vahele. Peretütrel Tiinal on viimasel ajal ilmnenud raskused õpingutega ning ta kurdab, et tema vanemad ei tegele piisavalt temaga. Kui pereisa läheks aastaks välismaale tööle, halveneks olukord peres veelgi. Nii soovitab ka pereema Mari, kes toetab Jaani igati tema soovides, et oleks targem mõni teine aasta ennast täiendama minna. Jaan on mõistlik mees ning nõustub. Uppsala ülikooli läheb ta alles aastate pärast. Siis on tänu vanemate hoolitsusele perekonnaprobleemid rahunenud ning Jaan võib ennast minna ametialaselt koolitama. Seda lugu ei saa mitte kuidagi võtta, kui üksühest võrdlust EL-ga, kuid see teguviis iseloomustab minu arvates väga hästi seda, milline peaks EL lähemate aastate arengusuund olla. 2004.aastast alates on ühendusega liitnud 12 riiki. Seega kõigepealt tuleks keskenduda EL sisepoliitikale, tuleb aidata uutel liikmesriikidel integreeruda Euroopa Liidu vanade ja hästiarenenud riikidega. Piirkonniti on erinevused väga suured ning tuleb aidata väetimatel riikidel saada võrdseks partneriks juba varem liidus olnud riikidega. Kui sisepoliitikas on kõik korras, siis võib hakata juba tugevalt sekkuma maailmapoliitikasse. Oleks rumal öelda, et meid praegu mitte keegi ei kuule, meid võetakse kuulda juba meie suuruse tõttu ning Euroopa Liit on ju maailma suurim kaubavahetaja. Lihtsalt praegu on maailmas võtmeküsimus energia, sellest ei saa üle ega ümber.

Energiallikad, mis on praegu kasutusel, on peamised taastumatud. Neid taastumatuid energiaallikaid EL kahjuks ei oma märkimisväärsetes kogustes. Sellepärast ei ole ka kohe hakata mõtet mängima laia lehte, asja tuleb diplomaatiliselt võtta. Euroopa Liit on partner, kelle häält võetakse juba praegu maailmas kuulda. Kui EL teeb praegu õigeid otsuseid, saavutab meie maailmajao riikide kogum maailmas juhtiva rolli. Kõik eeldused selle jaoks on olemas. Selle jaoks tuleb suunata suuri rahasid teadusesse, eriti alternatiivenergiallikatesse. Kui 2004.aastal oli Euroopa Liidu sisemajanduse koguproduktist teadusesse paigutuv raha protsendimääraga 1,9, siis aastaks 2020 peaks see olema juba 3%. Arengusuunda on küll sellega näidatud, kuid kas see muutus liiga väike siiski ei ole? USA-le jääme me ikka alla ning sellest ei pruugi teaduspõhise ühiskonna loomiseks piisata, mis oleks maailmas konkurentsi-võimeline. Noorte teadlaste tööd peab väga agaralt soodustama, sest üks geniaalne mõttevälgatus võib tähendada palju. Nii oleks aastate pärast EL energiamajandus peaaegu täiesti sõltumatu teistest maadest. Iseseisvalt majandav energiamajandus tähendab ka väga suurt sõltumatust teistest riikidest. Energia pärast ei peaks me enam muretsema. Näib küll naeruväärselt liiga lihtne jutt, et leiutame midagi uut ja kõik on korras. Aga on meil mõnda muud võimalust?

