Esseevõistlus “Tulevik ja karjäär 2006″

Ma olin väiksena alati vihane, kui ma ei saanud midagi, mida ma olin tahtnud. Üks selline asi oli minu onu fotoaparaat Zenit E, mis minu jaoks oli otsekui tükike maagiat tol ajal. Ükskõik kui palju ma nuiasin, ikka ei antud seda kaamerat mulle kätte. Siis saabus unustus aastateks ja kunagi seda kaamerat maal uuesti silmates sai niisama mainitud, et lahe oleks sellega pilti teha. Minu üllatuseks öeldi kohe, et homme ostame filmi ja siis saad proovida. See oli minu jaoks millegi ilusa algus.

Täiesti uskumatu oli see, kui ma oma esimese filmi ilmutusest kätte sain, et ma olin suutnud sellest suurest kaamerast midagi välja võluda! Rõõm oli suur ning ma olin, naljakas praegu mõelda, oma piltide üle väga uhke. Kahjuks jäi kaamera siiski ainult maale piltide tegemiseks. Järgmisel aastal püüdsin ma minna Tartusse fotoringi, aga mind saadeti ukse taha, kuna grupp oli täis. Pettumus oli suur, aga mis teha, alla anda ei võinud ju ometi. Järgmisel aastal läksin uuesti sinna ning nüüd olen ma fotoringis juba kolm aastat käinud. Igasugune uhkus oma piltide vastu hääbus peaaegu kohe peale esimesi nädalad fotoringis. Nähes teiste kaameraid, tundsin ma ennast oma Zenidiga väga alaväärsena. Väga eredalt on mul meeles, kui me käisime fotoringiga ühte tehast pildistamas, sain laenuks sealt digitaalse kaamera ja pildistamine võis alata. Pärast pilte vaadates tuli välja, et ma ei olnud suutnud teha ühtegi teravat pilti, isegi nendel udustel kaadritel polnud mitte mingisugust ideed taga. Kõige hullem oli see, et juhendaja ei kritiseerinud neid pilte otse, vaid pillas mõne üksiku ja salvava märkuse. Sellest sündmusest peale hakkas fotograafia olema number üks hobi mu elus. Trenne ja muid üritusi jäi fotoringi tunni või mõne isealgatatud fotoretke tõttu palju ära. Aga pildid paranesid ja ka mu ellusuhtumine muutus tagantjärele vaadates positiivsemaks. Enam ei olnud hirmu, et keegi võiks mu fotograafiaoskuste ja Zenidi üle nalja visata, sest kõigele saab alati naljaga vastata, et harjutamine teeb meistriks, mitte harjutajaks.

Muidugi oli tahtmine mõnda teist kaamerat proovida ning nii tuli ennast fototuru hindadega kurssi viia. Algus oli väga masendav, kuna hinnad olid ikka kõhedust tekitavad, aga siis sattus minu ette kuulutus, kus ühte Minoltat müüdi väga madala hinnaga. Julgus sai kokku võetud ja saadetud kiri, et kas see kuulutus on ikka tõene. Tuli välja et oli! Ärevus oli suur, kuna mul oli selline tunne, et nii häid asju tuleb elus harva ette. Raha kokku ajades selgus, et üks kolmandik hinnast on ikka puudu ja selle juurde muretsemine oli võimatu. Jällegi sai julgus kokku võetud ning küsitud, kas madalama hinnaga oleks tehing aktsepteeritav. Vastus oli jaatav ja kaamera saabus nädala pärast koju. See tundub olevat ikka veel liiga hea, et olla tõsi. Meenutades seda kaameraostu, on piinlik selle üle, et umbes üks kolmandik hinnast tuli ühe väga toreda mehe käest alla kaubelda. Piinlik küll, aga mis teha kui ressurss puudub ning veel hullem oleks olnud mitte küsida hinna paindlikkuse kohta. Räägitakse küll, et ei loe aparaat, vaid pildistaja, aga peale selle kena välimusega aparaadi saamist, hakati mind hoopis tõsisemalt võtma. Elu on imelik, aga enam ei olnud kuskil häbi võtta fotoaparaat välja ning pildistada.

Ühiskonnas peab inimesel enamasti olema mingi töö, mis teda ja tema peret elataks. Kuid igaüks tahaks, et see töö oleks ka huvitav, motiveeriks tegijat. Kui tulevikus oleks minul võimalik ennast fotograafina normaalselt ära elatada, oleks tore. Mõni aasta tagasi oleks see olnud vaid üks suur eluunistus. Nüüd mõtlema hakates ei ole ma selles enam üldse nii kindel. Professionaalne fotograaf peab enamasti tegema neid töid, mida temalt tellitakse ning lõpuks võib see kukkuda päris kommertslik välja. Niimoodi kaoks ju absoluutselt ära igasugune fotograafia võlu ja tähendus minu jaoks. Aga kuidas siis oleks võimalik oma romantilise hobiga tulevikus järjepidevalt leiba teenida? Päris boheemlaslik elulaad oleks liiast ja tulevikus ka oma pere vastu ülekohtune. Sellised mõtted ja muu mõtete segapuder keerleb mu peas ringi viimasel ajal kogu aeg. Lugedes reportaaže maailma sõjakolletest tekkis ka elav huvi ajakirjanduse vastu. Hopsti ning varsti hakkan ma saatust uskuma. Klassiõde küsis mu käest ühe fotograafi nime ja tundis huvi, et kas ma olen tema pilte näinud. Aus vastus oli, et ei ning kaks päeva hiljem tõi ta mulle W. Eugene Smithi piltidest koostatud raamatu. Fotode väljendusrikkus lõi mind täiesti pahviks. Piltide juures olid viited fotograafi kirjutatud esseedele piltide kohta ning tuli välja, et tema “Country Doctorist” olid saanud alguse fotolood. Lood ja fotod hakkasid mu peas üha enam ringi käima ning nad on seal siiani. Eugene Smith juhtis oma fotode ja kirjutistega tähelepanu ühiskonnas olevatele valupunktidele ning minu karjääriunistus oleks kunagi sama teha.

