Alkoholitarbimise mõju Eesti ühiskonnale - kas vajame uut lähenemist?

Alkoholitarbimise mõju Eesti ühiskonnale - kas vajame uut lähenemist?

„Kuidas vähendada alkoholitarbimist? Mida saab teha riik, mida inimesed ise?“

Kahju, mida Eesti riik alkoholi kuritarvitamise tõttu kannab on asjatundjate hinnangul 2-5% sisemajanduse koguproduktist, ehk siis umbes 10 miljardit krooni. Näiteks sama suur on ravikindlustuseelarve. Mis paneb ometi Eesti inimesi nii tohutult alkoholi kuritarvitama?

Kogu aeg korrutatakse, et eestlased on vaiksed, tagasihoidlikud ja otse loomulikult endassetõmbunud. Eestlaste üks armastatumaid romaane „Tõde ja õigus“ on ka seda stereotüüpi vaid süvendanud. Ma mäletan, kuidas Pearu ja Andres käisid kõrtsis kesvamärjukest joomas. Kõik see toimus tavaliselt raske töönädala lõpus ja siis tarbiti ikka päris palju. Pearu ja Andres suutsidki üksteise vastu avameelsed olla ainult purjus olles. Kogu ühiskond edastab sarnast suhtumist väga üksmeelselt, nagu Pearu ja Andres, nii ei suuda ka üks tüüpiline Eesti inimene ilma alkoholita oma tundeid avameelselt väljendada. Arvukates arvamusartiklites imestatakse, miks küll Eesti inimene ja mis eriti kurb, et Eesti noored tarbivad üha rohkem alkoholi ja arvukad juhtumid tõendavad, et ei suudeta piiri pidada. Alkoholimürgitusest tingitud surmade arv on meil kolm korda kõrgem kui Euroopa keskmine. Ometigi on kõik selgemast selgem - Eesti inimesele on läbi aegade selgeks tehtud, et ta on vaoshoitud ja ei kipu oma tundeid ja emotsioone eriti teistega jagama. Küll tuuakse põhjuseks meie 700 aastat kestnud orjapõlve ja aega Nõukogude Liidu ikke all, mis muutis kõik Eesti inimesed väga alalhoidlikuks. Nii on minu meelest selline eestlase stereotüüp pigem kujundatud.

Avameelsem ja rõõmsam on raske olla, sest see on ju nii vastuolus meie väljakujunenud mentaliteediga. Siin tulebki appi keskmisele Eesti inimesele alkohol. Purjus inimesi võetakse tihti kui mõnes mõttes süüdimatut - ta otsekui ei saa aru, mida teeb ja seega ei ole talle järgmisel päeval väga mõtet tema käitumist ette heita. Alkohol otsekui annab inimesele olla võimaluse vaba oma tegudes ja mõtetes, nii et keegi ei hakka hiljem seda kõike pahaks panema. Purjus isikuid võetakse kerge muigega ja pärast öeldakse lihtsalt, et vägijoogi pärast ei olnud inimene päris ise. Ainult, kas teatakse, et 75% tahtlikest tapmistest sooritatakse alkoholijoobes ja ligi pooled enesetapukatsed pärast vägijoogi pruukimist.

Kõik see on põhjustatud sellest, et eestlane ei oska ennast tavaolukorras tunda vabalt. Kõige kurvem on, et enamik inimesi ei püüagi midagi selle väljakujunenud situatsiooniga ette võtta. Ma olen kuulnud küll ja küll, kuidas minu tuttavad välismaalasi taevani nende tundelisuse pärast kiidavad ning samas heidavad meile ette tuimust. Nii hea ja vaba olevat olla nende keskel! Ka ise muutume välismaalaste seltskonnas tihti hoopis elavamaks, kuna meie seesugust ehk siis palju elavamat käitumist ei heideta sugugi ette ning seda võetakse täiesti loomulikuna. Pärast tullakse koju tagasi ja hakatakse jälle vinguma. Küll ei sobi üks ja teine eestlaste omadus. Oma suhtumisega ei taheta isegi midagi muuta, vaid lihtsalt kirutakse, niiviisi veelgi süvendades eestlase väljakujunenud stereotüüpi. Mõnigi tahaks olukorda muuta, aga ei oska, sest kogu see negatiivne suhtumine meie iseloomu kohta on nii sügavale ühiskonda juurdunud ning lõpuks jääb viimaseks abinõuks alkoholi appi võtmine.

