Arenguabi vajalikkusest Euroopa Liidule
Euroopa Liit on maailma suurim arenguabi andja. Vaadates 13. septembri eurobaromeetri uuringut, selgub, et Euroopa kodanikud toetavad endiselt arengumaadele antava abi jätkamist ja isegi suurendamist, vaatamata majanduse kasvu aeglustumisele. Kindlasti leiaks sellele rahale Euroopas endas vajalikku rakendust. Mind häirib, et miljardite ja miljardite eurode suunamist vaestele maadele seostatakse tihtipeale ainult meie kollektiivse heasüdamlikkusega. Mis kasu saab arenguabist Euroopa Liit?
Saksamaa, Euroopa multikultuursuse etalon, vaevleb praegu suurtes probleemides. Saksamaale on avatud uste poliitika tõttu tulnud elama umbes neli miljonit moslemit, kellele sakslaste kultuur ja keel eriti korda ei lähe. Sisserännanute kõrge protsent tekitab probleeme. Tekkinud konfliktides on vastuvõtjamaa ise paljuski süüdi. Uut rahvusvahelist tööjõudu toodi lihtsamatele töödele, mida riigi elanikud ise ei tahtnud teha. Kolmanda maailma riikidest tulnute palganõudmised on väiksemad, kuid ei läinudki palju aega, kui selgus, et võõrtöölisi on liiga palju ja nendega on raske toime tulla, sest sisserändajad kutsuvad tavaliselt ka oma perekonna järele. Näiteks Itaaliasse tuli eelmisel aastal immigrante 318 000. Kõigile neile ei suudeta pakkuda haridust, kindlat töökohta ja arstiabi. Mõistlikuma immigratsioonipoliitikaga oleks saanud õigel ajal taolist olukorda vältida, mida kahjuks ei tehtud, ning nüüd on raske põgenike voolu pidurdada.
Samas ei saa immigrantidele teha etteheiteid. Euroopa Liit on maailmas üks rikkamaid piirkondi. Olles sündinud arengumaade kehvades elutingimustes, unistatakse paratamatult paremast elust. Kui päritoluriigis valitseb pidev puudus, hakatakse instinktiivselt mõtlema, kust leida paremaid elutingimusi. Isegi mina olen Eestis elades nõnda mõelnud, teades samas, et olukord pole meil võrreldav arengumaadega. See on puuduses vaevlevas ühiskonnas asjade loomulik käik. Kui üks inimene on suutnud võõral maal tööd leida, siis on tema paratamatuks sooviks perekond enda kõrvale tuua. Nii hakkab sisserändajate osakaal asukohamaal järjest suurenema. Võõrtööliste hulgas tekivad väikesed kogukonnad, kus nad elavad, tehes lihtsamaid töid ja saades eluga hakkama. Võib-olla teistele, maa püsielanikele, näib nende elustandard veel küllatki madal, kuid see on ikka kordades kõrgem, kui oli nende emariigis, sest siin suudab riik tagada turvalisust ja stabiilsust. Võõramaalaste sündimus võrreldes asukohamaade inimestega on küllatki kõrge ja makse tuleb riigile vähe või üldse mitte. Paratamatult kuhjuvad probleemid.
Kõige suurem osa Euroopa Liidu abirahast läheb Aafrikasse. See on omamoodi kõigi maailma probleemide sulatuskatel. Esineb näljahädasid, puhta joogivee nappust, AIDSi levik on raskesti takistatav ja elanikkond kasvab kiiresti. Võiks ju jätta Aafrika maad oma probleeme ise lahendama, aga tänapäeva globaalses maailmas puudutavad need probleemid meid kõiki. Poolnälginud inimesed üritavad vägisi Aafrikast parema elu otsingul üle Vahemere põgeneda. Ainult kõigi nende põgenike sulandumisega meie ühiskonda on väga raske hakkama saada, võib isegi õelda, et suisa võimatu. Parimaks näiteks on Malta, kellele on Aafrikast tulevad põgenikud tõsine koorem. Kultuuriline erinevus on väga suur ning sotsiaalne koormus nende ühiskonnale on üle mõistuse suur. Multikultuursus on eurooplaste identiteedi alus, kuid igal asjal on piirid.
Sisseränne peab tahes-tahtmata toimuma, kuna Euroopa rahvastik vananeb. Ainult suure immigratsiooni tõttu on raske võõrtöölistele rakendust leida ja neid aidata, nagu sooviksime. Ei usu, et ka sisserändajatele väga meeldiks, kui unistuste maa, kuhu nad saabusid, muutub ajapikku üha abitumaks, vaeveldes suutmatuses nendega midagi peale hakata. Ma mäletan, kuidas ülikooli politoloogiakursusel oli üks käsitletavatest teemadest sallivus. Seal öeldi selgelt, et absoluutne sallivus pole võimalik, sallivus on hea vaid mõõdukas koguses ja õiges kohas. Seega lähtugem reaalsusest, kui paljude inimeste elu suudame paremaks teha, et nende elukvaliteet ei erineks meie omast. Samas tahame ka praegust Euroopat, kus erinevad rahvused ei satuks riigisiseselt omavahel konflikti, säilitada.
Siin tuleb mängu arenguabi vaesematele riikidele, nende elukeskkonna paremaks muutmine, et puudus ei vaataks vastu igast nurgast. Põgenike arv väheneks, sest kui tagatud on turvalisus ja võimalus toimetulekuks, siis muutuks väiksemaks ka massiline väljaränne. Sisserändajaid oleks, aga väiksema hulgaga on kergem toime tulla ja see on ka Euroopale kasulik. Ainult abi puhul tuleb jälgida ühte tähtsat kriteeriumit. Ühekordselt häda leevendavatest toidupakkidest pole kasu. Sellel võib olla pigem vastupidine toime: nälgivad inimesed hakkavad uskuma, et parem on olukorral lasta jätkuda samamoodi, kui tasuta abi tuleb niikuinii. Raha andes peab investeerima kindlatesse, pikajalistesse projektidesse, mis parandaksid inimeste elukeskkonda ehk siis tegelema pideva arengukoostööga, võideldes ühiselt vaesuse vastu. Euroopa Liit ise rõhutab, et abi võiks olla palju efektiivsem. Kuna praegu jagatakse raha liiga paljudesse projektidesse, pole eesmärgid ja programmid alati järjekindlad. Olukorda õnneks analüüsitakse ja abiprogramme täiustatakse.
Võib muidugi rääkida ka ajaloolisest taagast, mis meid näiteks aafriklasi kohustab aitama, see aga ei huvita tegelikult mitte kedagi. Tuleb vaadata tõele näkku: arenguabi on Euroopa doonorriikidele sama tähtis, kui vastuvõtjamaadele. Muidugi võib mõnikord olla abi pakkumine seotud ka rikkamate maade moraalse vastutusega vaesemate ees, mis on paljuski seotud ka Euroopa riikide vägivaldse koloniaalminevikuga. Las minevik ja moraalsed kaalutlused jäävad, kuid peamiseks faktoriks, miks vaesemaid riike aidata, on ikka meie endi huvi. Igasugune abi on teretulnud, kuid me aitame teisi ikka peamiselt enda tulu silmas pidades. Tänu arenguabile on võimalik paremini säilitada meil standardiks saanud elukvaliteeti. Üleilmastuvas maailmas kanduvad partamatult arengumaade probleemid meile üle.
Aeg on raske, tehakse kärpeid, kuid tähelepanu arenguabile jääb. Eriti hea näide on Suurbritannia, kes vaatamata kokkuhoiupoliitikale ei vähenda välisabi. Viimane ulatub endiselt ÜRO soovitud 0,7 protsendini SKTst. Vaesemate regioonide aitamisega aitame iseennast. Meid ei ohusta ülisuured põgenike voolud, kellega pole midagi peale hakata. Nende ühiskondade hädad kanduvad seega meile vähem üle.
Friday, February 18, 2011
Wednesday, June 2, 2010
Minu ja minu riigi 20 aastat
Minu ja minu riigi 20 aastat
Võib öelda, et sündisin inimkonna ajaloo ühel kõige tähelepanuväärseimal aastal. Berliini müür langes ning aasta lõpuks oli selgelt näha, et inimestel on suletud ühiskonnast kõrini, kommunistlik ideoloogia sai kaotuse osaliseks. Kõige julmemalt väljendus aja jooksul kogunenud viha 25. detsembril, kaks päeva enne minu sündi, kui mõisteti kiirmenetlusega surma ja hukati 1965. aastast võimul olnud Rumeenia kommunistlik diktaator Nicolae Ceauşescu koos oma naisega. Järgnevalt iseseisvusid riburada pidi Nõukogude Liitu kuulunud riigid, kes ei tahtnud enam kunagi taluda repressioone ja kodanikuvabaduste piiramist. Nüüd, kui ajaloolisest murrangust möödub 20 aastat, on aeg vaadata tagasi. Mis muutused on toimunud meie eludes ning kas oht meie tollal väljavõideldud vabadusele on lõplikult möödas?
Sõjaväes neid ridu kirjutades, kus kehtib karm kodukord ning isiklik ruum seisneb väikeses pingis kahekordse nari ees, taipan, kui väärtuslik vabadus tegelikult on. Praegune Eesti on vaba ühiskond, mida tuleb iga hinna eest hoida. Kodanikuvabadused on nende nappide aastatega tagasipöördumatult rahva meeltesse juurdunud. 20. aastat tagasi oleks olnud raske nii optimistlik olla ja tihti ei oldudki. Mart Laar kirjutas raamatus „ Eesti uus algus”, kuidas 1992. aastal oli valitsusel peaeesmärgiks talve üle elamine, kuna nõukogude ajal rajatud suured paneelmajad vajasid kütteks õli, mida oli väga raske saada. Arutati tõsiselt tervete linnaosade evakueerimist maapiirkondadest, mida pehme talve tõttu siiski ei tehtud. Samas raamatus kirjutab kunagine peaminister, kuidas 1992. aasta sügisel anti maailma juhtivates ajakirjades Eestist äärmiselt negatiivne ja pessimistlik pilt, välisvaatlejatele tundus, et riik liigub kiirelt täieliku kokkuvarisemise teed. Kirjeldades Narva streike ja rahutusi, kirjutas briti ajakirjanik Jonathan Steele 1992. aasta 20. novembri Guardian’is, et vaevalt pärast iseseisvumist on majanduslik ja poliitiline kriis surunud Eesti põlvili, kirjeldati prügikastidest toitu otsivaid vanureid, kõikjal tülitavaid kerjuseid ning räpaseid hangeldajaid. Praegu ajab nende ridade lugemine mind lihtsalt ahhetama. Reisides ringi endistes NSV Liidu maades taipame, kui edukad oleme tegelikult olnud. Ei võrdle me enam ammu ennast Ukraina, Valgevene või Venemaa endaga, vaid võtame eeskujuks Põhjamaad, kelle heaoluühiskonna poole lähenemine on muutumas loomulikuks ootuseks. Oleme suutnud kurva mineviku maha raputada.
27. detsembril sain 20-aastaseks ning võin enda arvates lugeda oma lühikest elu küllaltki edukaks, sest olen suutnud vabanenud ühiskonna kõiki võimalusi hästi ära kasutada, nagu ka minu perekond. Mind kasvatas üksinda ema, kes töötab õpetajana. 1997. aastal suutis ta pingutades vahetada 1 toalise elamispinna avarama vastu. Mäletan, kuidas elukoha vahetus omandas väga maagilise tähenduse, sest sellega kaasnes päris oma tuba, mis on lastele selle puudumisel, kindlasti üks peamisi soove. Nüüdseks on korter nii ilusti ära remonditud, et ka kõige nõudlikuma sisekujundaja pilk jääks rahule. Miski ei ole muidugi tulnud niisama, pigem pingutades ja raha kõrvale pannes, et midagi uut planeerida, kuid erinevalt eelnenust saavad inimesed tõesti midagi ise omada ning see motiveerib tohutult. Defitsiitseid asju pole, piiri seab ainult kujutlusvõime ja raha. Alati võib olla rahulolematu, kuid nüüd on iga eestlane oma õnne sepp ja ei tasu kõiges valitsevat ühiskonda süüdistada.
Mõeldes enda elu lähiminevikule, peatuksin pikemalt aastal 2004, täpsemalt 1. mail, mis on tagantjärele vaadates üks murrangulisemaid aastaid minu elus. Eesti sai siis Euroopa Liidu liikmeks. Tänu EL-le avanes mul võimalus näha maailma. Põhikooli lõpuni polnud mul rõõmu olnud külastada välisriike, kas polnud juhust või raha, tihti mõlemad tegurid koos. Siis saabus Euroopa Liit, mis näis alguses ühe suure tohuvapohuna, sest mina küll sellest täpselt aru ei saanud, aga ometigi näis ta nii põnevalt salapärasena. Lisaks hakkasin üha rohkem märkama, kuidas meediasse ilmusid erinevad kodanikuosalust propageerivad konkursid kooliõpilastele, mille peaauhinnaks oli tihti reis. Nii hakkasin aktiivselt neis osalema, avaldades arvamust esseedega ning viies läbi või osaledes erinevates projektides. Nüüdseks olen pärast gümnaasiumi lõpetamist tänu EL-i vahenditele külastanud umbes kümmet maad, paljusid mitmekordselt. On selleks olnud noortevahetus Itaalias, suvekool Prantsusmaal või europarlamendi saadikute külastamine Brüsselis . . . Seega võib öelda, et viie Euroopa Liidus oldud aastaga on täitunud üks minu lapsepõlve suurimaid unistusi, nimelt näha maailma.
