Unistus paremast minevikust

Pean tunnistama, et ma unistan päris tihti. Võib-olla liigagi tihti. Ent ma polnud teistsugusest, täpsemalt öeldes paremast minevikust, nii imelik kui see ka võib tunduda, mitte kunagi unistanud. Esimest korda hakkasin sellele mõtlema, kui põhikoolis alustasime ajaloo õppimist, siis tabasin ennast küll unistamas vaid ühest asjast - oleks vaid eesti rahva minevik olnud vähem kannatusterohke.

Ma lugesin, kuidas piiskop Albert asutas 1201. aastal Riia linna, millest sai peamine tugipunkt Baltimaade vägivaldsel ristiusustamisel. Elasin kaasa, et see linn oleks jäänud asutamata! Ma lugesin Madisepäeva lahingust, Saarema langemisest 1227. aasta jaanuaris ning kurvastasin veelgi rohkem, ise mõeldes, miks just nii? Ma lugesin Jüriöö ülestõusust ja kohkusin tõsiselt kui reeturlikult tapeti neli eestlaste juhti Paides. Mingi aeg ma juba leppisin Eesti lõputuna näiva okupatsiooniga. 17.sajandil näis Altmargi vaherahuga isegi midagi rõõmustavat juhtuvat - Eesti läks natukenegi leebema Rootsi võimu alla. Mul on raske kirjeldada oma tollast hingeängistust, kui pärast Põhjasõda olid Eesti alad läinud juba Venemaa alla, lakkamatuid sõjaaastaid ja meie esivanemate lakkamatuid kannatusi. Miks ei oleks võinud minna teisiti?

Saabus ärkamisaeg, kogu keha läbistas laulupidude kohta lugedes soe tunne ning pärast peaaegu 700 aastat kestnud orjapõlve oli jälle näha meie Eesti asjade paremuse poole minekut. Läksid aastad ning lõpuks see juhtus! Eesti iseseisvus! Eesti Päästekomitee liikmed sõitsid 24. veebruaril tulevase Eesti Panga hoonesse, moodustasid Ajutise Valitsuse ning lugesid ette Iseseisvusmanifesti. Nii lihtne see oligi! Vabadussõjas näitasid eestlased üles suurt südikust ja vaprust ning Tartu rahuga näis, et eestlased on ennast lõplikult iseseisva riigina maakaardile kehtestanud. Eesti ehitas ennast ülesse, elati ülemaailmne majanduskriiski üle. Saabus vaikiv ajastu. See oli üks imelik periood - oli nii halbu kui ka häid arenguid, aga Eesti oli vähemalt iseseisev! Ajaloolased ning majandusteadlased on väitnud, et võrreldes Soomega olime neist päris mitmes valdkonnas arengult ees ning teisteski ei jäänud neile palju maha. Neid ridu oli minul eriti uhke lugeda, sest see näitas eriti hästi, kuidas enamik balti-saksa mõisnikke oli eesti talurahvas eksinud, pidades neist väikeste vaimsete võimetega inimesteks, kes oskasid teha ainult füüsilist tööd.

Jõudes ajalooõpingutega edasi, panid mind üha vähem imestama edasised arengud. See kõik näis minevat nii hästi Eesti kibeda minevikuga kokku. Molotov-Rippentropi paktiga jagati Eesti jälle ära kahe tollase suurvõimu poolt. Eestisse rajati Nõukogude baasid ning varsti me polnudki enam iseseisvad. Keegi oli meid veelkord endale himustanud. Varsti muutus Eesti sõja tallermaaks ning juba olime Natsi-Saksamaa võimu all. Nemad kaotasid sõja ning sõja võitja pidas loomulikuks oma õigust meie maale. See kõik tekitas minus tohutut kibestumust. See näis olevat otsekui ajalooline paratamatus, vingerpuss mingi kõrgema jõu poolt eesti rahvale, kellele poleks otsekui kunagi määratud olla pikemalt iseseisev. Lugedes seda kurba riigi ajalugu, kangastus minu silme ette ainult üks sõna - miks?

Venestamispoliitika oli karm, eestlasi küüditati ning umbes 70 000 meist oli sõjakoleduste eest välismaale põgenenud. Vene aja süvenedes näis asi kogu aeg üldiselt hullemaks minevat, kuigi oli ka rõõmustavamaid hetki. Õnneks jooksis aja möödudes NSV Liit välispoliitilisse ja majanduslikku ummikseisu. Eestis sai alguse niinimetatud uus ärkamisaeg oma rahvaliikumistega, kust võrsusid õiged inimesed, kes olid õigel ajal õiges kohas ning 1991. aasta 20. augusti hilisõhtul võeti vastu “Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest”. Eesti sai teist korda ametlikult iseseisevaks.

Gertrude Steen on öelnud, et ajaloo juures on rahustav see, et ta kipub ennast kordama. Praeguseks oleme iseseisvad olnud 17 aastat. Eelmine vabariik püsis 21 aastat. Mul tekkis siis loomulikult kurb küsimus - kui kaua on meile siis seekord õnne antud olla iseseisev? Siinkohal unistasin ma põhikoolis tõesti paremast minevikust, millest leiaksin tuleviku suhtes rohkem kindlustunnet.

Eesti mineviku ja tuleviku üle juurdlemine ei andnud mulle tükil ajal rahu. Elu peaks ometi olema ilus, miks siis eesti rahval pole üldse õnne olnud või kui ka on, siis seda ainult lühikest aega. Mõeldes tulevikule, unistasin ma mõnes mõttes paremast minevikust. Uurides minevikku, näib mulle nii mõnigi kord paratamatusena, et ka meie praegune iseseisvusaeg ei kesta igavesti. Siiski olen ma positiivne ning võtan asju teistmoodi. Meie rahvas on vaatama raskele ajaloole suutnud jääda püsima. Paljud rikkaliku kultuuripärandiga rahvad on ajaloost kadunud. Me oleme läbielanud kõikvõimalikud katsumused ning niimoodi asja vaadates ei tohiks miski olla meile võimatu. Liivlasi oli kunagi samapalju kui meid, nüüd neid peaaegu enam pole. Meie oleme olemas. Enam ma ei unista paremast minevikust, nüüd leian ma sellest innustust.

Ei tulnud sellel konkursil tagasisidet. Äramärgitud tööd mulle väga muljet ei avaldanud. Võib-olla on essee lihtsalt liiga palju teemast mööda.