Lõvi Leo annab nõu

“Lõvi Leo annab nõu”

“Koolivägivald ja -kiusamine”

Lõvi Leo on alati olnud rahuarmastav, see oli ka üks neist põhjustest, miks ta otsustas pärast kooli minna kohe politseinikuks õppima. Nii saab inimesi aidata! Ebaõiglust pole ta sünnist saadik sallinud ning selle nägemine on olnud talle alati valus.

Ühel päeval jalutas Lõvi Leo oma tavapärast marsruuti pidi koju. Möödus ka koolist, mida nähes tuli Leole näole alati naeratus, sest ühes sellega meenus talle tema enda lapsepõlv. Seekord silmas ta aga üht kampa, kes olid kogunenud ringi. Lähemalt möödudes avastas ta, et ringi keskel oli üks natukene kulunud riietes väike poiss, keda narriti suurekasvulisema lapse eestvedamisel. Esimesel hetkel tahtis ta väetimale kohe appi minna, kuid natukene järele mõeldes, pidas ta paremaks teisiti talitada, sest nii võidakse seda poissi lõpuks isegi veel rohkem hakata kiusama, sest ega tema ei saa igavesti poisi eest seista.

Lõvi Leo peas küpses plaan, kuidas olukorda lahendada. Leo jättis peamise kiusaja näo meelde ning pärast tundide lõppu jälgis, kustkaudu poiss koju läheb. Tuli välja, et see tee ühtib suures osas tema enda koduteega. Lõvi otsustas, et järgmine päev, kui juhus neid kokku viib, üritab ta poisiga rääkida. Leo järgmine tööpäev venis päris pikaks, kuid ülejärgmine päev silmas ta noort kiusajat koju minemas. Lõvi Leo möödus poisist aeglaselt ning talle ei jäänud märkamata, kui vaimustunult teda silmitseti. Nii pöördus ta sõbralikult poisi poole, küsides kas teda politseiniku töö huvitab. Noore poisi nimi oli Jaan ning ta noogutas vastuseks. Lõvi uuris edasi, miks teda politseinikuamet huvitab. Jaan vastas hoobilt, et politseinikud saavad ära hoida halba ning panna kurjategijaid vanglasse. Lõvi naeratas ja sõnas, et selles suhtes on tal õigus küll, aga milline inimene on siis kurjategija? Noor mees mõtles mõne hetke ja ütles, et otse loomulikult need, kes teevad teistele kurja ja haiget. Lõvi Leo päris edasi, mis on Jaani arvates kurja tegemine. Jaan ei jäänud siingi vastust võlgu. See olevat midagi, mis paneb teise inimese nutma, näiteks võttes temalt midagi ära või lüües teda. Leo usutles ikka edasi, kas poisi arvates peaks politseinik siis igasugust ebaõiglust sallima ning selle vastu välja astuma? “Muidugi,” pahvatas poiss rõõmsalt. Lõvi Leo ütles Jaanile, et õige politseinik, nähes ebaõiglust, üritab ikka võimaluse korral midagi parandada, kahjuks alati pole see võimalik. Leo jätkas:” Jaan sa ütlesid, et kurjategija on see, kes lööb kedagi ja paneb tema niiviisi nutma. Päriselus on kahjuks üha rohkem selliseid juhtumeid, kus tehakse kellegile liiga ilma teda puudutamata.” Leo lisas kurvalt, et see on vaimne vägivald ning seda parandada on ühel politseinikul väga raske. Leo jätkas, et paar päeva tagasi kõndis ta just Jaani kooli juurest mööda ning ta oli väga kurva vaatepildi tunnistajaks, kus suur rühm lapsi narris ühte väiksemat poissi, kes hakkas lõpuks kogu selle kiusamise peale nutma. Väike Jaan muutus selle jutu kestel näost järjest punasemaks. Lõvi rääkis edasi, et see olevat selline suur ebaõiglus, mille peale ei hakka ühegi politseiniku võim: “Võib-olla on see poiss lihtsalt pärit vaesemast perekonnast ning tal ei ole nii uued riideid, kui kõigil teistel ja teda narritakse ainult selle pärast? Lihtsalt väga kurb on, et need lapsed ei mõista oma nooruse tõttu üldse, mida kiustav võib tunda.” Jaan oli muutunud näost veel punasemaks, tema pea oli vajunud norgu ning ta veeretas kinganinaga teel olevaid väikeseid kive, kuid ta kuulas pingsalt. Lõvi Leo rääkis, kui raske on korravalvuritel sellist asja taluda, sest nad ei saa ka sekkuda, kuna see teeks oletavasti kiusatava olukorda veelgi halvemaks. Äkki Leo vabandas poisi ees, öeldes et sellise jutuga võib ta hoopis ära rikkuda noore mehe soovi saada politseinikuks, aga see polevat üldse tema plaanides.

Kõndides olid nad koos jõudnud Jaani koduni. Jaan ütles Lõvi Leole kiirustades nägemist ning ukse enda järel sulgenud, jooksis otsejoones oma tuppa, heitis voodisse ning hakkas tänase päeva üle tõsiselt järele mõtlema. Tema silme ette ilmus mõiste kurjategija. Jaan küsis endalt, et kui tema on teisi kiusates teinud kurja, siis võib tema kohta öelda ju kurjategija? Ometi selline ta olla ei tahtnud. Politseinikuks saamine tulevikus oli aga Jaani jaoks üks väga kindel soov siin elus. Jaanile oli ka selge, et üks hea korrakaitsja ei salli mingil juhul ebaõiglust, aga just seda on ta ise kahjuks oma tegudega põhjustanud. Lõvi Leo oli muutunud talle eeskujuks ning ta teadis, et tema ei oleks Jaani asemel kohe kindlasti teistele halva tegemist sallinud, tema aitas abivajajaid ning poiss tahtis täpselt tema moodi olla. Jaan otsustas homme teha esimese tõsise sammu oma valitud elukutse suunas, nimelt lõpetada Joosepi kiusamine koolis. Lõpuks tuli välja, et see ei olnudki nii raske, kui oli paistnud. Jaan rääkis lihtsalt oma sõpradele sama jutu, mida ta oli Leo käest kuulnud ning pärast seda jäid kõik lapsed kuidagi mõtlikuks. Joosepi kiusamine lõppes peaaegu päevapealt.

Mõne päeva pärast otsis Lõvi Leo pärast tunde ülesse Joosepi ja Jaani klassijuhataja, pärides, kas on toimunud ka mingi muudatus klassis suhtumises kiusatud noormehesse. Õpetaja oli väga üllatunud, kuidas üks võõras seda kõike teab ning ütles, et viimasel paaril päeval on Joosep olnud jah rohkem seltskonnas ning kiusamist pole ta üldse klassis täheldanud. Klassijuhataja lisas uhkelt, et vist aitas tema paarinädala tagune jutt klassijuhatajatunnis, kus ta ütles, et kiusamine on väga halb asi. Lõvi Leo muheles, tänas õpetajat ning seadis oma sammud kodu poole. Umbes nädal aega hiljem silmas Leo Jaani tolle koduuksel, ta hüüdis poissi, küsides kui vana too on. Jaan hüüdis rõõmsalt vastu, et ta on kümnene. Lõvi Leo vastas, et pärast gümnaasiumi ootame sind siis politseikooli! Jaan jäi edasikõndivale Lõvi Leole pikalt järele vaatama, endal sära silmis.

Eriauhind ja hunnik nänni.