Aafrika liigub üha rohkem meie tähelepanu keskmesse. Must Manner on ideaalne näide kõigist neist hädadest, mis on hetkel maailmas aktuaalsed. Seal on näljahädad, puhast joogivett napib, AIDSI levik on tohutu, suuremad jõed kuivavad ja nii edasi… Kuidas seostub see Euroopa Liiduga? Siiski, Aafrika viletusest saame meie üha rohkem osa. Kõik on näinud kindlasti pilte poolnälgivatest aafriklastest, kes üritavad kitsukesete paatidega kuidagi üle Vahemere pääseda. Kõigi nende põgenike sissesulandumisega meie ühiskonda on väga raske hakkama saada, võib isegi õelda, et suisa võimatu. Malta on selle teema eriti tõsiselt esile toonud. Kultuuriline erinevus on väga suur ning sotsiaalne koormus meie ühiskonnale on tohutu. Mingisugused ühekordsed rahasüstid ja humanitaarabi ei aita enam ammu. Õnneks on olnud Cotonou leping tugev algus selle visiooni teostamiseks. Selle eesmärgiks on soodustada ja kiirendada kultuuri ning majanduse arengut ja tugevdada ja mitmekesistada suhteid EL-ga. Aafrika jalule aitamiseks on vaja tõsiseltvõetavat arengukava. Ilus on muidugi rääkida ajaloolisest taagast, mis meid Aafrika ees kohustab, see aga ei huvita tegelikult mitte kedagi. Must manner peab tulevikus efektiivselt ise hakkama saama ja selleks peab Euroopa Liit oma õla tugevalt alla panema, eriti sümpaatne on minu jaoks Aafrika Liidu idee toetamine. Me võime selle kõik lahterdada küll heasüdamlikkuse alla, aga tegelikult on see meile kasulik. Lõpeks põgenike vool ning tulevikus oleks meil juures üks tugev liitlane.

Euroopal pole siiani olnud tugevat ja ühtset välispoliitikat, võib öelda, et ühine välispoliitika on siiani peaaegu üldse puudunud. Kui mei ei taha edaspidi maailma, kus domineerib üks suurriik, siis on vaja ühtset välis- ja julgeolekupoliitikat. Tulemused ei saabu küll üleöö, kuid nende nimel tuleks juba täna hakata vaeva nägema.

I koht koht mingisugusel EL teemalisel esseekonkursil ja auhinnaks 80gb Ipod, TNK esseekonkursil tuli ka kuidagi esikoht. Aga ideed pole siiski ikka väga selgelt esitatud, vähe fakte on.

…kui budism täidab oma eesmärke veel kaks ja pool tuhat aastatuhat pärast oma tekkimist, kipub teaduse absoluutide eluiga suhteliselt lühikeseks jääma

XIV dalai-laama Tendzin Gjatso on isiksus, kes on maailmas tuntud oma tolerantsuse poolest. Teaduse absoluutide pikaealisuses ta kahtleb. Tõde peab tsitaadis paiknema.

Budismi rajaja oli Siddhartha Budism on 6-5. saj ekr. Indias hinduismist väljakasvanud usund, mille peamiseks eesmärgiks on ihadest ja soovidest loobumise kaudu jõuda kõrgema valgustuseni ehk siis nirvaanani. Religiooni rajaja sündis küll rikkas perekonnas, aga ka temagi tajus, kui ajutine on see kogu maailm tema ümber. Siddartha hakkas otsima ülimat teadmist olemasolu loomusest, millega käiks kaasas vabanemine kõigist kannatustest. Siis usuti, et pärast surma sünnib inimene lihtsalt uuesti mingisuguses kehas, muud hirmsat ei ole küll mõtet karta. Tegelikult on elu ju kannatus ning uuesti ja uuesti sündides oleme kõik loodud kannatama. Pärast pikaaegset meditatsiooni jõudis Gautama sellisele tasandile, kus talle tundus, et ta on vabastatud igavesest ümbersündide ahelast. Selle uue mõiste nimi on nirvaana ning see saigi buda usuliste ülimaks eesmärgiks. Pärast sellise seisundi saavutamist hakkas Siddartha Gautama oma põhimõtteid levitama, aluseks nn. nelja tee õpetuse.

Võttes budismi kui suurt maailmareligiooni, siis selle alusväited on minu arvates mittetõestatavad ning samas ka mitte valekspööratavad, neile on omistatud aegade jooksul kogukonna poolt absoluutse tõe väärtus. Väga raske on ümber lükata nelja õilsa tõe või siis kaheksa osalise tee õpetust budismis. See on võimatu, kuna religioon ei eeldagi erinevalt teadusest ainueksimatust. Pigem antakse juhiseid, kuidas oleks võimalik olla parem inimene. Juhtnööre pole vajagi ümber lükata, sest nende järgmine ei ole kohustuslik.