Jube fakt on, et alkoholist otsivad üha nooremad julgust, aga ühel päeval võib saada sellest kurb sõltuvus. Tartu Ülikooli Kliinikumis viibis näiteks 2002. aastal alkoholi tarvitamise pärast tekkinud vigastuste tõttu ravil 2867 haiget - haiglaravi maksumus oli 42,3 miljonit krooni. Kahju on tõdeda, et ravil viibinutest 567 olid kuni 14. aastased lapsed ja 276 15-21 aastased noored, mis teeb protsendiks kokku 29,4. Protsent on väga kurb, sellepärast peabki tugev alkoholiennetustegevus algama juba koolis. Praegu on küll näha erinevaid infovoldikuid alkoholi mõju kohta, kuid minu arvates need ei aita. Pigem põhjustavad need parastamist, kuna ollakse liiga noor, et seda tõsiselt võtta. Mina usun tõsiselt, et liigtarbimine noorte seas on põhjustatud sellest, et ollakse muidu liiga häbelikud enese väljendamiseks. Enesekindlamad inimesed panevad alkoholi tarbimisele piiri tavaliselt juba päris varajases eas - nad lihtsalt ei vaja seda. Palju rohkem peab muretsema nende pärast, kellel puudub julgus olla iseseisvam ning seeläbi enesekindlamalt käituda. Nemad on see suurim riskigrupp. Ei saa öelda, et lastele tuleb mõistus pähe panna, koolis tuleb aidata neil oma arvamust avaldada, kuna nii süstitakse eneseusku ja pudeli tihe kergitamine jääb ära. Öeldakse, et joobes inimene väljendab päris tihti neid emotsioone, mida kaine peaga ei julgeks ja samas tapab alkohol Eestis 2000 inimest aastas ning selle liigtarbimisega seostatakse üle 60 haiguse. Midagi on väga valesti. Nii kurb on tõdeda, missugust kahju meie ühiskond joomise pärast kannatab. Kõik see algab sellest, et inimesed soovivad tänu alkoholile muutuda vabamaks. Ajajooksul muutub harjumus sõltuvuseks ja inimene jääbki etanoolist sõltuma ning sageli järgneb kurb lõpp.

Michael Hardiman kirjutab oma raamatus „Sõltuvus“ väga tabavalt, kuidas pideva joomisharjumuse kujunemine saab osaks eluviisist, et ennast hästi ja vabalt tunda. Mida hullemaks asi läheb, seda rohkem hakkab isik teiste alkoholitarvitajatega seltsima, kes ei kritiseeri tema teguviisi ja pigem julgustavad ning siit saab absoluutne allakäik alguse. Teadaolevalt kuni 30% haiglavooditest on täidetu alkohoolikutega, kes pole sellistena identifitseeritud ega ole saanud ka ravi. Kui inimene ei saa otsest alkoholivastast ravi, on tulemuseks tavaliselt haigusest, õnnetusest või enesetapust tingitud surm. Eestiski peab seetõttu alkoholivastast ravi võtma veelgi tõsisemalt. Mina olen liiga palju kuulnud, kuidas muigega mõne isiku kohta öeldakse, et eks ta on vana joodik. Halvemini ei saagi enam suhtuda. Inimesi peab suunama vastavate isikute juurde, kes neid sõltuvusega võidelda aitaksid, mitte nende aadressil nalja viskama.