Unistused on muidugi toredad asjad, paljud inimesed sooviksid saada presidendiks, aga võimalus selleni jõuda on isegi miljonivõidust haruldasem. Mis siis oleks eduvalem minu elus? Enda kallal tuleb kogu aeg tööd teha ja vaeva näha ning loomulikult ei tohi kunagi alla anda. Kui õhtul on olnud mõte varahommikul välja pildistama minna, siis ei tohi enne päikesetõusu lüüa äratuskella kinni ning edasi magada, mõeldes, et küll teine kord saab ka minna. See tähendab laiskust ja sihikindluse puudumist. Kui kuulutatakse välja mõni esseekonkurss, siis ei tohi mõelda, et seda teemat ma ei jaga ning ei ole mõtet kirjutada. Alati saab otsida materjale ning viia ennast teemaga kurssi. Laiskusega ei jõua mitte kuhugile, see halb omadus tuleb enesest kohe välja juurida.

Fotolugudes on ühendatud fotograafia ja ajakirjandus, kui kirjutamisanne puudub, siis kaob ka piltide väljendusrikkus mingil määral ära igava jutu taustal. Seda ei tohi tulevikus juhtuda. Pildid piltideks. Tuleb hoolega enne päästikule vajutamist läbi mõelda see lugu, mida see foto peaks jutustama või mida mina tahan öelda selle kaadriga. Aga kuidas endas kirjutamisannet arendada? See ei ole jällegi muidugi võimatu, lihtsalt tuleb palju tööd teha, kujundada oma stiil, mis oleks huvitav. Sellepärast suundusingi ma peale põhikooli humanitaarklassi ning Treffneri Gümnaasiumis suundusin hoobilt ajakirjandusringi. Varsti oli võimalus mul käia koolilehte esindamas meedialaagris ning sealt on mulle mällu sööbinud lugu, kui üks juhendaja rääkis mitmetest Eesti tuntumatest ajakirjanikest ja kuidas nende õpetajad olid neid düsgraafideks nimetanud ja soovitanud neil ajakirjanikuteest loobuda. Järjekindlus viib sihile. Tuleb koolilehe jaoks harjutada lugude ja piltide tegemist ning ennast pärast alati kriitiliselt analüüsida, midagi saab alati paremini teha. Ülikoolis tuleb minna studeerima ajakirjandust, mille nimel peab juba keskkoolis vaeva nägema, et õpitulemused oleksid head. Ajakirjandust õppides tuleb samal ajal aktiivselt tegeleda fotograafiaga. Veel tuleb jääda oma töödega inimestele silma ning oma nime natukenegi tuntumaks teha. Mina võtan osa kõikidest foto-ja esseekonkurssidest, mida ma silman. Vastuseta töid ja pettumust on küll olnud, aga mul on olnud õnn ka kogeda võidurõõmu. Ning see on siiani kõik pettumused üle kaalunud. Autasustamistel kohtab alati huvitavaid inimesi, kellele silma jäämine võib tulevases elus väga kasulik olla, sest nime tuntus loeb foto-ja ajakirjandusmaailmas väga palju. Eelneva järgi otsekui kangastuks lihtne ja loogiline eduvalem, aga loomulikult peab õnne ka elus olema.

Kõik inimesed tahavad kuhugile kuuluda ja ennast kuidagi määratleda. Austatakse neid, kes oskavad midagi ja on oma elu jooksul mingi oskuse omandanud. Mina tahan, et tulevikus teised inimesed määratleksid mind, kui fotokunstnikku, kes soovib alati oma fotodega midagi öelda ja millegile tähelepanu juhtida. Jutt fotode all peaks olema selge ja stiil peaks olema huvitav ning omane mulle. Fotod ja lood peaksid üksteist täiendama, üheta peab olema teine otsekui poolik. Milline imeline tunne oleks, kui teised inimesed näevad minu lugudes ja piltides äratundmisrõõmu ja miski puudutab neid endid.

Vaheaeg on ammu läbi saanud ning kool käib täie hooga. Ühes vahetunnis hüüdis äkki mulle üks klassiõde, et ta on näinud mu pilte ja talle meeldisid eriti öised pildid. Ta mainis kiirelt, kuidas tema arvates oli seal väga hästi meeleolu tabatud ning ta sattus neid pilte vaadates mingi äratundmiseni. Äkki oli ta kiiresti kuskile ära kadunud ning jätnud mind trepi peale seisma ja mõtlema. Kas tõesti oli keegi jäänud minu, jah minu, fotosid vaadates mõttesse ning need olid talle midagi tähendanud? Mu nägu tõmbus naerule ja naeratus püsib seal siiamaani. Mu pildid olid kedagi puudutanud.

Esikolmikusse ma ka too aasta ei pääsenud, aga üldjoontes võis rahule jääda. Töö märgiti ära ning hiljem saadeti isegi mingit nänni koju- žürii vaatas töid veelkord ja mõnesid silmajäänuid premeeriti. Alguses kirjutasin suhteliselt igava jutu, aga siis proovisin läheneda kirglikumalt teemale. Natukene imal on, aga juba õigel teel