Teaduse eesmärk on selle meelelise maailma, mida tunnetatakse oma meeltega, paremini tundmaõppimine. Absoluut teaduses on mingi väärtuse või muu üldkehtivust rõhutav printsiip. Teadus on läbi ajaloo teinud läbi arenguid, mõned neist on olnud nii tormised, et muutnud mõne hetkega inimeste ettekujutlust maailmast. Kõigest sajand tagasi muutus kogu füüsika ning koos sellega ka inimkonna arusaam Universumist. Albert Einstein lihtsalt küsis, mis juhtuks, kui me liiguksime valguse kiirusega ja voilaa. Oli saabunud uus lähenemine, millega muudeti senist üldkehtivust.

Absoluut filosoofias ja religioonis üldisemalt on kõige olemasoleva igavene lähtealus. Budismi lähtealus on inimese eksistentsiaalne kannatus, mille ületamiseks annab juhiseid budistlik õpetus. Budistliku õpetuse võlu on selles, et seal on suur tõlgendamise vabadus. Peamiseks eesmärgiks võib küll lugeda nirvaanat, aga inimene, kes soovib teadlikult sellisesse seisundisse jõuda, peab läbima suure pettumuse. Nirvaanasse ei tohi püüelda, eesmärk peab olema enda ja maailma parem tundmaõppimine, kõrgem valgustus peab tulema iseenesest, mitte sinna meeleheitlikult püüeldes. Siiski kedagi, kellele budism on hingelähedane ei süüdistata, kui ta elulõpus ei saavuta Virgunu taset. Pigem on ikka eesmärgiks, et indiviid saavutaks enesega rahulolu ja kooskõla maailmaga. Tendzin Gjatzon on samuti öelnud, et religiooni eesmärgiks ei ole ehitada kauneid kirikuid või templeid, vaid arendada positiivseid inimomadusi, selliseid nagu sallivus, suuremeelsus ja armastus. Mitmed budistid, kelle kirjutisi ma olen lugenud ütlevad, et vale on lugeda budismi religiooniks, see on pigem eluviis ja maailmavaade, mis lähtub inimlikust headusest.

Teadus on pidevas kasvamises ja arenemises, püüab seletada, kuidas asjad funktsioneerivad. Püüeldakse mateeria ja Universumi saladuste lahtimõtestamisele. Teaduse küsimuseks on kuidas. Kuidas oleme me loodud? Usk tegeleb tähenduste küsimustega, küsides miks. Miks me oleme loodud? Üks tegeleb faktidega, teine püüab leida nende tähendust. Teadus püstitab iga hetk uusi hüpoteese ja teooriaid, mida on vaja loomulikult ka tõestada ning kontrollida. Usk ei nõua seda kõike, lihtsalt peab millessegi uskuma. Need on kaks erinevat püüet maailma seletada. Miks nende vahel valitses kunagi suur konflikt? Minu arusaamist mööda oli selle põhjus selles, et kunagi oli peamine teadmiste allikas kultuur. Kultuuri alustalaks olid erinevad pühakirjad. Midagi enneolematult uudset oli usklike jaoks, kui teadlased hakkasid avastama uusi loodusseadusi, mis näisid olevat seniste uskumustega vastuolus. Läks tükk aega, enne kui pühakirja järgijad mõistsid, et tegelikult ei välista üks teist, vaid toetavad teineteist, kõik oleneb tõlgendamisest.

Olgem ausad, budismi absoluutide eluiga on olnud tõesti palju pikem. Olles lugenud palju erinevaid tsitaate ning tekste nende kahe teema kohta, tundub mulle üha rohkem, et teadus läheneb budismile. Teaduse sooviks on ikka, et tolle üldkehtivate arusaamade eluiga muutuks pikemaks. Buddha ütles kunagi, et kõik arusaamad, nagu põhjuslikkus, järgnevus, aatomid, algelemendid…on meele ettekujutuse viljad. Peaaegu kaks ja pool tuhat aastad hiljem ütles Einstein, et mõisted on inimmeele vaba looming ja kuidas ka ei paistaks, ei ole üheselt määratletud välise maailma poolt. Mina näen siin lähenemist ja tulevast palju-palju pikemat absoluutide eluiga.

Siddartha Gautama poolt alguse saanud religioon ei soovi mitte midagi ülejäänud maailmale tõestada. Peamine sõnum on propageerida headust. Teadus on süstemaatiline inimtegevus, mis soovib talletada ning saada püsiväärtusega teadmisi. Siin Universumis pole miski kahjuks igavene.