Alkoholi vastu võitlemiseks on vaja Eestis uut lähenemist. Minu arvates põhineb kõik suhtumisel ning hetkel on meie suhtumine vale. Inimeste kallal ei ole mõtet kogu aeg näägutada, kui halb on alkohol ja kuidas Eesti inimesed ei saa ilma selleta kuidagi olla. Alkohol ei ole tingimata midagi kurja, Jeesuski olevat vee veiniks muutnud ning kultuurne tarbimine pikendavat eluiga. Pessimism ei aita, vaid tuleb hoopis teadlikumalt suhtuda ja suunata, eriti noori, alkoholi mitte tarbima. Vanematel tuleks ka lapsi suunata erinevatesse huvialaringidesse, sest kui inimene on tegus, siis pole tal aega lihtsalt niisama aega surnuks lüüa.

Sellel konkursil ei läinud väga hästi ja tagasisidet ei tulnud. Ometigi sai suhteliselt normaalselt vaeva nähtud ning ise jäin üldjoontes esseega rahule.

Leiutamiskonkurss: "Muuda koolielu paremaks!"

Sinna ma saatsin kaks tööd- Virtuaalse vihiku ja MP ehk MiniPuhkuse.

Virtuaalne vihik

Minu süda tilgub vahel tõesti verd, kui ma pean koolis raiskama paberit järgmise konspekti jaoks, mis pärast tööd lendab tavaliselt prügikasti. Selline on tavaliselt kõikide õpilaste teguviis. On keegi näinud kellegi kodus märkmeid, mis on kooliajast järele jäänud? Muidugi mitte, ammu on nad ära visatud. Sülearvuti on ka kuidagi ebamugav ja kohmakas - hinna tõttu nii mõnelegi õpilasele kättesaamatu, ei arenda käekirja ja trükkimine tekitab tihti lärmi ja miinuseid on veelgi. Ometigi, kui keskkonnasäästlikkus ja innovatiivsus on Eestis ja maailmas viimasel ajal otsekui ärakulutatud käibefraasid, siis on selge, et tuleks ka siin midagi muuta.

Enam ei tasu muretseda – välja on mõeldud virtuaalne vihik! See on midagi, millest iga kooliõpilane unistab. Nimelt see on seade, mis kuvab lauale täiesti tavalise vihikulehe, millele on võimalik peale kirjutada. Selleks, et oleks lihtsam seda seadet ette kujutada, siis võib-olla mõned rohkem tehnikast huvitatud inimesed mäletavad, kuidas paar aastat tagasi tuli turule laserklaviatuur, mis joonistas laseri abil mistahes pinnale punase virtuaalse klaviatuuri. Seadme kasutamiseks tuli vajutada olematutele, laseri poolt kuvatud nuppudele. Ka virtuaalse vihiku kasutamiseks tuleb kirjutada põhimõtteliselt olematutele lehtedele, mis on laseri lasersilma poolt kuvatud.

Laseri abil kuvatakse paigal olevale pinnale virtuaalne vihikuleht, kuhu peale saab kirjutada kas või täiesti tavalise pastakaga. Pastakal ei tohiks siiski tera väljas olla, kuna nii võib aluse (enamasti laua) ära määrida. Laserklaviatuuri peale võib kirjutada iga natukese teravama otsaga esemega, kas või näiteks puutokikesega, peaasi, et endal mugav oleks. Ostja saab tavaliselt pihuarvutite jaoks kasutatava plastmassist puutepulga kaasa. Puutepulkasid on mitmes suuruses, määravaks saab kliendisoov.

Laser kuvab pinnale virtuaalse kuni A3 suuruses paberilehe. Suuruselimiidiks ongi praegusel prototüübil A3. Kooliõpilastel on kõige populaarsemad suurused A4 ja A5, kuhu siis ka tavaliselt kirjutatakse. Menüüst saab valida ka väiksemate suuruste kuvamist, sest vahel lihtsalt ei ole seda kuvamiseks vajalikku pinda nii palju, näiteks mõnedel toolidel olevad imepisikesed kirjutamiseks mõeldud lahtikäivad lauakesed.

