"Keeled on meie rikkus"

Mina olen pidanud gümnaasiumis õppima nelja keelt, kui lugeda nende hulka ka emakeel. Proportsioonis võtavad nad enda alla märgatava osa ajast. Sellest võib järeldada, et keeleõpet peetakse noorte hariduses väga tähtsaks. Milles seisneb keelte tähtsus?

Alguses tekib ühtelugu küsimus, miks inimene üldse peaks teisest keelest ja kultuurist huvituma, mingeid nähtavaid eeliseid ei näi sealt tulevat ning samas peab tohutult aega kulutama, et omandada mõni keel viimase detailini. Minnes teise riigi ülikooli õppima, siis on vajadus selge - teisiti ei saa lihtsalt hakkama. Ometigi, kui inimene ei kavatse kuskile välismaale väga kauaks minna, siis see kõik tundub maha visatud ajana. Samas on olnud tsivilisatsiooni lahutamatuteks osadeks läbi aegade olnud sõna, keel ja kiri. Inimeste õigesti mõistmise eelduseks on õige väljendumine. Õppides midagi teisest kultuurist, muutub väljendusoskus hoopis paremaks, sest õpitakse maailma nägema emakeele raamidest laiemalt ning vastavalt sellele ka oma mõtteid välja tooma. Radikaalseks näiteks on Milan Kudera, keda peetakse eelmise sajandi üheks andekamaks kirjanikuks ning kes kirjutas oma kuulsaima teose „Olemise talumatu kergus” just pärast üheksat aastat Prantsusmaal veedetud aastat, mille lõpuks oli teise kultuuri mõju nii suureks kasvanud, et isegi teoste kirjutamise keel muutus.

Mõeldes laiemalt Eesti peale, siis uhkusega mainitakse, et meil on vaatamata väiksusele olemas oma keel ja riik. Miljoni ringis on neid inimesi, kes tunnistavad eesti keelt oma emakeelena- seda on maailma mastaabis väga vähe. Rahvusvahelisel areenil on ilmselge, et keegi meie keelt ära ei õpi ja nii on loomulik, et meie teeme seda ise, õppides teisi keeli. Nii koguneb meisse teadmisi ja oskusi, mis lõpus võivad anda suure eelise teiste ees. Eriti oluliseks muutub see nüüd, kui oleme osaks Euroopa kultuuriruumist ning kuulume Euroopa Liitu, kus on 23 ametlikku keelt. Kui Eesti riik ja inimesed sooviksid, et meie arvamust võetakse kuulda ja et sellega arvestatakse, siis on paratamatult teise maa keele ja kultuuri tundmisel tohutuid eeliseid. Vaieldes prantslasega mõne eluliselt vajaliku küsimuse üle, ei võta ta sind enam välismaalasena, vaid kaasmaalasena, kellel on temaga ühine eesmärk ja nii on võimalik arvamusi vahetada kui võrdne võrdsega, mitte kui suurriigi esindaja ja väikeriigi esindaja.

Samas ma mainisin ka enne, et keeleõpe nõuab tohutut keskendumist. Mina pean tunnistama, et minu jaoks on keelte õppimine tohutult tüütu tegevus. Need saksa keele pöörded ja inglise ajavormid on mulle nii mõnegi halli karva tekitanud juustesse. Ma võin ka mõelda, et mind ei huvita, kas Eesti arvamust võetakse maailmaareenil kuulda või mitte, aga just keeleõppimise protsess on kasulik inimesele endale. Haridus ja head tulemused tulevad tihti sunniga. Parimad õpetajad on järele mõeldes olnud kõige karmimad. Nad on meid alati tagant lükanud ning seetõttu oleme jõudnud ka tasemele, mille üle võime uhked olla. Seega on meil mingis vallas eelis teiste üle, sest meid on pandud pingutama rohkem ja me oleme harjunud ka rohekm tööd tegema, kui teised ja ka tulemus on seetõttu parem. Meie riigi väiksus ongi karm õpetaja, mis meid alatiselt tagant lükkab. Eestlastel ongi seetõttu maailmas suurepärane lähtekoht, sest olles väike rahvas, peame me iseenesest mõista rohkem pingutama ja teiste keelte kaudu ennast maailmale selgeks tegema. Minu arvates on Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni autor Thomas Jefferson öelnud väga tabavalt, et ta on suur uskuja õnnesse ja ta leiab, et mida rohkem ta töötab, seda rohkem tal seda on. Ma olen tohutult õnnelik, et eesti keele väiksus on paljuski see, mille tõttu me peame pingutama keeli õppides, sest muidu oleks raske üleilmastuvas maailmas endale kohta leida, olles ise keeleisolatsioonis.