Tahes-tahtmata hakkab silma nende aastate jooksul muutunud haridusmaastik. Kui enne 1991. aastat oli kõrgharidusteel põhimõtteliselt kaks valikut – kas õppida Tallinnas või Tartus, siis praegu on lisaks eelpoolmainitud kahele valla Euroopa, laiemalt ka maailma tohutud haridusalased võimalused. Jäädes Eestisse, ei maksa ka kurvastada, et maailm jääb nägemata, kuna näiteks Tartu Ülikoolil on ligikaudu 350 partnerülikooli Euroopas ja ca 20 teistes maailmajagudes. Tänu Erasmusele on võimalus ühte neist ülikoolidest õpingute ajal külastada. Oma haridustee alguses ei ilmunud välismaal õppimise mõte isegi minu pöörasematesse unistustesse. Vesteldes nüüd algklassi õpilastega haridusest, siis välismaale minek tundub neile nii haigutamapanevalt loogilisena, et sellest ei tasu isegi pikemalt rääkida! Kõik näib täiesti loomulikuna. Eesti-keskne mõtlemine on nende napi 20 aastaga asendunud tõesti Euroopa-kesksega. Oleme eestlased, kuid saanud möödaminnes ka eurooplasteks.
Peab tunnistama, et lapse silmadega on raske märgata väikeseid pisiasju, mis on uue lehekülje tähistuseks ajaloos. Mäletan vaid, kuidas televiisoris asendusid vene päritolu multikad üha rohkem lääne analoogidega, „Mootorratturhiired Marsilt” muutusid minu eakaaslaste kangelasteks. Igaõhtuseks meelelahutuseks sai välismaine actionfilm ning ihaldusväärseimaks leluks poisiklutile legokonstruktur, asendades puust mänguklotse, mis olid juba ammu luitunud värvusega. Üks hetk saabus interneti võidukäik, mis muutus ruttu elu loomupäraseks osaks, mille tõttu hakati maad ka E-stoniaks kutsuma. Teiselt poolt meenub, kuidas 1990ndate keskel näis välismaa sama maagilisena kui jõuluvana, kõik kibelesid sinna ning sealviibijat saatis koheselt kosmopoliidi kuulsus. Aastal 2009 tundub mulle isiklikult, et välismaa lähetusi, õppereise võetakse tihtilugu tüütuna näiva toiminguna, kuna peab kodust eemal olema. Kodu väärtustatakse üha rohkem. Reisimine ei ole ammu enam ainult priviligeeritutele, keegi ei takista meid oma eluga tegemast, mida iganes soovime. Ainult üks asjaolu teeb mind murelikuks, mis võib peapeale pöörata Eesti senise arengu. Selleks on naaberriigis Venemaal toimuv.
Naljakas, kuigi oleme 2004. aastast alates olnud NATO täieõiguslikud liikmed, seostuvad minu suurimad hirmud Eesti Vabariigi iseseisvuse kaotamisega. Kui see juhtub, antakse minu senisele mugavale ja mõnusale elule hoopis teistsugune käik, mis purustaks ka suure osa minu tuleviku ootustest. Ei pea kaugele vaatama, nägemaks, mis tekitab hirmu. Soome kaitseminister Jyri Häkämies lausus 2007. aastal Washingtonis toimunud konverentsil, et tema maa „kolm välispoliitilist eesmärki” on Venemaa, Venemaa ja Venemaa. Tema sõnadest distantseeruti küll ametlikult, kuid ta suutis väga hästi välja tuua selle, millega seostuvad minu põhilised kartused tuleviku ees, vaatamata kuulumisele ühte suurde sõjalisse ning teisse majandus- ja väärtuspõhisesse liitu. Prantslased, itaallased ja paljud teisedki suuremad rahvad peavad kõike kindlasti väikese riigi kodaniku rumalaks mõttelennuks, patsudades samal ajal õlale, julgustades minevikku tagaplaanile jätma, kuid vaadates ida poole, näib, et midagi on küll väga valesti.
Praeguseks on selge, et Lääne rahalised vahendid ja George Sorose fondid ei ole suutnud juurutada Venemaal avatud ühiskonna põhiprintsiipe. Täitsa uskumatu, mis toimub meie naaberriigis, neist on jälle saamas jälle ühe juhiga suletud ühiskond, kus puudub opositsioon. Tasub meenutada ainult 2004. aasta presidendi valimisi, kui opositsiooni kandidaat Ivan Rõbkin kaotati keset kampaaniat lihtsalt ära. Kui siia lisada juurde selle kümnendi meeldejäävaima tsitaadi minu jaoks, kus praegune Venemaa peaminister Vladimir Putin avaldas arvamust, et Nõukogude Liidu lagunemine oli eelmise sajandi suurim geopoliitiline katastroof, kipub artikli autorile küll hirm naha vahele. Võib vastu vaielda, et ei tasu sõnu kontekstist välja rebida, kuid mõte näib siin ilmselge. Kõige kurvem on fakt, et vene rahvas seisab kindlalt oma praeguse peaministri seljataga. Sõltumatu Levada keskuse septembris läbi viidud küsitlus kinnitas, et Putin on jätkuvalt Venemaa populaarseim poliitik.
Venemaa praeguseid arenguid uurinud Mark Mckinnon kirjutab oma raamatus „Uus külm sõda”, kuidas „lähivälismaana” käsitletakse Venemaal neljateist maad, mis kuulusid enne NSV Liitu, need maad on Vladimir Putini arvates lihtsalt mässulised provintsid, kes olid iseseisvuse saavutanud pigem ajaloolise juhuse tõttu, kui rahvusvahelise õiguse võrdõiguslike subjektidena, kes olid vabad määrama omaenda teed. Kõik võiks näida tühjade ähvardustena, kuid 2008. aasta 8. augustil toimunud sündmused tõestasid, et ollakse valmis kasutama jõudu oma eesmärkide saavutamiseks. Vladimir Putin on lisanud Baltikumis elavate venelaste kohta, et nende puhul ei saa rääkida täielikult kindlustatud õigustest ja vabadustest ning kindlasti püütakse neid aidata. 1999. aastal toimunud elumajade õhkulaskmine oli ettekäändeks, alustamaks teist Tšetšeenia sõda, kuigi ikka puuduvad tõendid, et seda tegid tšetšeenidest terroristid. Nii uskumatu, kui kõik ka ei näiks, seostatakse rünnakuid pigem riigivõimude endaga, sest üks loodetav kiire sõda kindlustas tollase peaministri populaarsuse. Mõni sarnane ettekääne võib lõpetada ka meie rahuliku elu.
Rumal on paljude jaoks kindlasti isegi mõelda sõjalise konflikti võimalusest naabriga, kuid praegu, läbides ajateenistust, näib kõik vägagi võimalikuna. Lõpetasime just Rootsist pärit kuulipildujaga KSP-58 õppelaskmise, varsti ootab ees tankitõrjerelv Carl Gustav ning samal ajal käib pidevalt vastaseõpe, kus peame kursuse lõpuks une pealt eristama Vene päritolu liikursuurtükki 2S1 jalaväelahingumasinast BMP-1 ning vahet teha näiteks tankil T-55 ja T-80. Eks eesmärgiks on seatud mitte kaotada teistkordselt oma iseseisvust. Meie valmistume halvimaks ning samal ajal püüab Venemaa taastada oma kunagist positsiooni maailmas. Praegu on nende peamine relv torujuhtmepoliitika, kuid sama joont jätkates võib ka sõda tunduda naabrile lihtsalt vältimatu tööriistana oma imperialistlike soovide rahuldamisel.
Eesti on üleminekuriikide reforme hindava Bertelsmanni transformatsiooniindeksi järgi, mis uuris demokraatiale ja turumajandusele ülemineku edukust 128 maailma riigis, maailmas edukuselt neljas riik. Vahel ütlevad arvud rohkem kui tuhat sõna. Me oleme olnud edukad. Kui saaks võtta kellegi 20 aasta tagusest Eestist ning tuua ta tänapäeva, siis pilt, mis avaneks, ületaks ka tema pöörasemaid lootuseid. Minu ootus tuleviku suhtes oleks, et riigi praegune areng jätkuks samadel alustel- demokraatlikult ja kodanikuvabadusi austades. Kõigele heale võib praegusel momendil lõpu teha ainult suure naabri püüdlused taastada oma kunagist impeeriumi.
Võib öelda, et sündisin inimkonna ajaloo ühel kõige tähelepanuväärseimal aastal. Berliini müür langes ning aasta lõpuks oli selgelt näha, et inimestel on suletud ühiskonnast kõrini, kommunistlik ideoloogia sai kaotuse osaliseks. Kõige julmemalt väljendus aja jooksul kogunenud viha 25. detsembril, kaks päeva enne minu sündi, kui mõisteti kiirmenetlusega surma ja hukati 1965. aastast võimul olnud Rumeenia kommunistlik diktaator Nicolae Ceauşescu koos oma naisega. Järgnevalt iseseisvusid riburada pidi Nõukogude Liitu kuulunud riigid, kes ei tahtnud enam kunagi taluda repressioone ja kodanikuvabaduste piiramist. Nüüd, kui ajaloolisest murrangust möödub 20 aastat, on aeg vaadata tagasi. Mis muutused on toimunud meie eludes ning kas oht meie tollal väljavõideldud vabadusele on lõplikult möödas?
Sõjaväes neid ridu kirjutades, kus kehtib karm kodukord ning isiklik ruum seisneb väikeses pingis kahekordse nari ees, taipan, kui väärtuslik vabadus tegelikult on. Praegune Eesti on vaba ühiskond, mida tuleb iga hinna eest hoida. Kodanikuvabadused on nende nappide aastatega tagasipöördumatult rahva meeltesse juurdunud. 20. aastat tagasi oleks olnud raske nii optimistlik olla ja tihti ei oldudki. Mart Laar kirjutas raamatus „ Eesti uus algus”, kuidas 1992. aastal oli valitsusel peaeesmärgiks talve üle elamine, kuna nõukogude ajal rajatud suured paneelmajad vajasid kütteks õli, mida oli väga raske saada. Arutati tõsiselt tervete linnaosade evakueerimist maapiirkondadest, mida pehme talve tõttu siiski ei tehtud. Samas raamatus kirjutab kunagine peaminister, kuidas 1992. aasta sügisel anti maailma juhtivates ajakirjades Eestist äärmiselt negatiivne ja pessimistlik pilt, välisvaatlejatele tundus, et riik liigub kiirelt täieliku kokkuvarisemise teed. Kirjeldades Narva streike ja rahutusi, kirjutas briti ajakirjanik Jonathan Steele 1992. aasta 20. novembri Guardian’is, et vaevalt pärast iseseisvumist on majanduslik ja poliitiline kriis surunud Eesti põlvili, kirjeldati prügikastidest toitu otsivaid vanureid, kõikjal tülitavaid kerjuseid ning räpaseid hangeldajaid. Praegu ajab nende ridade lugemine mind lihtsalt ahhetama. Reisides ringi endistes NSV Liidu maades taipame, kui edukad oleme tegelikult olnud. Ei võrdle me enam ammu ennast Ukraina, Valgevene või Venemaa endaga, vaid võtame eeskujuks Põhjamaad, kelle heaoluühiskonna poole lähenemine on muutumas loomulikuks ootuseks. Oleme suutnud kurva mineviku maha raputada.
27. detsembril sain 20-aastaseks ning võin enda arvates lugeda oma lühikest elu küllaltki edukaks, sest olen suutnud vabanenud ühiskonna kõiki võimalusi hästi ära kasutada, nagu ka minu perekond. Mind kasvatas üksinda ema, kes töötab õpetajana. 1997. aastal suutis ta pingutades vahetada 1 toalise elamispinna avarama vastu. Mäletan, kuidas elukoha vahetus omandas väga maagilise tähenduse, sest sellega kaasnes päris oma tuba, mis on lastele selle puudumisel, kindlasti üks peamisi soove. Nüüdseks on korter nii ilusti ära remonditud, et ka kõige nõudlikuma sisekujundaja pilk jääks rahule. Miski ei ole muidugi tulnud niisama, pigem pingutades ja raha kõrvale pannes, et midagi uut planeerida, kuid erinevalt eelnenust saavad inimesed tõesti midagi ise omada ning see motiveerib tohutult. Defitsiitseid asju pole, piiri seab ainult kujutlusvõime ja raha. Alati võib olla rahulolematu, kuid nüüd on iga eestlane oma õnne sepp ja ei tasu kõiges valitsevat ühiskonda süüdistada.
Mõeldes enda elu lähiminevikule, peatuksin pikemalt aastal 2004, täpsemalt 1. mail, mis on tagantjärele vaadates üks murrangulisemaid aastaid minu elus. Eesti sai siis Euroopa Liidu liikmeks. Tänu EL-le avanes mul võimalus näha maailma. Põhikooli lõpuni polnud mul rõõmu olnud külastada välisriike, kas polnud juhust või raha, tihti mõlemad tegurid koos. Siis saabus Euroopa Liit, mis näis alguses ühe suure tohuvapohuna, sest mina küll sellest täpselt aru ei saanud, aga ometigi näis ta nii põnevalt salapärasena. Lisaks hakkasin üha rohkem märkama, kuidas meediasse ilmusid erinevad kodanikuosalust propageerivad konkursid kooliõpilastele, mille peaauhinnaks oli tihti reis. Nii hakkasin aktiivselt neis osalema, avaldades arvamust esseedega ning viies läbi või osaledes erinevates projektides. Nüüdseks olen pärast gümnaasiumi lõpetamist tänu EL-i vahenditele külastanud umbes kümmet maad, paljusid mitmekordselt. On selleks olnud noortevahetus Itaalias, suvekool Prantsusmaal või europarlamendi saadikute külastamine Brüsselis . . . Seega võib öelda, et viie Euroopa Liidus oldud aastaga on täitunud üks minu lapsepõlve suurimaid unistusi, nimelt näha maailma.
