Esseevõistlus- "Doonor on elupäästja"

„Doonor on elupäästja“

Doonorid – kangelased meie hulgas.

Inimkonna ajalugu on otsekui erinevate kuulsate isikute elutee. Nemad on maailmas midagi muutnud ning seeläbi mõjutanud ka kõigi käekäiku. Suure menuga ilmuvad ka Eestis biograafiad tuntud inimestest. Kuulsusi imetletakse, tagaplaanile on jäänud täiesti keskmise inimese panus ühiskonda. Pärast raskeid operatsioone oleme loomulikult tänulikud arstidele,

tihti vajatakse aga operatsiooni käigus suuremal või vähemal määral verd vereülekandeks. Vähe tähelepanu pööratakse tagasihoidlikele doonoritele, tänu kellele kõik need rasked operatsioonid on üldse võimalikud. Just sellepärast olen ma viimasel ajal vaadanud tuttavaid doonoreid suure imetlusega, sest nad on oma vabast tahtest teinud midagi head, lootmata ise midagi vastu saada. Seda võib tõesti nimetada kangelaslikuks ning ma olen uhke, et tunnen mõnda inimest, keda võib tõesti nimetada kangelaseks.

Eestlane on kord juba tagasihoidlikuks loodud ja tal nagu ei sobiks välja näidata oma rõõmu, kui ollakse millegi heaga hakkama saadud. Ma mäletan, kuidas koolis oli doonoripäev ning ka mitu minu sõpra käisid verd andmas. Hea tava on, et pärast vereandmist antakse annetajatele suur šokolaad. Pärast protseduuri norisin natukene nende kallal, küsides, kuidas heategijad ennast tunnevad. Vastuseks oli enamasti, et pole nad midagi erilist teinud ja et verd andsid ikka šokolaadi pärast. Loomulikult oli ka nende nägudele kerge puna tõusnud. Eestlane on mõnes olukorras selgelt tagasihoidlik ning see on ka minu arvates üks peamisi põhjuseid, miks doonorite arv ei ole meil nii suur, kui ta võiks olla. Inimesed ei taha endale kuidagi teadvustada, kui kasulik iga tema annetatud veretilk võib olla. Kahjuks on Eestis ainult 2,6% elanikkonnast doonorid. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peaks stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv riigis olema vähemalt 4% elanikkonnast.

Päris lootusetu olukord õnneks ei ole. Võrreldes 2006. aastaga tõusis 2007. aastal Regionaalhaigla verekeskust külastanud doonorite üldarv 8% ja esmaste doonorite arv 37%, mis näitab, et rõõmustavalt suur hulk inimesi otsustas möödunud aastal doonorluse kasuks. Rõõmustav on ka see, et Verekeskusel on tänaseks üle 130 koostööpartneri. Ometigi on see ka kaugel ideaalsest. Võrreldes seda, kui suur hulk doonoriks sobivast elanikkonnast teistes Euroopa riikides on ka tegelikult doonorid, siis Eesti näitaja on üks madalamaid. Verekeskuse juhataja Riin Kullaste sõnul on meil seetõttu ka verevarud enamasti alumise normi piiril. Inimesed otsekui kardaks midagi doonorluse juures. Ainult mina ei saa kuidagi aru, mida seal karta on. Tihti on tavaolukorras raske leida mõnda situatsiooni, kus välja näidata suuremeelsust. Doonorlus sobib väga hästi selle jaoks! Minu kogemus ütleb, et pärast annetamist tulevad väga paljud küsima enesetunde üle ning ühtlasi kiitma tublidust. Sarnase teguviisiga näidatakse, et inimesel on soe süda.