Mina mõistan täielikult, miks Eesti riik paneb keeleõppele nii suurt rõhku. Mõeldakse seejuures rohkem kollektiivsele heaolule, mille läbi enamasti saabub ka individuaalne heaolu. Riigi eesmärk on avaldada oma alamate silmaringi. Ilmselgelt on multikultuursed inimesed tolerantsemad. Nad näevad, et maailm ei ole sugugi nii mustvalge kui näib. Riik jällegi soovib oma sissetulekuid võimalikult suuresti kasvatada ning selle võtmesõnaks on väliskapitali sissetoomine. Visitestonia.com veebilehel reklaamitakse eestlasi, kui väga sõbralikku rahvast. Samas on suudetud riikliku, 2002-2005. aasta Turismiarengukava eesmärke suudetud täita vaid osaliselt, sest aastane soovitav 7% külastajate kasv ei ole päris tulnud. Väliskülalisi on meil väga vaja, sest nemad tavaliselt kokku ei hoia ja tarbivad nii teenuseid kui ka erinevaid kaupu, mis kõik kokkuvõttes suurendavad meie riigi tulusid. Turistide eelduseks on lisaks kaunitele paikadele ka sõbralikud ja tolerantsed inimesed, kes suudavad võõramaalasi positiivselt üllatada, vastades neile näiteks vahel nende oma keeles või hoopis lustakalt naeratades. Võib mõelda julgelt, et keeleõppega proovitaksegi meisse süstida külalislahkust, mis teeks meie riigist ahvatlevama sihtkoha turistidele. Mul on meeles, kuidas ma kord viibisin Andres Tarandi loengul ning ta lõpetas selle tõdemusega:”Õppige keeli kirega, sest te ei aima kui hea mulje keeleoskus teist jätab.” Samas võib öelda, et see ei ole ka vähem kasulik riigile.

Meenub, kuidas tuttav kutsus mind kaasa eelmisel suvel ühele Euroopa noortevahetusele Itaalias, kus olid koos noored mitmetest eri riikidest. Sinna läksin ma päris negatiivsete emotsioonidega, mul on meeles, kuidas ma mõtlesin, et kohe üldse ei tahaks oma aega raisata. Veetes aga nädala koos erinevate kultuuride esindajatega, olin ma uhke, et suutsin oma väljakujunenud stereotüüpe muuta. Läks vaevalt päev mööda, kui ma sain aru, kui tohutult olin ma eksinud! Nendega koos veedetud nädala jooksul õppisin ära nii mõnegi võõrkeelse sõna, mis jäävad mulle alatiseks meelde. Samas sain ma sõpru, kelle pool võin ööbimiskohta alati leida Euroopas reisides. Raske on kirjeldada, kui kurb oli neid inimesi maha jätta ning usukumatu, et ainult mõnede päevadega olime nii lähedaseks saanud. Sealt lahkudes ma tundsin, et olen inimesena kasvanud. Ei tasu ka ära unustada, et noortevahetustel on alati eelduseks inglise keele oskus, ilma selleta oleksin ma ilma jäänud mulle terveks eluks meelde jäänud kogemusest.

Tuntud saksa loodusteadlane Alexander von Humboldt, kes pani aluse füüsilisele geograafiale, on öelnud, et keelte tõeline erinevus ei seisne mitte häälikute või märkide erinevuses, vaid maailmanägemuste erinevustes. Mõistes keelt, mõistame me ka maailma laiemalt. Tänu keele omandamisele oleme harjunud tegema tööd mingisuguse eesmärgi nimel. Seega keeled on meie rikkus nii otses kui ka kaudses mõttes.

Vanemas vanuseklassis III koht. Hakkasin seda viimane õhtu enne tähtaega kirjutama. Vahepeal mõtlesin, et las ta jääb, aga lõpus suutsin ennast kokku võtta ja midagi paberile genereerida. Tase suurepärane ei ole, palju kiirustamist, aga koht on iseenesest hea. Pärast väikest järelevaatamist tuli välja, et see on mustand ning ma olen õige tüki ära kuskile kaotanud. Vot, aga väike kogemus ikka juures, et tee oma asjad õigel ajal ära.