Tahes-tahtmata hakkab silma nende aastate jooksul muutunud haridusmaastik. Kui enne 1991. aastat oli kõrgharidusteel põhimõtteliselt kaks valikut – kas õppida Tallinnas või Tartus, siis praegu on lisaks eelpoolmainitud kahele valla Euroopa, laiemalt ka maailma tohutud haridusalased võimalused. Jäädes Eestisse, ei maksa ka kurvastada, et maailm jääb nägemata, kuna näiteks Tartu Ülikoolil on ligikaudu 350 partnerülikooli Euroopas ja ca 20 teistes maailmajagudes. Tänu Erasmusele on võimalus ühte neist ülikoolidest õpingute ajal külastada. Oma haridustee alguses ei ilmunud välismaal õppimise mõte isegi minu pöörasematesse unistustesse. Vesteldes nüüd algklassi õpilastega haridusest, siis välismaale minek tundub neile nii haigutamapanevalt loogilisena, et sellest ei tasu isegi pikemalt rääkida! Kõik näib täiesti loomulikuna. Eesti-keskne mõtlemine on nende napi 20 aastaga asendunud tõesti Euroopa-kesksega. Oleme eestlased, kuid saanud möödaminnes ka eurooplasteks.
Peab tunnistama, et lapse silmadega on raske märgata väikeseid pisiasju, mis on uue lehekülje tähistuseks ajaloos. Mäletan vaid, kuidas televiisoris asendusid vene päritolu multikad üha rohkem lääne analoogidega, „Mootorratturhiired Marsilt” muutusid minu eakaaslaste kangelasteks. Igaõhtuseks meelelahutuseks sai välismaine actionfilm ning ihaldusväärseimaks leluks poisiklutile legokonstruktur, asendades puust mänguklotse, mis olid juba ammu luitunud värvusega. Üks hetk saabus interneti võidukäik, mis muutus ruttu elu loomupäraseks osaks, mille tõttu hakati maad ka E-stoniaks kutsuma. Teiselt poolt meenub, kuidas 1990ndate keskel näis välismaa sama maagilisena kui jõuluvana, kõik kibelesid sinna ning sealviibijat saatis koheselt kosmopoliidi kuulsus. Aastal 2009 tundub mulle isiklikult, et välismaa lähetusi, õppereise võetakse tihtilugu tüütuna näiva toiminguna, kuna peab kodust eemal olema. Kodu väärtustatakse üha rohkem. Reisimine ei ole ammu enam ainult priviligeeritutele, keegi ei takista meid oma eluga tegemast, mida iganes soovime. Ainult üks asjaolu teeb mind murelikuks, mis võib peapeale pöörata Eesti senise arengu. Selleks on naaberriigis Venemaal toimuv.
Naljakas, kuigi oleme 2004. aastast alates olnud NATO täieõiguslikud liikmed, seostuvad minu suurimad hirmud Eesti Vabariigi iseseisvuse kaotamisega. Kui see juhtub, antakse minu senisele mugavale ja mõnusale elule hoopis teistsugune käik, mis purustaks ka suure osa minu tuleviku ootustest. Ei pea kaugele vaatama, nägemaks, mis tekitab hirmu. Soome kaitseminister Jyri Häkämies lausus 2007. aastal Washingtonis toimunud konverentsil, et tema maa „kolm välispoliitilist eesmärki” on Venemaa, Venemaa ja Venemaa. Tema sõnadest distantseeruti küll ametlikult, kuid ta suutis väga hästi välja tuua selle, millega seostuvad minu põhilised kartused tuleviku ees, vaatamata kuulumisele ühte suurde sõjalisse ning teisse majandus- ja väärtuspõhisesse liitu. Prantslased, itaallased ja paljud teisedki suuremad rahvad peavad kõike kindlasti väikese riigi kodaniku rumalaks mõttelennuks, patsudades samal ajal õlale, julgustades minevikku tagaplaanile jätma, kuid vaadates ida poole, näib, et midagi on küll väga valesti.
Praeguseks on selge, et Lääne rahalised vahendid ja George Sorose fondid ei ole suutnud juurutada Venemaal avatud ühiskonna põhiprintsiipe. Täitsa uskumatu, mis toimub meie naaberriigis, neist on jälle saamas jälle ühe juhiga suletud ühiskond, kus puudub opositsioon. Tasub meenutada ainult 2004. aasta presidendi valimisi, kui opositsiooni kandidaat Ivan Rõbkin kaotati keset kampaaniat lihtsalt ära. Kui siia lisada juurde selle kümnendi meeldejäävaima tsitaadi minu jaoks, kus praegune Venemaa peaminister Vladimir Putin avaldas arvamust, et Nõukogude Liidu lagunemine oli eelmise sajandi suurim geopoliitiline katastroof, kipub artikli autorile küll hirm naha vahele. Võib vastu vaielda, et ei tasu sõnu kontekstist välja rebida, kuid mõte näib siin ilmselge. Kõige kurvem on fakt, et vene rahvas seisab kindlalt oma praeguse peaministri seljataga. Sõltumatu Levada keskuse septembris läbi viidud küsitlus kinnitas, et Putin on jätkuvalt Venemaa populaarseim poliitik.
Venemaa praeguseid arenguid uurinud Mark Mckinnon kirjutab oma raamatus „Uus külm sõda”, kuidas „lähivälismaana” käsitletakse Venemaal neljateist maad, mis kuulusid enne NSV Liitu, need maad on Vladimir Putini arvates lihtsalt mässulised provintsid, kes olid iseseisvuse saavutanud pigem ajaloolise juhuse tõttu, kui rahvusvahelise õiguse võrdõiguslike subjektidena, kes olid vabad määrama omaenda teed. Kõik võiks näida tühjade ähvardustena, kuid 2008. aasta 8. augustil toimunud sündmused tõestasid, et ollakse valmis kasutama jõudu oma eesmärkide saavutamiseks. Vladimir Putin on lisanud Baltikumis elavate venelaste kohta, et nende puhul ei saa rääkida täielikult kindlustatud õigustest ja vabadustest ning kindlasti püütakse neid aidata. 1999. aastal toimunud elumajade õhkulaskmine oli ettekäändeks, alustamaks teist Tšetšeenia sõda, kuigi ikka puuduvad tõendid, et seda tegid tšetšeenidest terroristid. Nii uskumatu, kui kõik ka ei näiks, seostatakse rünnakuid pigem riigivõimude endaga, sest üks loodetav kiire sõda kindlustas tollase peaministri populaarsuse. Mõni sarnane ettekääne võib lõpetada ka meie rahuliku elu.
Rumal on paljude jaoks kindlasti isegi mõelda sõjalise konflikti võimalusest naabriga, kuid praegu, läbides ajateenistust, näib kõik vägagi võimalikuna. Lõpetasime just Rootsist pärit kuulipildujaga KSP-58 õppelaskmise, varsti ootab ees tankitõrjerelv Carl Gustav ning samal ajal käib pidevalt vastaseõpe, kus peame kursuse lõpuks une pealt eristama Vene päritolu liikursuurtükki 2S1 jalaväelahingumasinast BMP-1 ning vahet teha näiteks tankil T-55 ja T-80. Eks eesmärgiks on seatud mitte kaotada teistkordselt oma iseseisvust. Meie valmistume halvimaks ning samal ajal püüab Venemaa taastada oma kunagist positsiooni maailmas. Praegu on nende peamine relv torujuhtmepoliitika, kuid sama joont jätkates võib ka sõda tunduda naabrile lihtsalt vältimatu tööriistana oma imperialistlike soovide rahuldamisel.
Eesti on üleminekuriikide reforme hindava Bertelsmanni transformatsiooniindeksi järgi, mis uuris demokraatiale ja turumajandusele ülemineku edukust 128 maailma riigis, maailmas edukuselt neljas riik. Vahel ütlevad arvud rohkem kui tuhat sõna. Me oleme olnud edukad. Kui saaks võtta kellegi 20 aasta tagusest Eestist ning tuua ta tänapäeva, siis pilt, mis avaneks, ületaks ka tema pöörasemaid lootuseid. Minu ootus tuleviku suhtes oleks, et riigi praegune areng jätkuks samadel alustel- demokraatlikult ja kodanikuvabadusi austades. Kõigele heale võib praegusel momendil lõpu teha ainult suure naabri püüdlused taastada oma kunagist impeeriumi.
Sunday, March 7, 2010
Abstraktsiooni võlu
Abstraktsiooni võlu.
Minu kirja pandud mõttekäigud, mida ei ole stiliseeritud.
Kursuse jätkudes hakkas mulle abstraktsionism üha rohkem sümpaatsemana tunduma. Mulle oli enne olnud realism meelepärane, kuna tundus, et sellise stiili viljelemiseks on vaja kõige rohkem oskusi. Aja möödudes sai selgeks, et päris nii see ikka ei ole. Me käisime Heldur Viiresega intervjuud tegemas ja pärast seda rääkisime ka päris pikalt kunstist. Ta rääkis meile Eesti esimestest abstraktsionistidest ja kuidas Elmar Kits ei olnud sugugi esimene, nagu arvatakse. Nähes, et teised juba julgemalt viljelevad seda voolu, vohas ta kähku palju maale sellel teemal (oma naise ja tütre abiga) valmis ja korraldas koheselt suurejoonelise näituse. Nii et reklaam mängis juba siis tähtsat rolli. Ka oma peene pintslitõmbe olevat ta naiselt üle võtnud. Selle pika mõttekäiguga tahan ma lihtsalt pöörduda tema viimaste sõnade juurde enne äraminekut, kus ta ütles, et abstraktsionist olla on ikka kuradi raske- sa pead maalima nii, et keegi seda ära ei tunne. Ja selles seisnebki minu jaoks abstraktsionismi võlu, seda jälgides peab inimene ise oma pea tööle panema ning looma oma kujutlusse vastava pildi. See ei ole nii kerge, kui esmapilgul paistab.
Selle uuema aja kunsti ja voolude kohta olen ma kuulnud kogu aeg nii palju vingumist, et tihti tüütab kogu see jutt lihtsalt ära. Ei saada aru, et kunst areneb kogu aeg ja kui inimene ei saa vahel millestki aru, hakkab ta lihtsalt vinguma ning nii see toimubki moodsa kunsti kallal. Vingumise põhjus on teadmatus ja inimlik lollus. Et inimeste silmapiiri arendada, tuleb neid panna mõtlema ja ühtlasi ka harida.
Minu arvates on tihti nii, et asjadest saadakse valesti aru, kuna ei taibata täpselt asja definitsiooni. Mida tähendab abstraktsionism teaduslikus keeles? See tuleneb ladinakeelsest sõnast abstraction, mis tähendab eraldamist. Mõistet edasi võttes tuleb selgituseks öelda, et see on pilt või kuju, millel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ümbritsevast keskkonnast. See on selle voolu eesmärgiks, anda edasi emotsiooni teistsuguste vahenditega, panna inimest mõtlema. Minu arvates on juba sellest lähtudes igasuguse moodsa kunsti vihkajate mölin ( kes enamasti toovad näiteks vihatud abstraktsionismi ), kellele ei ole uue kunsti suunad meelepärased ja toovad eeskujuks “vana head realismi”, täiesti asjakohatu, sest abstraktsel kunstil lihtsalt ei ole eesmärgiks kujutada asju nii, nagu on kombeks saanud. Abstraktsionistid püüavad kunstilist tähendust saavutada pelki värve, jooni, pindu ja mahte ühendades. Sellest lähtudes tuleks neid ka hinnata, mis emotsiooni nad suudavad vaatajates tekitatada, mitte laadis, et see arvatav pildi peal olev õun ei ole päriselus selline ja kui kunstnik joonistada seda ei oska, võiks ta hoopis töö tegemata jätta. Aga ometigi abstraktsionistid ei püüagi seda saavutada! Süvenedes värviõpetusse ning mida abstraktsionismi rajaja Kandinsky värvide olemuse kohta kirjutas, siis varem või hiljem peaks tabama teadmine, et seda võib nimetada isegi päris keeruliseks teaduseks. Tema jaoks oli iga lõuend värviteater. Ma leidsin ühe väga mõnusa lause, mis Kandinsky stiili iseloomustamiseks on välja toodud ning mis minu arvates sobib ka laiemalt abstraktsionistide loomingu kohta- nimelt tuleb leida üles elu, muuta tajutavaks selle tuksed, panna paika seadused, mis seda valitsevad. Saab üldse kunstilt midagi enamat nõuda?
Samas, mõeldes tänapäeva maailma peale, siis nii mitmedki inimesed tõstavad tihti näpu üles, pannes teisi ennast kuulama ja küsivad tohutult sügavamõttelise küsimuse- kas see maailm on ikka selline, nagu me teda näeme. Saksa filosoof Kant juba tähendas, et kui me maailma tajume sellisena, ei tähenda see, et ta selline on, vaid et mõistus on selline, et me ei saa teda teisiti tajuda. Sellepärast tulebki ekspressioniste austada, et nende tööd panevad inimese mõtlema, tänu neile hakkab inimese hallolluse sügavikus tööle midagi, mis annaks nagu signaali, et no kurja, on vist teisigi võimalusi maailma näha, kui ma ette kujutasin. Ma mäletan, kuidas Esa Saarinen kirjutas taani filosoof SØren Kirkegaardi kohta väga ilusasti, nimelt tema arvates on usk hüpe, see on hüpe tundmatuse poole ning ta usub, et teisel pool kuristikku on Jumal ja ta peab hüppama. Abstraktsionistid on teinud võimatuna näiva hüppe üle kuristiku, mille lõpus on nende jaoks reaalne maailm, mis on tavalise inimsilma eest peidus. Austust neile selle eest!
karl haljasmets, 12d
Midagi kunstiajaloo tunni jaoks
Minu kirja pandud mõttekäigud, mida ei ole stiliseeritud.