Eesti on mitmete õnnetuste poolest ühe inimese kohta Euroopas esirinnas. Kokku on esialgsetel andmetel käesoleva aasta 10 kuu jooksul Eestis registreeritud 1575 inim­kan­natanutega liiklusõnnetust, milles hukkus 113 ja sai vigastada 2001 inimest. Eestlasi on vähe ning väikese riigi jaoks on see selgelt liiga suur arv. Erinevaid töö-ja liiklusõnnetusi juhtub meil päris palju. Väga tihti on säärastel juhtudel vaja vereülekannet. Minnes verd annetama, võib inimesel enda teadmata olla temast mõnele pereliikmele kasu, sest Eestis toimuvate tihedate õnnetusjuhtumite tõttu võib nii mõnegi lähedasega kahjuks midagi juhtuda. 2004. aasta Noore Doonori tiitli omaniku sõnul, kes oli tollal juba 38 korda verd annetamas käinud, sai ta doonorluse suurest tähtsusest lõplikult alles siis aru, kui tema abikaasa Birgit vajas sünnitusel vereülekannet. Minnes ise verd annetama, antakse ka oma sõpradele-tuttavatele eeskuju ning sedamoodi üha suureneb võimalus, et traagilisel hetkel on vajalikud varud osaliste aitamiseks olemas.

Sirvides Eesti veredoonorluse lehte märkasin jahmatusega, et on olemas mõned inimesed, nagu näiteks Endla Härm, Anne Link, kes on verd annetanud üle saja korra. Minul on väga raske isegi pakkuda, mitmele inimesele on seetõttu antud võimalus uuele elule. Nemad on lihtsalt inimesed meie hulgast, kes ei satu kunagi ajalehtede esikaantele. Ometigi on nad teinud meie riigi jaoks rohkem, kui oskaksime kujutleda. Hea on tõdeda, et mitmeid staažikaid doonoreid on tänaseks autasustatud Eesti Punase Risti V klassi ordeniga, sest see näitab, et nende heasoovlikkust on meeles peetud. Kangelane poleks ka meil olla sugugi raske, piisaks vaid ühest korrast, kui minna ja lasta endalt natukene ühte vedelat kude ära võtta ning võib olla kindel, et kusagil on isik, kes on sellele anonüümsele annetajale elu lõpuni tänulik. Mind teeb küll sarnane mõte väga õnnelikuks ning ma usun, et ka teisi, ainult asi tuleb ette võtta.

Kiire elutempo tõttu ei ole jõutud paljusid eesmärke, mis on ammu plaani võetud, täide viia. Seda on ka toodud põhjenduseks, miks ei ole mindud doonoriks. Uurides natukene täpsemalt, tuleb välja, et sarnane arusaam on põhjustatud teadmatusest. Töö- ja puhkeajaseaduse paragrahv 24 sätestab, et doonoriks minevat töötajat peab vajalike protseduuride ajaks töölt ära lubama. Seega enam ei tohiks olla vabandus ka see, et töö kõrvalt ei ole kuidagi aega minna verd loovutama. Doonoritel on erakordne võimalus aidata raskes seisundis patsiente, sest üks vereloovutus võib päästa nelja-viie inimese elu. Veretoodetele pole leiutatud tehis-alternatiivi ning ilma doonorivereta ei saaks ka parimad arstid päästa kõikide abivajajate elusid. Doonorlus on heategevus, mis ei nõua palju aega ega vaeva ning sellega saaksid hakkama paljud meist. Vereandmise käigus võetakse doonorilt 450 ml verd – see on kõigest 8% kogu täiskasvanud inimese verest, mis taastub keskmiselt 72 tunni jooksul. Selle tõttu ei tohiks protsessi ees ka kuidagi hirmu tunda.

Praegu lähenevat püha nimetavad väga paljud andmise ajaks. Kellegi õnnelikuks tegemine on imeline tunne. Ma tahaksin öelda, et ainult jõulud ei peaks olema aeg, kus üritatakse teha rohkem head. Heategude tegemist ei tohiks karta, sest kõige rohkem teeb see õnnelikuks inimest ennast.

Seekord läks päris hästi- sain I koha ja auhinnaks sülearvuti. Tugev eeltöö aitas, aga jutt võiks paremini joosta.