Jõudes oma märkmetega lehekülje lõppu, siis alguses olev informatsioon ei ole ka kuskile kadunud - kõik on ilusti vaadeldav ning automaatselt juba ära salvestatud. Soovi korral on ka väga lihtne mõnda asja kustutada. Teksti osale, mida on soov kustutada, tuleb tõmmata peale kaks joont ja siis annab virtuaalne vihik kasutaja ette automaatselt küsimuse, kas ta soovib sellest tekstiosast vabaneda. Tuleb lihtsalt vajutada jah või ei nuppu. Kustutatud kohale jäetakse alguses tühi koht, nii on võimalik seal ellu viia mõni parandus. Kui parandus on pikem, kui algne tühimik, siis nihutatakse järgnevat teksti edasi.

Virtuaalsed vihikud on suutelised ka omavahel faile jagama. Selleks otstarbeks on seadmel ühes otsas USB mälupulk ( et andmeid edastada) ning teises otsas on USB port (andmete vastuvõtmiseks). Nii on väga hõlbus enda faile jagada teiste virtuaalsete vihikutega ning kerge endale näiteks haiguse tõttu puudutud tundide materjali alla laadida. Samuti saab kodus USB pordi kaudu ka kõik materjalid arvutisse tõmmata.

Kui panna virtuaalne vihik alguses käima, siis kuvatakse väike menüü. Sealt saab valida, kas jätkata mõne vana konspekti tegemist, alustada millegi uuega või hoopis jätkata oma viimast pooleliolevat tööd. Samuti saab sealt muuta seadeid (näiteks muuta laserkirja värvi või omaniku andmeid). Kui seade on ühendatud mõne teise omasuguse vihikuga, siis ilmub see ka kohe menüüsse. Tuleb minna ilmunud F kettale ning täiendada oma vihikut vastavate failidega.

Rääkides virtuaalse vihiku mahutavusest, siis prototüübil on selleks 100mb, mis peaks olema küllalt tekstifailide jaoks ning nii saab sellega ka erinevaid faile transportida ehk siis mälupulgana kasutada. Loomulikult on võimalik ka mahutavust suurendada ning lisada erinevaid funktsioone, nagu mp-3 mängija või erinevad mängud. Ometigi ma arvan, et sellel ei ole mõtet, kuna minu silmis on virtuaalne vihik siiski efektiivne töövahend. Virtuaalset vihikut on hõlbus kasutada ka hämarates valgustingimustes või siis täiesti pimedas. Kuvatud lehevärv muutub halvemates valgustingimustes lihtsalt laserpunaseks.

Muidugi on paljudel õpilastel komme õppida voodis. Siit tuleb ka küsimus, kui praktiline ta on õppimise seisukohast. Ometigi ei tasu muretseda! Virtuaalse vihikuga saab kaasa ka nii öelda raskete olude aluse (vt. joonis). See alus on tehtud lahtikäivast plastikust, mis on kaetud riidega. Tal on olemas kohe ka virtuaalse vihiku kinnitamise koht. Niiviisi võib mugavalt oma koolitükke kas või pea alaspidi teha! Aluse suurust saab oma äranägemise järgi lahti pakkida kuni A5 suuruseks. Kui konspekti lehekülg oli algselt suurem, siis ei tasu sellepärast küll muretseda! Tuleb lihtsalt vajutada lehekülje allakerimise nuppu.