Kursuse jätkudes hakkas mulle abstraktsionism üha rohkem sümpaatsemana tunduma. Mulle oli enne olnud realism meelepärane, kuna tundus, et sellise stiili viljelemiseks on vaja kõige rohkem oskusi. Aja möödudes sai selgeks, et päris nii see ikka ei ole. Me käisime Heldur Viiresega intervjuud tegemas ja pärast seda rääkisime ka päris pikalt kunstist. Ta rääkis meile Eesti esimestest abstraktsionistidest ja kuidas Elmar Kits ei olnud sugugi esimene, nagu arvatakse. Nähes, et teised juba julgemalt viljelevad seda voolu, vohas ta kähku palju maale sellel teemal (oma naise ja tütre abiga) valmis ja korraldas koheselt suurejoonelise näituse. Nii et reklaam mängis juba siis tähtsat rolli. Ka oma peene pintslitõmbe olevat ta naiselt üle võtnud. Selle pika mõttekäiguga tahan ma lihtsalt pöörduda tema viimaste sõnade juurde enne äraminekut, kus ta ütles, et abstraktsionist olla on ikka kuradi raske- sa pead maalima nii, et keegi seda ära ei tunne. Ja selles seisnebki minu jaoks abstraktsionismi võlu, seda jälgides peab inimene ise oma pea tööle panema ning looma oma kujutlusse vastava pildi. See ei ole nii kerge, kui esmapilgul paistab.
Selle uuema aja kunsti ja voolude kohta olen ma kuulnud kogu aeg nii palju vingumist, et tihti tüütab kogu see jutt lihtsalt ära. Ei saada aru, et kunst areneb kogu aeg ja kui inimene ei saa vahel millestki aru, hakkab ta lihtsalt vinguma ning nii see toimubki moodsa kunsti kallal. Vingumise põhjus on teadmatus ja inimlik lollus. Et inimeste silmapiiri arendada, tuleb neid panna mõtlema ja ühtlasi ka harida.
Minu arvates on tihti nii, et asjadest saadakse valesti aru, kuna ei taibata täpselt asja definitsiooni. Mida tähendab abstraktsionism teaduslikus keeles? See tuleneb ladinakeelsest sõnast abstraction, mis tähendab eraldamist. Mõistet edasi võttes tuleb selgituseks öelda, et see on pilt või kuju, millel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ümbritsevast keskkonnast. See on selle voolu eesmärgiks, anda edasi emotsiooni teistsuguste vahenditega, panna inimest mõtlema. Minu arvates on juba sellest lähtudes igasuguse moodsa kunsti vihkajate mölin ( kes enamasti toovad näiteks vihatud abstraktsionismi ), kellele ei ole uue kunsti suunad meelepärased ja toovad eeskujuks “vana head realismi”, täiesti asjakohatu, sest abstraktsel kunstil lihtsalt ei ole eesmärgiks kujutada asju nii, nagu on kombeks saanud. Abstraktsionistid püüavad kunstilist tähendust saavutada pelki värve, jooni, pindu ja mahte ühendades. Sellest lähtudes tuleks neid ka hinnata, mis emotsiooni nad suudavad vaatajates tekitatada, mitte laadis, et see arvatav pildi peal olev õun ei ole päriselus selline ja kui kunstnik joonistada seda ei oska, võiks ta hoopis töö tegemata jätta. Aga ometigi abstraktsionistid ei püüagi seda saavutada! Süvenedes värviõpetusse ning mida abstraktsionismi rajaja Kandinsky värvide olemuse kohta kirjutas, siis varem või hiljem peaks tabama teadmine, et seda võib nimetada isegi päris keeruliseks teaduseks. Tema jaoks oli iga lõuend värviteater. Ma leidsin ühe väga mõnusa lause, mis Kandinsky stiili iseloomustamiseks on välja toodud ning mis minu arvates sobib ka laiemalt abstraktsionistide loomingu kohta- nimelt tuleb leida üles elu, muuta tajutavaks selle tuksed, panna paika seadused, mis seda valitsevad. Saab üldse kunstilt midagi enamat nõuda?
Samas, mõeldes tänapäeva maailma peale, siis nii mitmedki inimesed tõstavad tihti näpu üles, pannes teisi ennast kuulama ja küsivad tohutult sügavamõttelise küsimuse- kas see maailm on ikka selline, nagu me teda näeme. Saksa filosoof Kant juba tähendas, et kui me maailma tajume sellisena, ei tähenda see, et ta selline on, vaid et mõistus on selline, et me ei saa teda teisiti tajuda. Sellepärast tulebki ekspressioniste austada, et nende tööd panevad inimese mõtlema, tänu neile hakkab inimese hallolluse sügavikus tööle midagi, mis annaks nagu signaali, et no kurja, on vist teisigi võimalusi maailma näha, kui ma ette kujutasin. Ma mäletan, kuidas Esa Saarinen kirjutas taani filosoof SØren Kirkegaardi kohta väga ilusasti, nimelt tema arvates on usk hüpe, see on hüpe tundmatuse poole ning ta usub, et teisel pool kuristikku on Jumal ja ta peab hüppama. Abstraktsionistid on teinud võimatuna näiva hüppe üle kuristiku, mille lõpus on nende jaoks reaalne maailm, mis on tavalise inimsilma eest peidus. Austust neile selle eest!
karl haljasmets, 12d
Midagi kunstiajaloo tunni jaoks
Thursday, July 16, 2009
Eesti Lipp
„Lipp kui riikluse sümbol”
Paar nädalat tagasi, 24. veebruaril, vaatasin aknast välja ja silma hakkasid arvukad lipud, mis väljas lehvisid. See oli Eesti Vabariigi aastapäev. Sinimustvalge värvikombinatsioon on omandanud rahva seas väga erilise tähenduse. Mis on selle põhjus?
Lipp on sümbol, millega tänapäeval väljendatakse oma riiklikku või kogukondlikku kuuluvust. Meie lipu lugu algas 1881. aastal, kui avaldati Eesti Postimehes üliõpilase Jaan Bergmanni luuletus „Eesti lipp”, kus Eesti värvideks nimetati helesinine, must ja roheline. Helesinine sümboliseeris usku, et kuni kestab taevas, jääb alles ka Eesti rahvas. Must viitas minevikule ja rahvusikku väärtust rõhuvale kuuele ning roheline väljendas lootust, et Eesti saab uueks, nagu loodus igal kevadel. Vironia korporatsiooni asutanud eestlased valisid oma värvideks selle värvikolmiku, aga asendasid Hugo Treffner soovitusel rohelise valgega, mis pidi sümboliseerima rahva püüdlemist valguse poole. Läks paar aastat mööda ning 1883. aastal kuulutati Eesti Üliõpilaste Selts sinimustvalge hoidjaks ning aasta hiljem õmbles Tartu Ülikooli eesti keele lektori Karl August Hermanni naine Paula lipu valmis. Lippu ei õnnistatud Tartus, kuna kardeti baltisakslaste provokatsioone, aga Otepää kirikuõpetaja Burchard Sperrlingki ettepanekul tehti seda Otepääl. Lipp õnnistati 4. juuni õhtul kui kogu Eesti lipuna ja selllest ajast peale levis ta üle maa. Eesti rahvas võttis lipu väga kiiresti omaks, kuna nende värvidega tekkis inimestel side.
Nüüd, kui eestlastel oli kujunemas tugev rahvussümbol, mille kaudu näidata ennast iseseisva kultuurilooga rahvana, ei tähendanud see siiski seda, et igal pool hakati demonstratiivset lippu lehvitama ja nõudma suuremat enesemääramisõigust. Aeg oli veel liiga raske. Esimest korda toodi sinimustvalge lipp avalikult välja 19. oktoobril 1905, kui korraldati meeleavaldus tsaari oktoobrimanifesti toetuseks. Meeleavaldusest peale muutus sinimustvalge lipu väljatoomine järjest tavalisemaks. See oli kõige selgem oma iseseisvumissoovi väljendus. 1917. aastal, kui eestlased nõudsid omale suuremat autonoomiat, võis lippe juba kõikjal lehvimas näha. 23. veebruaril 1918 kuulutati meie lipu lehvides välja juba Eesti Vabariik.
Vabadussõja ajal kinnistusid need kolm värvi üha rohkem rahva teadvusesse. Samas on meie lipulugu nagu üks hea põnevusromaan, sest pärast Vabadussõda ei kinnitatud seda ametlikult Eesti sümboliks ning selle saatus polnud sugugi kindel. Avaldati arvamust, et värvikolmiku sümmeetria ei sobi uue riigi sümboliks, kuna meenutab värvide järjestuselt Serbia, Vene ja Saksa trikoloori. Taheti paigutatada lipuvärvid samasuguse šablooni järgi, nagu need olid tollastel Põhjamaadel ja Soomel. Eesti rahval jätkus jaksu käia omapead ning teha nii, nagu näis loomulikum ja oli saanud tavaks, mitte võtta eeskujuks mõne teise riigi rahvussümbolite kujundust. Eriti ägedalt seisid lipu muutmisele vastu kirjamees Karl August Hindrey ja Eesti Vabadussõja kangelane, kontradmiral Johan Pitka. Vana lipu säilitamise poolt olid kõik Vabadussõjas sõdinud, sest sinimustvalge lipu all võideldes kaotasid paljud oma elu.
Seoses Eesti vägivaldse annekteerimisega Nõukogude Liidu poolt, kõrvaldatakse esimest korda, 1940. aasta 21. juunil, Pika Hermanni tornist Tallinnas sinimustvalge lipp ja asendatakse punasega. Sõjaõnne pöördudes, kolm aastat hiljem, langetatakse meie lipp pikaks ajaks lõplikult ning asendatakse võõrvõimu omaga. Meie rahvuvärvid olid muutunud keelatuks, aga ometi neid ei unustatud ja nad muutusid järgneva poolesaja aasta jooksul üha kallimaks. Värve pandi näiteks tarbeesemetesse – sokid, kindad, nukud ja sulepead. See oli vastupanu vägivaldsele okupatsioonile ning kuigi okupatsioonivõimud igasuguseid sarnaseid katsed vihkasid, ei saanud nad rahvusvärve ka täiesti ignoreerida. Sinine ja valge värv esinesid vähemalt uues lipus ja ka üliõpilaste mütsis Tartu Ülikoolis. Paguluses olevaid kirjanike inspireeris sini-must-valge värvikombinatsioon ja paljude hulgast võib esile tõsta Eduard Tubina loodud soololaulu Kalju Lepiku luuletusele „Nägemus”.
Aastad möödusid, kuid mõte vabadusest ei olnud kadunud kuhugile ning selle kõige selgemaks väljenduseks muutusid kolm värvi- sinine, must ja valge. Okupatsiooni ajal oli lipuheiskamine märkimisväärne julgustükk, kuna sellele järgnes tavaliselt vabadusekaotus. Samas julgeid inimesi leidus ja aeg-ajalt oli jälle näha rahvuslipu kerkimist. Vabadusvõitleja Enn Tarto sõnul tekkis sini-must-valget lippu lehvimas nähes inimestes alati tunne, et „kõik ei ole veel kadunud”, et „Eesti elab...”. Nii tõusis sinimustvalge värvikombinatsioon esile üha rohkem, kui rahva lootuse hoidjana.
Mõte vabadusest ei kadunud kuskile, kuid tuli oodata kannatlikult oma aega. Liberaliseerumisega Nõukogude Liidus muutus üha enam võimalikuks oma rahvusvärvide näitamine ilma kartuseta, et sellele järgneb karistus. Esimesena tõusis rahvuslipp 1987. aastal Võrus. 15. aprilli muinsuskaitsepäevadel toimus ajalooline rongkäik, kus osalejatel oli kaasas kolm kangast, mis moodustasid kokkupannes Eesti lipu. Nii läks kõik omasoodu, kuni varsti ei näinud ühtegi koosviibimist ilma rahvusvärvideta. Lipp näitas selget soovi omada enda riiki ja vabaneda võõrvõimu alt. 8. mail 1990. aastal kell 11.23 sai Eesti Vabariik tagasi oma riiklikud sümbolid ning siit oli vaid väike samm päris oma riigini. 1991. aasta 20. augustil ennistati lippude lehvides sõltumatu Eesti Vabriik.
Lipulugu näivat taasiseseisvumisega saanud suurepärase lõpu, kuid ometi ootab ees veel üks üllatus. Esimese Eesti rahvuslipu saatus oli siiani teadmata. Selle suutis juuraüliõpilane Karl Aun 1943. aastal peita oma Läänemardi kodutalu korstnajala alla. Lipp oli pandud teraskasti ja keevitaja ütles, et kast peab vastu ainult kümme aastat. Saladust hoiti hoiti kiivalt aastakümneid. 1991. aasta 26. detsembril alustati korstnajala juures kaevetöödega ning kell 16.54 laotati lahti üllatavalt heas seisukorras ajalooline trikoloor, mis oli otsekui ärkanud nõidusunest. Põlustatud rahvuslipp oli jällegi väljas ning nüüd loodetavasti lõplikult.
Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv seitse ütleb, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Kahtlemata ei kujutaks ükski eestlane ettegi teistsuguseid värve. Meie lipp sobib väga hästi iseloomustama kogu eesti rahva ajalugu. Raske oleks unistadagi seiklusrikkama elulooga lipust, mille värvid on nii erilise tähenduse omandanud. Vaid kümendik maailma lippudest on vanemad kui sada aastat. Eesti lipp kuulub nende hulka. Samad värvid on maailmas vaid Aafrikas asuva Botswana lipul, kuid teises järjekorras. Meie lipp on imetlusväärselt eriline igas mõttes. Sinimustvalge värvikombinatsioon on minu jaoks muutunud meie rahva kestvuse sümboliks.
Sain vanemas vanuseklassis nelja parema hulka. See essee sai muidugi pärast küllaltki rasket ööd hommikul lõpetatud, kui oli esitamise tähtaeg, kuid enam-vähem sai asja. Keijo aitas mul selle välja printida ja postiga ta teele läks.
Paar nädalat tagasi, 24. veebruaril, vaatasin aknast välja ja silma hakkasid arvukad lipud, mis väljas lehvisid. See oli Eesti Vabariigi aastapäev. Sinimustvalge värvikombinatsioon on omandanud rahva seas väga erilise tähenduse. Mis on selle põhjus?
Lipp on sümbol, millega tänapäeval väljendatakse oma riiklikku või kogukondlikku kuuluvust. Meie lipu lugu algas 1881. aastal, kui avaldati Eesti Postimehes üliõpilase Jaan Bergmanni luuletus „Eesti lipp”, kus Eesti värvideks nimetati helesinine, must ja roheline. Helesinine sümboliseeris usku, et kuni kestab taevas, jääb alles ka Eesti rahvas. Must viitas minevikule ja rahvusikku väärtust rõhuvale kuuele ning roheline väljendas lootust, et Eesti saab uueks, nagu loodus igal kevadel. Vironia korporatsiooni asutanud eestlased valisid oma värvideks selle värvikolmiku, aga asendasid Hugo Treffner soovitusel rohelise valgega, mis pidi sümboliseerima rahva püüdlemist valguse poole. Läks paar aastat mööda ning 1883. aastal kuulutati Eesti Üliõpilaste Selts sinimustvalge hoidjaks ning aasta hiljem õmbles Tartu Ülikooli eesti keele lektori Karl August Hermanni naine Paula lipu valmis. Lippu ei õnnistatud Tartus, kuna kardeti baltisakslaste provokatsioone, aga Otepää kirikuõpetaja Burchard Sperrlingki ettepanekul tehti seda Otepääl. Lipp õnnistati 4. juuni õhtul kui kogu Eesti lipuna ja selllest ajast peale levis ta üle maa. Eesti rahvas võttis lipu väga kiiresti omaks, kuna nende värvidega tekkis inimestel side.
Nüüd, kui eestlastel oli kujunemas tugev rahvussümbol, mille kaudu näidata ennast iseseisva kultuurilooga rahvana, ei tähendanud see siiski seda, et igal pool hakati demonstratiivset lippu lehvitama ja nõudma suuremat enesemääramisõigust. Aeg oli veel liiga raske. Esimest korda toodi sinimustvalge lipp avalikult välja 19. oktoobril 1905, kui korraldati meeleavaldus tsaari oktoobrimanifesti toetuseks. Meeleavaldusest peale muutus sinimustvalge lipu väljatoomine järjest tavalisemaks. See oli kõige selgem oma iseseisvumissoovi väljendus. 1917. aastal, kui eestlased nõudsid omale suuremat autonoomiat, võis lippe juba kõikjal lehvimas näha. 23. veebruaril 1918 kuulutati meie lipu lehvides välja juba Eesti Vabariik.
Vabadussõja ajal kinnistusid need kolm värvi üha rohkem rahva teadvusesse. Samas on meie lipulugu nagu üks hea põnevusromaan, sest pärast Vabadussõda ei kinnitatud seda ametlikult Eesti sümboliks ning selle saatus polnud sugugi kindel. Avaldati arvamust, et värvikolmiku sümmeetria ei sobi uue riigi sümboliks, kuna meenutab värvide järjestuselt Serbia, Vene ja Saksa trikoloori. Taheti paigutatada lipuvärvid samasuguse šablooni järgi, nagu need olid tollastel Põhjamaadel ja Soomel. Eesti rahval jätkus jaksu käia omapead ning teha nii, nagu näis loomulikum ja oli saanud tavaks, mitte võtta eeskujuks mõne teise riigi rahvussümbolite kujundust. Eriti ägedalt seisid lipu muutmisele vastu kirjamees Karl August Hindrey ja Eesti Vabadussõja kangelane, kontradmiral Johan Pitka. Vana lipu säilitamise poolt olid kõik Vabadussõjas sõdinud, sest sinimustvalge lipu all võideldes kaotasid paljud oma elu.
Seoses Eesti vägivaldse annekteerimisega Nõukogude Liidu poolt, kõrvaldatakse esimest korda, 1940. aasta 21. juunil, Pika Hermanni tornist Tallinnas sinimustvalge lipp ja asendatakse punasega. Sõjaõnne pöördudes, kolm aastat hiljem, langetatakse meie lipp pikaks ajaks lõplikult ning asendatakse võõrvõimu omaga. Meie rahvuvärvid olid muutunud keelatuks, aga ometi neid ei unustatud ja nad muutusid järgneva poolesaja aasta jooksul üha kallimaks. Värve pandi näiteks tarbeesemetesse – sokid, kindad, nukud ja sulepead. See oli vastupanu vägivaldsele okupatsioonile ning kuigi okupatsioonivõimud igasuguseid sarnaseid katsed vihkasid, ei saanud nad rahvusvärve ka täiesti ignoreerida. Sinine ja valge värv esinesid vähemalt uues lipus ja ka üliõpilaste mütsis Tartu Ülikoolis. Paguluses olevaid kirjanike inspireeris sini-must-valge värvikombinatsioon ja paljude hulgast võib esile tõsta Eduard Tubina loodud soololaulu Kalju Lepiku luuletusele „Nägemus”.
Aastad möödusid, kuid mõte vabadusest ei olnud kadunud kuhugile ning selle kõige selgemaks väljenduseks muutusid kolm värvi- sinine, must ja valge. Okupatsiooni ajal oli lipuheiskamine märkimisväärne julgustükk, kuna sellele järgnes tavaliselt vabadusekaotus. Samas julgeid inimesi leidus ja aeg-ajalt oli jälle näha rahvuslipu kerkimist. Vabadusvõitleja Enn Tarto sõnul tekkis sini-must-valget lippu lehvimas nähes inimestes alati tunne, et „kõik ei ole veel kadunud”, et „Eesti elab...”. Nii tõusis sinimustvalge värvikombinatsioon esile üha rohkem, kui rahva lootuse hoidjana.
Mõte vabadusest ei kadunud kuskile, kuid tuli oodata kannatlikult oma aega. Liberaliseerumisega Nõukogude Liidus muutus üha enam võimalikuks oma rahvusvärvide näitamine ilma kartuseta, et sellele järgneb karistus. Esimesena tõusis rahvuslipp 1987. aastal Võrus. 15. aprilli muinsuskaitsepäevadel toimus ajalooline rongkäik, kus osalejatel oli kaasas kolm kangast, mis moodustasid kokkupannes Eesti lipu. Nii läks kõik omasoodu, kuni varsti ei näinud ühtegi koosviibimist ilma rahvusvärvideta. Lipp näitas selget soovi omada enda riiki ja vabaneda võõrvõimu alt. 8. mail 1990. aastal kell 11.23 sai Eesti Vabariik tagasi oma riiklikud sümbolid ning siit oli vaid väike samm päris oma riigini. 1991. aasta 20. augustil ennistati lippude lehvides sõltumatu Eesti Vabriik.
Lipulugu näivat taasiseseisvumisega saanud suurepärase lõpu, kuid ometi ootab ees veel üks üllatus. Esimese Eesti rahvuslipu saatus oli siiani teadmata. Selle suutis juuraüliõpilane Karl Aun 1943. aastal peita oma Läänemardi kodutalu korstnajala alla. Lipp oli pandud teraskasti ja keevitaja ütles, et kast peab vastu ainult kümme aastat. Saladust hoiti hoiti kiivalt aastakümneid. 1991. aasta 26. detsembril alustati korstnajala juures kaevetöödega ning kell 16.54 laotati lahti üllatavalt heas seisukorras ajalooline trikoloor, mis oli otsekui ärkanud nõidusunest. Põlustatud rahvuslipp oli jällegi väljas ning nüüd loodetavasti lõplikult.
Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv seitse ütleb, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Kahtlemata ei kujutaks ükski eestlane ettegi teistsuguseid värve. Meie lipp sobib väga hästi iseloomustama kogu eesti rahva ajalugu. Raske oleks unistadagi seiklusrikkama elulooga lipust, mille värvid on nii erilise tähenduse omandanud. Vaid kümendik maailma lippudest on vanemad kui sada aastat. Eesti lipp kuulub nende hulka. Samad värvid on maailmas vaid Aafrikas asuva Botswana lipul, kuid teises järjekorras. Meie lipp on imetlusväärselt eriline igas mõttes. Sinimustvalge värvikombinatsioon on minu jaoks muutunud meie rahva kestvuse sümboliks.
Sain vanemas vanuseklassis nelja parema hulka. See essee sai muidugi pärast küllaltki rasket ööd hommikul lõpetatud, kui oli esitamise tähtaeg, kuid enam-vähem sai asja. Keijo aitas mul selle välja printida ja postiga ta teele läks.
Wednesday, May 20, 2009
Edulugude võistlus
Success-story competition
„Small Town Inhabitants – Educated or Uneducated People“
To begin with, my childhood was quite ordinary, I spent a lot of time in my country home, spending most of my time playing. I have been raised by my mother. As I grew older, I got more and more interested in different things. At one point it occured to me that when I want to be successful in some field, then I really have to educate myself in that filed.When my friends have characterised me then they have mainly mentioned that I am an active person, who has been successful in different fields. I still do not think I am succesful because it is a really complicated definition, but I know that I have succeeded in doing several things. For me the key is my so called success has been that when dealing with a particular thing I have tried to delve into the subject as deep as possible.
Firstly, when we are talking about success and asking the question who is a succesful person, we have to understand that success means various things for different persons. The main question is what makes a human being happy? In my opinion, as a person claims that he is happy, then we can firmly say that this person is successful in life because he feels content with his life. Contentedness and happiness are the key factors in determing how succesful someone is.
It is often said that for a small town inhabitant, it is a lot harder to achieve something in life. I totally disagree with this statement. There are just other values in a town with a small population density. Values concerning family life are coming more forth, career and such kind of personal ambitions are kept in the backround. Also it is often mentioned that making a successful career in a small town is largely impossible, because of the lack of different resources and opportunities. By these it is commonly ment a uncompetitive education and few opportunities to develop extracurricular activities. In my opinion it is again a misunderstanding. I am at the moment eighteen years old and I have spent all my life in a beautiful small town called Tartu. From the early age I have been interested in photography and the world in general. Photography is a pretty expensive hobby and starting with it was quite difficult in the beginning. I had to take photographs with really poor cameras and more than once I heard how somebody was laughing over me because of my uncompetitive equipment. Still I remained selfconfident and full of determination. Time passed and I had enough money to buy a bit better camera and from this point, things started to go uphills. By the present moment I have achieved good results in different competitions and I am working as a photographer for two youth magazines. I have managed to buy myselt contemporary equipment what professional photographers would be very proud. At the moment photography has compensated itself fully. The best thing about it is that I am really good at something and people respect me because of that. I am proud that I had enough determination in the past that I did not give up my hobby.
Another well-known statement that I have heard is that small town inhabitants haven’t seen the world. As we know, travelling broadens the mind. I agree that in a small town it is often harder to find the right resources for going abroad. Some years ago I felt this kind of situation very clearly. I really wanted to see the world! The only question was how, because my financial resources were limited. Nevertheless, I think, it is the perfect situation in life. If you are eager to get something you have to think how it is possible to fulfill your dreams. I knew I was interested in writing and photography . Then came the question, how could I combine them. I examined the theme thoroughly and to my suprise there have always been many nationwide competitions for students and the prize sometimes has been a journey to somewhere. I rememember clearly that the first prize that I got for an essay was a backpack and the first journey that I won was to Brussels. To this day, thanks to these competitions, I have had the chance to visit about ten foreign countries and many of them even twice. Herewith I just want to say that nothing is impossible. The main thing is the desire to gain something. When you have found a goal, then you just have to start working for it!
Big city schools have always been preferred to small schools. Even so, it is unfair to say that schools which are situated in big towns are giving better education than the ones in small towns. Mostly, examination results are being compared, when making this kind of statistics. I truly believe that the only difference between schools is that some institutions just give better conditions for students. At the moment I am studying in Hugo Treffner Gymnasium and this school is highly valued in our country. After finishing the basic school, I knew that I would like to continue my studies in that school. The main reason was the fact that in Hugo Treffner Gymnasium it was possible to study social sciences extensively. The contest was hard to get in, but I had set a goal and I managed to fulfill my expectations.This school has given me better conditions to study the subjects which interest me. Still I think it is wrong to say that so called valued schools are essential for a good education. It shouldn’t be forgotten that nine tenths of education is encouragement like a French poet Anatole France has said.