III koht “Teaduse ja religiooni esseekonkursil”.- faktivigasid, tekst ei jookse väga ladusalt ning põhiideed on suhteliselt segased.

Kas raha või pühendumus – karm paratamatus

Hiina vanasõna ütleb, et õnn on see, kui on midagi teha, kedagi armastada ja midagi loota. Õnnelik saab inimene olla tegutsedes – töötades. Töö tööks, aga ma usun, et keegi meist ei soovi oma elu pühendada tegevusele, mida oleks piin igapäevaselt teha. Tõeliselt õnnelik on see, kes leiab töö, mida ta armastab ja mille tegemine talle rõõmu pakub.

Kurb on mõelda, kui vähe paljud noored tegelikult oma tuleviku elukutse peale mõtlevad. Vist ei kujutatata ette, kui suur osa elust töötamisele kulutatakse. Ütleme, et keskmiselt läheme ülikooli 20 aastaselt, seal õpime 5 aastat. Õppelaenude toel ja tänu säästlikkusele tõsiselt tööl veel ei käi. Esimesed kompimised tööturul teeme me kõige optimistlikumalt vaadates umbes 26 aastaselt. Pensionile minnakse umbes 65 aastaselt. Pärast lihtsat arvutamist tuleb välja, et töötada tuleb 39 aastat. Iga aastal on puhkust 31 kalendripäeva ulatuses. See annab tööst puhkust umbes kolm aastat kokku. Järele jääb 36 aastat. Keskmine tööpäev on kaheksa tundi. Aastas on töötunde 1920. Niisiis kõige optimistlikuma prognoosi kohaselt tuleb elus keskmiselt töötada 69120 tundi. Kas keegi tõesti soovib kogu selle aja teha midagi, mis talle ei meeldi? EL-s keskmine eluiga umbes 78 aastat, tegelikkuses töötatakse ka pärast pensioniiga, rääkimata nendest, kes kohe pärast põhi- või keskkooli tööle hakkavad. Seetõttu tuleb juba väga varakult hakata mõtlema selle üle, mida tegelikult elus soovitakse saavutada.

Me kõik tahame ennast elus teostada ning oma lühikese elukogemusega olen ma ka aru saanud, et mitte keegi ei soovi olla rumal, ei taheta olla teiste naerualune. Huvi millegi vastu on see, mis paneb inimesi tegutsema. Peab endale selgeks tegema, mida tulevikust soovitakse, üritades olla enda suhtes võimalikult objektiivne, sest enda tundeid on nii mõnigi kord väga raske mõista. “Tunne end!” on Euroopa üks vanemaid filosoofilisi õpetussõnu ja filosoofilisi probleeme. Enda sisimas peab sellele probleemile lahenduse leidma. Selle probleemi üle mõtlemine ei ole sugugi nii lihtne, kui võib arvata ja nii peab hakkama juba suhteliselt varajases eas sellele tähelepanu pöörama. Rikkaid ja kuulsaid inimesi nähes sooviks küll nende moodi olla, aga ometi, kas see tõesti teeks mind õnnelikuks? Marian Wright Edelman on öelnud, et kunagi ei tohi töötada ainult raha ja võimu nimel, kuna need ei päästa inimese hinge ega aita tal öösiti magada. Tsitaadiga meenub mulle ka üks mõistulugu, mida ma kunagi lugesin India sadhust ja luksuslimusiiniga Briti ärimehe kohta, kes askeeti palmi all istumas nähes peatab oma auto ja küsib, miks too seal istub ja midagi ei tee. „Miks ma peaksin midagi tegema?” ei mõista sadhu. „Noh, kui sa teeksid tööd, võiksid sa teenida raha, palju raha,” selgitas ärimees. „Ja mida ma siis teen, kui mul on palju raha?” küsis askeet vastu. „No siis sa ei peaks enam midagi tegema, sa võiksid istuda lihtsalt palmi all,” ütles ärimees. Selle peale küsis sadhu: „Aga mida ma siis praegu teen?” Niisiis raha ei tohiks elus muutuda kõige tähtsamaks.