Energia jaoks on virtuaalsel vihikul olemas aku. See on sisseehitatud ning mingisugust eraldi laadijat kaasa ei anta. Laadimise protseduur on väga lihtne - virtuaalne vihik tuleb lihtsalt panna arvuti USB porti, kus ta laeb ennast ise täis. Laadimine kestab umbes tunni ning selle protseduuri ajal vilgub aku seisukorda näitaval nupul tuluke. Kui aku on laadinud ennast täis, muutub vilkuv tuluke roheliseks ning nii võib seadme eemaldada. Akuks on esialgsete andmete põhjal liitiumaku, nii et akut võib ka ilma mureta siis laadida, kui see ei ole päris tühi. Ilma laadimiseta peaks virtuaalse vihiku aku aktiivsel kasutamisel vastu pidama 4-5 päeva. Seadmel on väike nupuke, mille vajutamisel on näha aku seisukord. Roheline näitab täisakut, kollane on pooltäis ning punane juba kohe-kohe tühjenevat akut. Selle järgi on hea laadimiskordi ajastada. Aku tühjenedes tuleb ka hoiatus kuvatud lehekülje äärde. Kui ka aku on tühjenenud keset konspekteerimist, ei tasu muretseda, et konspekt on kadunud, sest virtuaalne vihik salvestab automaatselt kõik tööd.

Virtuaalne vihik on kahtlemata revolutsioon õppevahendite vallas. See seade on oma ajast ees ning kunagi muutub kahtlemata asendamatuks iga õpilase elus.

Minipuhkus ehk MP

Mina olen päris mitmeid kordi sõitnud hommikuti bussiga kooli ja vahel isegi esmaspäeva varahommikul maalt linna, et jõuda esimesteks tundideks ilusti koolipinki. Tihti on mulle peale tulnud mõnus tukastus, mida on kahjuks olnud väga raske nautida, sest bussis on raske leida head asendit puhkamiseks. Kõik poosid on kuidagi ebamugavad ja ei ole eriti lihtne leida midagi pehmet, mille peale oleks võimalik toetuda. Õnneks on need ajad nüüd möödas!

Nüüd jõuavad kõik õpilased pärast pikemat sõitu koolipinki värske ja puhanuna!

MiniPuhkus ehk siis MP on väga lihtsalt kasutatav. See tuleb kinnitada krõpsu abil peopessa ning pärast seda on mugav olemine garanteeritud igal pool. Nüüd saab bussiga sõites väga hõlpsasti ennast välja puhata. Akna all istudes tuleb küünarnukk asetada akna äärele ning asetada oma põsk mõnusasti peopessa, kus on MiniPuhkus. Vahekäigupool istudes peab küünarnuki toeks kasutama tavaliselt istme käetuge. Õnneks on MP universaalne ning seda saab kasutada mõlema käe jaoks!

MiniPuhkuse südamik koosneb pehmest ning elastsest kummist, mistõttu ei ole ta jäik. Seda katab mõlemalt poolt viskoelastne vaht ( näib küll võõras sõna, kuid Dormeo „Memosan“ padjad on tehtud samast materjalist). Viskoelastset vahtu on rohkem sellel MP poolel, kuhu toetub pea, kindlustades sellega maksimaalse mugavuse. Sama materjaliga on ka kaetud peopessa jääv pool, kuid seal on paksus natukene väiksem. Viskoelastne vaht kohandub inimese kehasoojusega ning kohandub sellele avalduva raskusega.

MiniPuhkust saab kasutada nii paljudes eri kohtades, et raske oleks neid kõiki üles lugeda. Ometigi ei piirdu MP funktsioonid ainult eelpoolmainituga. Mõnedes igavamates tundides on kindel, et ka õpilased anduvad MP võludele ja teevad nii väikese uinaku. Kahjuks võivad nii väga paljud tähtsad asjad jääda üles märkimata ja õpilane saab lõpuks halva hinde. Õnneks tuleb siin MP appi. Sai juba mainitud, et leiutis ise kinnitub krõpsuga peopessa. Samamoodi saab teda ka lahti võtta. Lahtivõetult on MP nagu üks mõnus pehmendusega lapats. Nähes, et sõber tunnis magab, siis minul küll on tihti tema pärast mure. Tekib küsimus, et kuidas ta küll loodab edaspidi aines hakkama saada, sest vältimatult jääb ta maha. MP abil saab talle anda väikese obaduse äratuseks. Haiget ei saa magaja kindlalt, sest MiniPuhkuse materjalid on niivõrd pehmed, aga väikese ehmatuse küll.