I remember clearly that from a very early age, I have been interested in foreign policy. For most of the elderly people it was ridiculous, because what could a young boy know about such a complicated theme. In retrospect I can understand them because even professors of this subject are constantly acquiring new information. However, I am proud that I didn’t walk away and tried to read different books about it. At one point I wanted to evolve more in this topic and for this reason examined different opportunities that a secondary school student had at the moment. I found out that for college students there was a circle at the university called Circle of International Relations. I knew that this would be very useful for me but certainly I was afraid, because there were all adults in this circle. One day I summoned up my courage and went there and it was so interesting! Currently, it is my third year there and belivably I am still the youngest participant. My interest about the subject has not disappeared, just the opposite, it has become stronger!
When I consider which are the things that I am most proud of at the moment, then it is pretty hard to point out something special, because I think that they are not really mighty achievements. One thing I hope is that I have been a son my mother is proud of because I have tried to listen to what elderly people say and have stayed out of trouble. Still, when I should bring something out, then I am glad that I have been honoured to represent Estonia in some international events. In 2007 I was a member of Estonian delegation in a youth summit in Rome, which was called „Your Europe- your future“ and it was the first of its kind. There we discussed Europe’s future and expressed our opinions about different themes. Another event was this year and it was called Model European Parlament. I was selected to represent our country in the all-Europe event in Slovakkia. I am really interested in foreign policy and for an ordinary student they are like Oscar nominations and that is the reason why I am proud about my participation. I worked really hard to be chosen and I succeeded, becauseI had made an effort big enough.
For me it has always been unpleasant when someone is between the lines trying to say that you will never succeed in something. I have always taken such situations as challenges. This year I participated in a work shadow day. I remember that I had to fill in different forms, concerning the subject of the theme. I got back an answer that they do not have anynobody to offer me at the moment. Although they attracted my attention that I had a chance to apply for the crowns of the work shadow day, for who was a really tough competition. I saw there was even the foreign minister. At that moment I instantly knew that I really wanted to be his work shadow. I dared to write my motivation letter and also sent my CV. Days later and I got a phone call, telling I was elected to be the working shadow of the foreign minister! Later I found out that for his place was the toughest competition in Estonia. I had an unforgettable day with the foreign minister and its all because I had enough selfconfidence in myself. This is a small example, but I want to say that you shoul never be afraid of doing something ambitious, even when others do not have faith in you. It even does not matter if your expectations are going to be fulfilled, because you are gaining more experience and courage for sure and this is the most important thing.
Stereotypes and their place in the society has interested me through out the years. I have even been an organizer for two Estonian-Finnish camps, the goal of which was to break the typical stereotypes between those two nationalities. For me, one of the most annoying stereotype is that being a small town inhabitant limits your opportunities of achieving your goals and fulfilling dreams. This isn’t true! In my opinion, being a small town inhabitant is a great advantage! We have to work harder to find the right ways to pursue our dreams and nothing comes easy to our hands. I really like this situation, because then we are going to enjoy our achievements more in the future and besides, small town habitants are more able to compete, because we have had to create our chances for success ourselves. Thus this stereotype is giving false ideas about the real situation.
Occasionally somebody has asked my advice how to succeed in doing something. In this case I have answered that they should do the things, which they really like, because in my opinion it is useless to strain every nerve and waste energy doing something that you really dislike. It also has become clear to me that one of the most important things is not to get upset about trivial things. Often people say to each-other very thoughtless things and with that a lot of relationships are ruined. It is obvious that a person can not be loved by everybody. Nevertheless viciousness isn’t the solution. Thirdly I would like to bring forth the fixity of purpose in finishing current activities.It is hard to succeed when being disorganized and never finishing the started things.
I really hope that with my activities even my home town gets benefits. When I’m in a foreign country, I have always tried to introduce my domicile from a good perspective and always with a big smile. This is the best way to excite interest in something. Also I think that if a person is really active, he can engage other people in his activities all the time and this is really positive in the neighborhood.
What about the future! Questions related to my future have become very frequent lately. People are all the time asking questions about my future and it is always been very hard to give a complete answer about it. I have mentioned my interests then and that at the moment my dream is to study political science in England after the military service here. To tell the truth, I don’t know who I would like to be in the future. To my mind, it is always hard to talk about future because it is a path of coincidences. Future events tends to appear unexpectedly- it is impossible to say which factors are going to determine my life in the end. My greatest goal in life is to be happy but the moment it is pretty difficult to say something certain about my future. Everyone has to hash out exactly what makes them happy and after that pursue their dream. This is my aim for the future and I’m surely going to move towards it
Albert Schweitzer has said that success is not the key to happiness. Happiness is the key to success. If you love what you are doing, you will be successful. This is the key principle in my life, which I try to follow.
Läks päris rahuldavalt sai vaeva nähtud ning I koht ja auhinnaks minilaptop.
„Small Town Inhabitants – Educated or Uneducated People“
To begin with, my childhood was quite ordinary, I spent a lot of time in my country home, spending most of my time playing. I have been raised by my mother. As I grew older, I got more and more interested in different things. At one point it occured to me that when I want to be successful in some field, then I really have to educate myself in that filed.When my friends have characterised me then they have mainly mentioned that I am an active person, who has been successful in different fields. I still do not think I am succesful because it is a really complicated definition, but I know that I have succeeded in doing several things. For me the key is my so called success has been that when dealing with a particular thing I have tried to delve into the subject as deep as possible.
Firstly, when we are talking about success and asking the question who is a succesful person, we have to understand that success means various things for different persons. The main question is what makes a human being happy? In my opinion, as a person claims that he is happy, then we can firmly say that this person is successful in life because he feels content with his life. Contentedness and happiness are the key factors in determing how succesful someone is.
It is often said that for a small town inhabitant, it is a lot harder to achieve something in life. I totally disagree with this statement. There are just other values in a town with a small population density. Values concerning family life are coming more forth, career and such kind of personal ambitions are kept in the backround. Also it is often mentioned that making a successful career in a small town is largely impossible, because of the lack of different resources and opportunities. By these it is commonly ment a uncompetitive education and few opportunities to develop extracurricular activities. In my opinion it is again a misunderstanding. I am at the moment eighteen years old and I have spent all my life in a beautiful small town called Tartu. From the early age I have been interested in photography and the world in general. Photography is a pretty expensive hobby and starting with it was quite difficult in the beginning. I had to take photographs with really poor cameras and more than once I heard how somebody was laughing over me because of my uncompetitive equipment. Still I remained selfconfident and full of determination. Time passed and I had enough money to buy a bit better camera and from this point, things started to go uphills. By the present moment I have achieved good results in different competitions and I am working as a photographer for two youth magazines. I have managed to buy myselt contemporary equipment what professional photographers would be very proud. At the moment photography has compensated itself fully. The best thing about it is that I am really good at something and people respect me because of that. I am proud that I had enough determination in the past that I did not give up my hobby.
Another well-known statement that I have heard is that small town inhabitants haven’t seen the world. As we know, travelling broadens the mind. I agree that in a small town it is often harder to find the right resources for going abroad. Some years ago I felt this kind of situation very clearly. I really wanted to see the world! The only question was how, because my financial resources were limited. Nevertheless, I think, it is the perfect situation in life. If you are eager to get something you have to think how it is possible to fulfill your dreams. I knew I was interested in writing and photography . Then came the question, how could I combine them. I examined the theme thoroughly and to my suprise there have always been many nationwide competitions for students and the prize sometimes has been a journey to somewhere. I rememember clearly that the first prize that I got for an essay was a backpack and the first journey that I won was to Brussels. To this day, thanks to these competitions, I have had the chance to visit about ten foreign countries and many of them even twice. Herewith I just want to say that nothing is impossible. The main thing is the desire to gain something. When you have found a goal, then you just have to start working for it!
Big city schools have always been preferred to small schools. Even so, it is unfair to say that schools which are situated in big towns are giving better education than the ones in small towns. Mostly, examination results are being compared, when making this kind of statistics. I truly believe that the only difference between schools is that some institutions just give better conditions for students. At the moment I am studying in Hugo Treffner Gymnasium and this school is highly valued in our country. After finishing the basic school, I knew that I would like to continue my studies in that school. The main reason was the fact that in Hugo Treffner Gymnasium it was possible to study social sciences extensively. The contest was hard to get in, but I had set a goal and I managed to fulfill my expectations.This school has given me better conditions to study the subjects which interest me. Still I think it is wrong to say that so called valued schools are essential for a good education. It shouldn’t be forgotten that nine tenths of education is encouragement like a French poet Anatole France has said.
I remember clearly that from a very early age, I have been interested in foreign policy. For most of the elderly people it was ridiculous, because what could a young boy know about such a complicated theme. In retrospect I can understand them because even professors of this subject are constantly acquiring new information. However, I am proud that I didn’t walk away and tried to read different books about it. At one point I wanted to evolve more in this topic and for this reason examined different opportunities that a secondary school student had at the moment. I found out that for college students there was a circle at the university called Circle of International Relations. I knew that this would be very useful for me but certainly I was afraid, because there were all adults in this circle. One day I summoned up my courage and went there and it was so interesting! Currently, it is my third year there and belivably I am still the youngest participant. My interest about the subject has not disappeared, just the opposite, it has become stronger!
When I consider which are the things that I am most proud of at the moment, then it is pretty hard to point out something special, because I think that they are not really mighty achievements. One thing I hope is that I have been a son my mother is proud of because I have tried to listen to what elderly people say and have stayed out of trouble. Still, when I should bring something out, then I am glad that I have been honoured to represent Estonia in some international events. In 2007 I was a member of Estonian delegation in a youth summit in Rome, which was called „Your Europe- your future“ and it was the first of its kind. There we discussed Europe’s future and expressed our opinions about different themes. Another event was this year and it was called Model European Parlament. I was selected to represent our country in the all-Europe event in Slovakkia. I am really interested in foreign policy and for an ordinary student they are like Oscar nominations and that is the reason why I am proud about my participation. I worked really hard to be chosen and I succeeded, becauseI had made an effort big enough.
For me it has always been unpleasant when someone is between the lines trying to say that you will never succeed in something. I have always taken such situations as challenges. This year I participated in a work shadow day. I remember that I had to fill in different forms, concerning the subject of the theme. I got back an answer that they do not have anynobody to offer me at the moment. Although they attracted my attention that I had a chance to apply for the crowns of the work shadow day, for who was a really tough competition. I saw there was even the foreign minister. At that moment I instantly knew that I really wanted to be his work shadow. I dared to write my motivation letter and also sent my CV. Days later and I got a phone call, telling I was elected to be the working shadow of the foreign minister! Later I found out that for his place was the toughest competition in Estonia. I had an unforgettable day with the foreign minister and its all because I had enough selfconfidence in myself. This is a small example, but I want to say that you shoul never be afraid of doing something ambitious, even when others do not have faith in you. It even does not matter if your expectations are going to be fulfilled, because you are gaining more experience and courage for sure and this is the most important thing.
Stereotypes and their place in the society has interested me through out the years. I have even been an organizer for two Estonian-Finnish camps, the goal of which was to break the typical stereotypes between those two nationalities. For me, one of the most annoying stereotype is that being a small town inhabitant limits your opportunities of achieving your goals and fulfilling dreams. This isn’t true! In my opinion, being a small town inhabitant is a great advantage! We have to work harder to find the right ways to pursue our dreams and nothing comes easy to our hands. I really like this situation, because then we are going to enjoy our achievements more in the future and besides, small town habitants are more able to compete, because we have had to create our chances for success ourselves. Thus this stereotype is giving false ideas about the real situation.
Occasionally somebody has asked my advice how to succeed in doing something. In this case I have answered that they should do the things, which they really like, because in my opinion it is useless to strain every nerve and waste energy doing something that you really dislike. It also has become clear to me that one of the most important things is not to get upset about trivial things. Often people say to each-other very thoughtless things and with that a lot of relationships are ruined. It is obvious that a person can not be loved by everybody. Nevertheless viciousness isn’t the solution. Thirdly I would like to bring forth the fixity of purpose in finishing current activities.It is hard to succeed when being disorganized and never finishing the started things.
I really hope that with my activities even my home town gets benefits. When I’m in a foreign country, I have always tried to introduce my domicile from a good perspective and always with a big smile. This is the best way to excite interest in something. Also I think that if a person is really active, he can engage other people in his activities all the time and this is really positive in the neighborhood.
What about the future! Questions related to my future have become very frequent lately. People are all the time asking questions about my future and it is always been very hard to give a complete answer about it. I have mentioned my interests then and that at the moment my dream is to study political science in England after the military service here. To tell the truth, I don’t know who I would like to be in the future. To my mind, it is always hard to talk about future because it is a path of coincidences. Future events tends to appear unexpectedly- it is impossible to say which factors are going to determine my life in the end. My greatest goal in life is to be happy but the moment it is pretty difficult to say something certain about my future. Everyone has to hash out exactly what makes them happy and after that pursue their dream. This is my aim for the future and I’m surely going to move towards it
Albert Schweitzer has said that success is not the key to happiness. Happiness is the key to success. If you love what you are doing, you will be successful. This is the key principle in my life, which I try to follow.
Läks päris rahuldavalt sai vaeva nähtud ning I koht ja auhinnaks minilaptop.
Sunday, March 22, 2009
Patsifism või militarism - kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?
Patsifism või militarism - kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?
Militarism ja patsifism on mõlemad põhjustatud rahulolematusest valitseva olukorra vastu. Patsifism on püüd vägivalda ja sõjalisi vahendeid iga hinna eest vältida, militarism on seevastu riigi sõjalise võimsuse taotlemine, millega koos käib relvatööstuse- ja kaubanduse eelisarendamine ning kaasneb sõjakas välispoliitika. Sõjad on saatnud meid läbi ajaloo, kas on üldse võimalik küsida, kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?