Mida rohkem miski elus huvitab, seda rohkem tahetakse seda uurida ning seda tehes omandatakse mõni protsess viimaste nüanssideni. Selle protsessi omandamist võib võtta kui tulevase töö õppimist. Tehes edasi tulevikus seda, mis juba lapseeas on paelunud, saavutatakse tulevikus sellel alal asjatundlikkus. Ideaalmaailmas peaks selle professionaalsusega iseenesest tulema ka raha, sest ometigi ollakse milleski asjatundlik ja tehakse seda südamega.

Selleks et saavutada õnne, on vaja tarkust. Paljude vanemate silmad löövad heameelest kindlasti särama, kui nende laps mainib, et ta mõtleb tulevikus näiteks ärijuhi või juristiameti peale. Need ametid on vanemate jaoks elualad, mis kunagi peavad kindlustama majanduslikult hea sissetuleku. Kunagi võib siis perelaps olla väga tõsisel teelahkmel, kas minna õppima ala, millega tulevikus kaasneb väga tõenäoliselt suur sissetulek või kuulata südamehäält. Südamehääle najal tõmbaks teda näiteks rohkem elektrikukutse. Mida peaks see noor siis tegema, kui on aeg teha üks oma elu tähtsamaid valikuid?. Tulevikule mõeldes teab ta ka, et kunagi peab võtma majalaenu ja väga tõenäoliselt ostma tööl käimiseks auto. Ütleme, et tema tulevane naine saab ka Eesti keskmist sissetulekut. Süda ütleks noorele mehele, et tuleb minna õppima seda, mis talle tõesti meeldib. Kui ta hakkab natukene rohkem asja üle järele mõtlema, mõistab, kui vähe raha tegelikult järele jääb pärast laenude maksmist. Raskusi oleks ots otsaga kokkutulemiseks. Pärast suurt sisemist vastuolu läheb ikka seda ala õppima, millega seondub keskmiselt suurem sissetulek. Ma ei taha öelda, et nüüd on temal tulevikus kõrge palk kindlustatud, lihtsalt tal puudub muu võimalus, kui minna õppima ala, millel terendab suurem raha. Eesti riigil on lähimas tulevikus suur puudus oskustöölistest, mille tõttu tuleb neid üha rohkem välismaalt sisse tuua. Soovitatakse ikka minna õppima seda, mis ennast huvitab. Kahjuks on aga väga raske, elukalliduse ning ülimalt suure palkade ja kinnisvara hindade vahe tõttu, tulla ots otsaga kokku. Ma mainisin, et õnneks on vaja tarkust, see tarkus peaks väljenduma oma sisimate soovide täpsemal kindlakstegemisel. Praeguses Eestis ei taga armastus kutse vastu alati kindlat katust pea kohale.

Levib depression inimeste seas, tööle minnes ollakse kurvad ning üks ainukesi rõõmuhetki päevas on tööpäeva lõpp. Kui paljud inimesed sooviksidki teha oma elus midagi muud, tuleb nende ette tihti karm paratamatus. Tulevikule tuleb mõelda ning üks suurimaid küsimusi on ka elukoht. Jälgides praegusi kinnisvara ülesupitatud hindasid on kahjuks tihti väga raske teha oma tuleviku karjääri suhtes õiget valikut, sest soov luua kodu oma perele on ju esmane. Selle jaoks, et noored saaksid teha seda, mida nad armastavad, peab minu meelest riik tulema appi. Tahame ju kõik, et säiliks Eesti rahvas, et meil oleksid tugevad pered. Õnne otsime siin elus kõik. Ka Aristotelese arvates ei ole võimalik õnne teemat vältida, see olevat inimelu loomulik eesmärk. Tulevane töö on üks väga oluline õnnekomponent. Otsuseid tuleviku ja karjääri kohta ei tohi võtta kergekäeliselt, endas peab jõudma selgusele. Kahjuks praeguses materiaalses maailmas ei ole nii mõnegi valiku tegemine nii lihtne.

See oli siis selle aasta esseevõistlusele “Tulevik ja karjäär”. Võistlusele saabus 182 kirjandit ja mul oli au olla üks kolmekümnest äramärgitust. Esikolme sisse ma ei saanud, aga kirjand ei ole väga hea ka, liiga palju n.ö. sunniga kirjutamist.