Inimesed ei ole tavaliselt kunagi oma saavutustega rahul. Eesmärk täidetud, siis rahuolu kestab vaid mõne hetke ning äkki tundub kõik loomupärasena, nii pidigi minema. Ma mäletan, kui rõõmus olin mina hetkeks, kui sain Hugo Treffneri Gümnaasiumisse sisse, natukene hiljem oli rõõm juba tuhmunud ning kõik tundus täiesti loomuliku asjade käiguna. See igavene rahulolematus, püüdlemine uute eesmärkide poole on tegur, mis viib inimkonda edasi. Meenutagem vaid Thomas Alva Edisoni, kes oleks võinud väga vabalt pärast fooliumplaadimängija leiutamist jääda pensionile ning nautida saadud raha eest elu, tema aga töötas palavikuliselt edasi, sõnades, et pärast surma on tal aega küllaldaselt puhata ning leiutas lõpuks hõõglambi, tänu millele elektrifitseeriti kodud esimest korda. Sõdasid ning konflikte põhjustab rahulolematus mingisuguse olukorraga - see on inimhingele niivõrd tavaline. Ometigi on rahulolematus ikka ja jälle inimkonna arengule kaasa aidanud, sest tähtsaid avastusi ja otsuseid tehakse tavaliselt siis, kui raske olukord on pealesunnitud ning sellest pole väljapääsu.
Sõdade vajalikkuse kohta võib tuua palju argumente. Karl Suur pani oma edukate sõdadega alguse kolmele suurele Euroopa riigile. Napoleoni algatatud sõdadega vabanes enamus Euroopast pärisorjusest, tema algatatud sõjad panid aluse rahvuse väärtustamisele ja selle eest võitlemisele. Ameerika Iseseisvussõda vabastas orjad ning pani alguse suurriigile, mille keskseks ideaaliks muutusid demokraatlikud väärtused. Teise maailmasõja järel hakkas järk - järgult esile kerkima võrdsuse idee ja rassiliste erinevuste pärast diskrimineeriti üha vähem. 1948. aasta Berliini blokaadi peetakse palju kannatusi toonud külma sõja alguseks. Ometigi on just see ajajärk vapustavate teaduslike saavutuste aeg, kui 1961. aastal tegi Juri Gagarin esimest korda tiiru ümber maakera ning 8 aastat hiljem jõudsid ameeriklased oma Apollo missioonidega Kuule. Rääkimata arvutitest, mis esimesena konstrueeriti sõjalistel eesmärkidel ning leidsid aegamööda tee ka tavakasutaja lauale. Seda loetelu võiks jätkata lõputult, aga nüüd on domineerivaks muutunud uus ja tohutult ohtlik faktor, mis võib sõna otseses mõttes lõpetada kõik sõjad, sest midagi ei jää lihtsalt järele – nimelt tuumarelv.
Paljud inimesed ja kõrged sõjaväelased arvavad, et tuumarelvad toovad rahu, mis on minu arvates täiesti väärdunud loogika. Vaadates Ameerika Ühendriikide presidente, siis kõik neist on lõpetanud oma ametiaja halli peaga. Just tuumakohvrit enda valdusesse saades, on nad taibanud, missugune vastutus nende peal lasub. Kohvris on võimalike rünnakute plaanid ning ühtlasi ka käivituskoodid nende algatamiseks. Presidendile tutvustatakse, kuidas näiteks plaan A-d käiku lastes on ohvrite arv 4 miljardit, plaan B korral näiteks 5 miljardit ja plaan C-ga 3 miljardit. Sellistel hetkedel taibatakse, kui suur vastutus on ühe inimese peal. Murelikuks teeb mind veel fakt, et Venemaa parlamendi liikme Aleksei Arbatovi sõnul ei vaja nende presidendi esmane korraldus tuumalõhkepeade väljasaatmiseks üldsegi kinnitust leidma. Meenutades kunagist Nõukogude Liidu gerentokraatiat ehk vanurite võimu, siis teeb mind sarnane korraldus väga murelikuks. Lisaks sellele soovib Venemaa praegu oma mõjuvõimu maailmas taastada, Putin ütles hiljuti otse, et NSV Liidu kokkuvarisemine oli eelmise sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Olles vestelnud ka inimesega, kes on töötanud Eesti esinduses Ameerika Ühendriikides, siis tema rääkis, et venelased toovad oma tohutut tuumapotentsiaali pidevalt jutu sisse, nagu väikesed lapsed. Ainult ähvardustest võib saada tegelikkus, tasub lugeda vaid Oleg Grinevski mälestusi, kus külma sõja ajal kutsus marssal Ogarkov teda enda juurde jutule ja tutvustas suure vaimustusega, kuidas NATO väed kiiresti tänu tuumarelvale purustada.
Ma väljendasin oma murelikkust kahe tuntuima tuumariigi kohta. Siiski ei maksa unustada, et tuumarelv on hetkel maailmas kindlalt 7-l riigil, kelleks on Ameerika Ühendriigid, Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa, India, Pakistan ja Hiina. Kahtlaste riikide hulka, kellel on tuumalõhkepead või üritavad neid välja töötada, loetakse Põhja-Koread, Iisraeli, Süüriat ja Iraani. Kaine mõtlemisega inimene teab, et viimati nimetatud riigid on ebastabiilses regioonis, kus on kasvanud võimalus, et terroristide kätte võivad seesugused relvad sattuda. Halvima stsenaariumi kohaselt võivad korduda 11.septembri terrorirünnakud ja hoopis niiviisi, et maailm enam seda üle ei ela. Hiroshimale pommi visanud lennuki kaaspiloot, kapten Robert A. Lewis nägi, kuidas terve linn kadus. Oma logipäevikusse kirjutas ta: ”Jumal, mis me oleme teinud.” Kariibi kriisi ajal said üliriikide juhid nende peal olevast vastutuskoormast aru ning raketid viidi Kuubalt minema. Ameerika poliitik Claude Pepper on öelnud, et viga, mis paljud poliitikud teevad on see, et nad unustavad, et nad on ametisse määratud ja mõtlevad, et nad on ametisse pühitsetud. Isiklike ambitsioonide rahuldamine, edevus, milles väljendub soov oma nime ajalooraamatutesse kirjutada on miski, mida peaks kartma. Nii mõnelegi riigijuhile võib näida päris ahvatlev hävitada oma suured konkurendid Hilteri harrastatud „blitzkriegiga”, kus rünnaku raskust kannavad tankide asemel tuumalõhkepeaga varustatud raketid. Sarnaste relvade olemasolu ja nende kaasamine sõjaplaanidesse on juba iseenesest oht, sest inimloomus on heitlik.
Maailma silmad on tuumaohu ees olnud õnneks juba ammu avatud. II maailmasõda hävitas 2,5% maailma rahvastikust. III maailmasõja tulemusi ei julgeks keegi ennustada. Paljusid inimesi kummitab relatiivsusteooria rajaja Albert Einsteini mõte, kes ütles, et ta ei tea, mis relvadega peetakse III maailmasõda, aga IV peetakse kaigaste ja tokkidega. Enamik riigijuhte on võtnud sõna tuumarelvade ohtlikkusest. Aastaid tagasi proovisid Roland Reagan ja Mihhail Gorbatšov saavutada kokkulepet tuumajõudude likvideerimiseks- nad ebaõnnestusid. Mul on tunne, et varsti võib tulla olukord, kus on juba liiga hilja midagi muuta. Õnneks on üldsuse tähelepanu üha rohkem koondumas antud teemale. Oma osa selles tendentsis on kindlasti andnud ebastabiilsete regioonide püüd end tuumarelvaga varustada. Sama on juhtunud ka kõrgemal tasemel, eelmisel aastal ilmus Wall Street Journalis kirjutis, kus neli kogenud riigimeest - George Schultzi, Henry Kissingeri, William Perry ja Sam Nunn – kutsusid üles astuma samme selle poole, et vabastada maailm tuumarelvadest. Artikkel pälvis laiema üldsuse tähelepanu ning ma loodan, et neid võetakse kuulda ja inimkonna pea pealt tõstetakse ära kirves, mis on siiani olnud iga hetk valmis kukkuma.
Kuulus saksa sõjandusteoreetik Carl von Clausewitz on öelnud, et sõda on inimsuhtluse akt, mis kuulub ühiskondliku elu valdkonda. See on suurte huvide konflikt, mis leiab verise lahenduse ja ainult see eristab teda teistest. Seega sõjad ja konfliktid jäävad inimkonda igaveseks saatma, see on paratamatus. Ainult tänu massihävitusrelvadele võib selle „igaviku” eluiga jääda väga lühikeseks. Selle jaoks, et sõjad säilitaksid tohutute kannatuste korral ka oma teatava kasuteguri, tuleks tuumarelvade demonteerimise küsimus väga tõsiselt tõstatada, sest muidu võib meil puududa homne.
Riigikaitsesse kirjutatud essee. Sai rumala peaga jälle üks päev enne tähtaega asi ette võetud, aga tulemus oli üldjoontes rahuldav vist.
Militarism ja patsifism on mõlemad põhjustatud rahulolematusest valitseva olukorra vastu. Patsifism on püüd vägivalda ja sõjalisi vahendeid iga hinna eest vältida, militarism on seevastu riigi sõjalise võimsuse taotlemine, millega koos käib relvatööstuse- ja kaubanduse eelisarendamine ning kaasneb sõjakas välispoliitika. Sõjad on saatnud meid läbi ajaloo, kas on üldse võimalik küsida, kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?
Inimesed ei ole tavaliselt kunagi oma saavutustega rahul. Eesmärk täidetud, siis rahuolu kestab vaid mõne hetke ning äkki tundub kõik loomupärasena, nii pidigi minema. Ma mäletan, kui rõõmus olin mina hetkeks, kui sain Hugo Treffneri Gümnaasiumisse sisse, natukene hiljem oli rõõm juba tuhmunud ning kõik tundus täiesti loomuliku asjade käiguna. See igavene rahulolematus, püüdlemine uute eesmärkide poole on tegur, mis viib inimkonda edasi. Meenutagem vaid Thomas Alva Edisoni, kes oleks võinud väga vabalt pärast fooliumplaadimängija leiutamist jääda pensionile ning nautida saadud raha eest elu, tema aga töötas palavikuliselt edasi, sõnades, et pärast surma on tal aega küllaldaselt puhata ning leiutas lõpuks hõõglambi, tänu millele elektrifitseeriti kodud esimest korda. Sõdasid ning konflikte põhjustab rahulolematus mingisuguse olukorraga - see on inimhingele niivõrd tavaline. Ometigi on rahulolematus ikka ja jälle inimkonna arengule kaasa aidanud, sest tähtsaid avastusi ja otsuseid tehakse tavaliselt siis, kui raske olukord on pealesunnitud ning sellest pole väljapääsu.
Sõdade vajalikkuse kohta võib tuua palju argumente. Karl Suur pani oma edukate sõdadega alguse kolmele suurele Euroopa riigile. Napoleoni algatatud sõdadega vabanes enamus Euroopast pärisorjusest, tema algatatud sõjad panid aluse rahvuse väärtustamisele ja selle eest võitlemisele. Ameerika Iseseisvussõda vabastas orjad ning pani alguse suurriigile, mille keskseks ideaaliks muutusid demokraatlikud väärtused. Teise maailmasõja järel hakkas järk - järgult esile kerkima võrdsuse idee ja rassiliste erinevuste pärast diskrimineeriti üha vähem. 1948. aasta Berliini blokaadi peetakse palju kannatusi toonud külma sõja alguseks. Ometigi on just see ajajärk vapustavate teaduslike saavutuste aeg, kui 1961. aastal tegi Juri Gagarin esimest korda tiiru ümber maakera ning 8 aastat hiljem jõudsid ameeriklased oma Apollo missioonidega Kuule. Rääkimata arvutitest, mis esimesena konstrueeriti sõjalistel eesmärkidel ning leidsid aegamööda tee ka tavakasutaja lauale. Seda loetelu võiks jätkata lõputult, aga nüüd on domineerivaks muutunud uus ja tohutult ohtlik faktor, mis võib sõna otseses mõttes lõpetada kõik sõjad, sest midagi ei jää lihtsalt järele – nimelt tuumarelv.
Paljud inimesed ja kõrged sõjaväelased arvavad, et tuumarelvad toovad rahu, mis on minu arvates täiesti väärdunud loogika. Vaadates Ameerika Ühendriikide presidente, siis kõik neist on lõpetanud oma ametiaja halli peaga. Just tuumakohvrit enda valdusesse saades, on nad taibanud, missugune vastutus nende peal lasub. Kohvris on võimalike rünnakute plaanid ning ühtlasi ka käivituskoodid nende algatamiseks. Presidendile tutvustatakse, kuidas näiteks plaan A-d käiku lastes on ohvrite arv 4 miljardit, plaan B korral näiteks 5 miljardit ja plaan C-ga 3 miljardit. Sellistel hetkedel taibatakse, kui suur vastutus on ühe inimese peal. Murelikuks teeb mind veel fakt, et Venemaa parlamendi liikme Aleksei Arbatovi sõnul ei vaja nende presidendi esmane korraldus tuumalõhkepeade väljasaatmiseks üldsegi kinnitust leidma. Meenutades kunagist Nõukogude Liidu gerentokraatiat ehk vanurite võimu, siis teeb mind sarnane korraldus väga murelikuks. Lisaks sellele soovib Venemaa praegu oma mõjuvõimu maailmas taastada, Putin ütles hiljuti otse, et NSV Liidu kokkuvarisemine oli eelmise sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Olles vestelnud ka inimesega, kes on töötanud Eesti esinduses Ameerika Ühendriikides, siis tema rääkis, et venelased toovad oma tohutut tuumapotentsiaali pidevalt jutu sisse, nagu väikesed lapsed. Ainult ähvardustest võib saada tegelikkus, tasub lugeda vaid Oleg Grinevski mälestusi, kus külma sõja ajal kutsus marssal Ogarkov teda enda juurde jutule ja tutvustas suure vaimustusega, kuidas NATO väed kiiresti tänu tuumarelvale purustada.
Ma väljendasin oma murelikkust kahe tuntuima tuumariigi kohta. Siiski ei maksa unustada, et tuumarelv on hetkel maailmas kindlalt 7-l riigil, kelleks on Ameerika Ühendriigid, Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa, India, Pakistan ja Hiina. Kahtlaste riikide hulka, kellel on tuumalõhkepead või üritavad neid välja töötada, loetakse Põhja-Koread, Iisraeli, Süüriat ja Iraani. Kaine mõtlemisega inimene teab, et viimati nimetatud riigid on ebastabiilses regioonis, kus on kasvanud võimalus, et terroristide kätte võivad seesugused relvad sattuda. Halvima stsenaariumi kohaselt võivad korduda 11.septembri terrorirünnakud ja hoopis niiviisi, et maailm enam seda üle ei ela. Hiroshimale pommi visanud lennuki kaaspiloot, kapten Robert A. Lewis nägi, kuidas terve linn kadus. Oma logipäevikusse kirjutas ta: ”Jumal, mis me oleme teinud.” Kariibi kriisi ajal said üliriikide juhid nende peal olevast vastutuskoormast aru ning raketid viidi Kuubalt minema. Ameerika poliitik Claude Pepper on öelnud, et viga, mis paljud poliitikud teevad on see, et nad unustavad, et nad on ametisse määratud ja mõtlevad, et nad on ametisse pühitsetud. Isiklike ambitsioonide rahuldamine, edevus, milles väljendub soov oma nime ajalooraamatutesse kirjutada on miski, mida peaks kartma. Nii mõnelegi riigijuhile võib näida päris ahvatlev hävitada oma suured konkurendid Hilteri harrastatud „blitzkriegiga”, kus rünnaku raskust kannavad tankide asemel tuumalõhkepeaga varustatud raketid. Sarnaste relvade olemasolu ja nende kaasamine sõjaplaanidesse on juba iseenesest oht, sest inimloomus on heitlik.
Maailma silmad on tuumaohu ees olnud õnneks juba ammu avatud. II maailmasõda hävitas 2,5% maailma rahvastikust. III maailmasõja tulemusi ei julgeks keegi ennustada. Paljusid inimesi kummitab relatiivsusteooria rajaja Albert Einsteini mõte, kes ütles, et ta ei tea, mis relvadega peetakse III maailmasõda, aga IV peetakse kaigaste ja tokkidega. Enamik riigijuhte on võtnud sõna tuumarelvade ohtlikkusest. Aastaid tagasi proovisid Roland Reagan ja Mihhail Gorbatšov saavutada kokkulepet tuumajõudude likvideerimiseks- nad ebaõnnestusid. Mul on tunne, et varsti võib tulla olukord, kus on juba liiga hilja midagi muuta. Õnneks on üldsuse tähelepanu üha rohkem koondumas antud teemale. Oma osa selles tendentsis on kindlasti andnud ebastabiilsete regioonide püüd end tuumarelvaga varustada. Sama on juhtunud ka kõrgemal tasemel, eelmisel aastal ilmus Wall Street Journalis kirjutis, kus neli kogenud riigimeest - George Schultzi, Henry Kissingeri, William Perry ja Sam Nunn – kutsusid üles astuma samme selle poole, et vabastada maailm tuumarelvadest. Artikkel pälvis laiema üldsuse tähelepanu ning ma loodan, et neid võetakse kuulda ja inimkonna pea pealt tõstetakse ära kirves, mis on siiani olnud iga hetk valmis kukkuma.
Kuulus saksa sõjandusteoreetik Carl von Clausewitz on öelnud, et sõda on inimsuhtluse akt, mis kuulub ühiskondliku elu valdkonda. See on suurte huvide konflikt, mis leiab verise lahenduse ja ainult see eristab teda teistest. Seega sõjad ja konfliktid jäävad inimkonda igaveseks saatma, see on paratamatus. Ainult tänu massihävitusrelvadele võib selle „igaviku” eluiga jääda väga lühikeseks. Selle jaoks, et sõjad säilitaksid tohutute kannatuste korral ka oma teatava kasuteguri, tuleks tuumarelvade demonteerimise küsimus väga tõsiselt tõstatada, sest muidu võib meil puududa homne.
Riigikaitsesse kirjutatud essee. Sai rumala peaga jälle üks päev enne tähtaega asi ette võetud, aga tulemus oli üldjoontes rahuldav vist.
Wednesday, March 4, 2009
"Keeled on meie rikkus"
Mina olen pidanud gümnaasiumis õppima nelja keelt, kui lugeda nende hulka ka emakeel. Proportsioonis võtavad nad enda alla märgatava osa ajast. Sellest võib järeldada, et keeleõpet peetakse noorte hariduses väga tähtsaks. Milles seisneb keelte tähtsus?
Alguses tekib ühtelugu küsimus, miks inimene üldse peaks teisest keelest ja kultuurist huvituma, mingeid nähtavaid eeliseid ei näi sealt tulevat ning samas peab tohutult aega kulutama, et omandada mõni keel viimase detailini. Minnes teise riigi ülikooli õppima, siis on vajadus selge - teisiti ei saa lihtsalt hakkama. Ometigi, kui inimene ei kavatse kuskile välismaale väga kauaks minna, siis see kõik tundub maha visatud ajana. Samas on olnud tsivilisatsiooni lahutamatuteks osadeks läbi aegade olnud sõna, keel ja kiri. Inimeste õigesti mõistmise eelduseks on õige väljendumine. Õppides midagi teisest kultuurist, muutub väljendusoskus hoopis paremaks, sest õpitakse maailma nägema emakeele raamidest laiemalt ning vastavalt sellele ka oma mõtteid välja tooma. Radikaalseks näiteks on Milan Kudera, keda peetakse eelmise sajandi üheks andekamaks kirjanikuks ning kes kirjutas oma kuulsaima teose „Olemise talumatu kergus” just pärast üheksat aastat Prantsusmaal veedetud aastat, mille lõpuks oli teise kultuuri mõju nii suureks kasvanud, et isegi teoste kirjutamise keel muutus.
Mõeldes laiemalt Eesti peale, siis uhkusega mainitakse, et meil on vaatamata väiksusele olemas oma keel ja riik. Miljoni ringis on neid inimesi, kes tunnistavad eesti keelt oma emakeelena- seda on maailma mastaabis väga vähe. Rahvusvahelisel areenil on ilmselge, et keegi meie keelt ära ei õpi ja nii on loomulik, et meie teeme seda ise, õppides teisi keeli. Nii koguneb meisse teadmisi ja oskusi, mis lõpus võivad anda suure eelise teiste ees. Eriti oluliseks muutub see nüüd, kui oleme osaks Euroopa kultuuriruumist ning kuulume Euroopa Liitu, kus on 23 ametlikku keelt. Kui Eesti riik ja inimesed sooviksid, et meie arvamust võetakse kuulda ja et sellega arvestatakse, siis on paratamatult teise maa keele ja kultuuri tundmisel tohutuid eeliseid. Vaieldes prantslasega mõne eluliselt vajaliku küsimuse üle, ei võta ta sind enam välismaalasena, vaid kaasmaalasena, kellel on temaga ühine eesmärk ja nii on võimalik arvamusi vahetada kui võrdne võrdsega, mitte kui suurriigi esindaja ja väikeriigi esindaja.
Samas ma mainisin ka enne, et keeleõpe nõuab tohutut keskendumist. Mina pean tunnistama, et minu jaoks on keelte õppimine tohutult tüütu tegevus. Need saksa keele pöörded ja inglise ajavormid on mulle nii mõnegi halli karva tekitanud juustesse. Ma võin ka mõelda, et mind ei huvita, kas Eesti arvamust võetakse maailmaareenil kuulda või mitte, aga just keeleõppimise protsess on kasulik inimesele endale. Haridus ja head tulemused tulevad tihti sunniga. Parimad õpetajad on järele mõeldes olnud kõige karmimad. Nad on meid alati tagant lükanud ning seetõttu oleme jõudnud ka tasemele, mille üle võime uhked olla. Seega on meil mingis vallas eelis teiste üle, sest meid on pandud pingutama rohkem ja me oleme harjunud ka rohekm tööd tegema, kui teised ja ka tulemus on seetõttu parem. Meie riigi väiksus ongi karm õpetaja, mis meid alatiselt tagant lükkab. Eestlastel ongi seetõttu maailmas suurepärane lähtekoht, sest olles väike rahvas, peame me iseenesest mõista rohkem pingutama ja teiste keelte kaudu ennast maailmale selgeks tegema. Minu arvates on Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni autor Thomas Jefferson öelnud väga tabavalt, et ta on suur uskuja õnnesse ja ta leiab, et mida rohkem ta töötab, seda rohkem tal seda on. Ma olen tohutult õnnelik, et eesti keele väiksus on paljuski see, mille tõttu me peame pingutama keeli õppides, sest muidu oleks raske üleilmastuvas maailmas endale kohta leida, olles ise keeleisolatsioonis.
Mina mõistan täielikult, miks Eesti riik paneb keeleõppele nii suurt rõhku. Mõeldakse seejuures rohkem kollektiivsele heaolule, mille läbi enamasti saabub ka individuaalne heaolu. Riigi eesmärk on avaldada oma alamate silmaringi. Ilmselgelt on multikultuursed inimesed tolerantsemad. Nad näevad, et maailm ei ole sugugi nii mustvalge kui näib. Riik jällegi soovib oma sissetulekuid võimalikult suuresti kasvatada ning selle võtmesõnaks on väliskapitali sissetoomine. Visitestonia.com veebilehel reklaamitakse eestlasi, kui väga sõbralikku rahvast. Samas on suudetud riikliku, 2002-2005. aasta Turismiarengukava eesmärke suudetud täita vaid osaliselt, sest aastane soovitav 7% külastajate kasv ei ole päris tulnud. Väliskülalisi on meil väga vaja, sest nemad tavaliselt kokku ei hoia ja tarbivad nii teenuseid kui ka erinevaid kaupu, mis kõik kokkuvõttes suurendavad meie riigi tulusid. Turistide eelduseks on lisaks kaunitele paikadele ka sõbralikud ja tolerantsed inimesed, kes suudavad võõramaalasi positiivselt üllatada, vastades neile näiteks vahel nende oma keeles või hoopis lustakalt naeratades. Võib mõelda julgelt, et keeleõppega proovitaksegi meisse süstida külalislahkust, mis teeks meie riigist ahvatlevama sihtkoha turistidele. Mul on meeles, kuidas ma kord viibisin Andres Tarandi loengul ning ta lõpetas selle tõdemusega:”Õppige keeli kirega, sest te ei aima kui hea mulje keeleoskus teist jätab.” Samas võib öelda, et see ei ole ka vähem kasulik riigile.
Meenub, kuidas tuttav kutsus mind kaasa eelmisel suvel ühele Euroopa noortevahetusele Itaalias, kus olid koos noored mitmetest eri riikidest. Sinna läksin ma päris negatiivsete emotsioonidega, mul on meeles, kuidas ma mõtlesin, et kohe üldse ei tahaks oma aega raisata. Veetes aga nädala koos erinevate kultuuride esindajatega, olin ma uhke, et suutsin oma väljakujunenud stereotüüpe muuta. Läks vaevalt päev mööda, kui ma sain aru, kui tohutult olin ma eksinud! Nendega koos veedetud nädala jooksul õppisin ära nii mõnegi võõrkeelse sõna, mis jäävad mulle alatiseks meelde. Samas sain ma sõpru, kelle pool võin ööbimiskohta alati leida Euroopas reisides. Raske on kirjeldada, kui kurb oli neid inimesi maha jätta ning usukumatu, et ainult mõnede päevadega olime nii lähedaseks saanud. Sealt lahkudes ma tundsin, et olen inimesena kasvanud. Ei tasu ka ära unustada, et noortevahetustel on alati eelduseks inglise keele oskus, ilma selleta oleksin ma ilma jäänud mulle terveks eluks meelde jäänud kogemusest.
Tuntud saksa loodusteadlane Alexander von Humboldt, kes pani aluse füüsilisele geograafiale, on öelnud, et keelte tõeline erinevus ei seisne mitte häälikute või märkide erinevuses, vaid maailmanägemuste erinevustes. Mõistes keelt, mõistame me ka maailma laiemalt. Tänu keele omandamisele oleme harjunud tegema tööd mingisuguse eesmärgi nimel. Seega keeled on meie rikkus nii otses kui ka kaudses mõttes.
Vanemas vanuseklassis III koht. Hakkasin seda viimane õhtu enne tähtaega kirjutama. Vahepeal mõtlesin, et las ta jääb, aga lõpus suutsin ennast kokku võtta ja midagi paberile genereerida. Tase suurepärane ei ole, palju kiirustamist, aga koht on iseenesest hea. Pärast väikest järelevaatamist tuli välja, et see on mustand ning ma olen õige tüki ära kuskile kaotanud. Vot, aga väike kogemus ikka juures, et tee oma asjad õigel ajal ära.
Subscribe to:
Posts (Atom)
.jpg){kind=small}