Kõige sellega MiniPuhkuse funktsioonid ei piirdu. Tunnis olles olen mina küll päris tihti natukene närviline, tihti on põhjuseks materjalist mittearusaamine. Tahaks selle närvilisuse tunde kuskile välja valada, aga ei tea kuhu. MP tuleb ka siin appi, kinnitades leiutise peopessa, saab teda kasutada ka närvipallina. Südamikus oleva elastse kummi tõttu annab teda kokku suruda ja nii saabki oma närvilisusest lahti! Vahel võib siiski ebamugav olla teda oma peopesas mudida ning sellistel puhkudel saab ta lahti kinnitada ning asetada oma sõrmede vahele paremini, et kasutamine oleks mugavam.

MiniPuhkust on võimalik soetada endale mitmes suuruses. Suurema ja väiksema peopesaga inimesed peaksid endale parema mugavustunde jaoks vastavalt oma käele sobiva MP. Ostes on tavaliselt see väga lihtne, sest proovitavad näidised on müügikohtades olemas.

Eelmise aastaga võrreldes läks halvemini, mingisugust äramärkimist ei tulnud. Hiljem trehvasin juhuslikult kokku selle konkursi korraldajaga, kelle sõnul oli Virutaalne vihik kõige napimalt auhinnast ilma jäänud töö - üks žüriiliige olevat selle vastu olnud, kuna tema sõnul olevat midagi sarnast juba olemas. Seda väidet on raske kommenteerida, sest idee tuli mul Soomes olles ning siis sai ta ka kohe paberile pandud.

Kuidas aidata Aafrikat?

Noorte Arengupreemia konkurss. Kahjuks mingisugust tagasisidet ei tulnud, aga lõpuks sai päris palju seda Aafrika temaatikat uuritud ning ma arvan, et mõni konstruktiivne lahendus tuli ikka.

Lõvi Leo annab nõu

“Lõvi Leo annab nõu”

“Koolivägivald ja -kiusamine”

Lõvi Leo on alati olnud rahuarmastav, see oli ka üks neist põhjustest, miks ta otsustas pärast kooli minna kohe politseinikuks õppima. Nii saab inimesi aidata! Ebaõiglust pole ta sünnist saadik sallinud ning selle nägemine on olnud talle alati valus.

Ühel päeval jalutas Lõvi Leo oma tavapärast marsruuti pidi koju. Möödus ka koolist, mida nähes tuli Leole näole alati naeratus, sest ühes sellega meenus talle tema enda lapsepõlv. Seekord silmas ta aga üht kampa, kes olid kogunenud ringi. Lähemalt möödudes avastas ta, et ringi keskel oli üks natukene kulunud riietes väike poiss, keda narriti suurekasvulisema lapse eestvedamisel. Esimesel hetkel tahtis ta väetimale kohe appi minna, kuid natukene järele mõeldes, pidas ta paremaks teisiti talitada, sest nii võidakse seda poissi lõpuks isegi veel rohkem hakata kiusama, sest ega tema ei saa igavesti poisi eest seista.

Lõvi Leo peas küpses plaan, kuidas olukorda lahendada. Leo jättis peamise kiusaja näo meelde ning pärast tundide lõppu jälgis, kustkaudu poiss koju läheb. Tuli välja, et see tee ühtib suures osas tema enda koduteega. Lõvi otsustas, et järgmine päev, kui juhus neid kokku viib, üritab ta poisiga rääkida. Leo järgmine tööpäev venis päris pikaks, kuid ülejärgmine päev silmas ta noort kiusajat koju minemas. Lõvi Leo möödus poisist aeglaselt ning talle ei jäänud märkamata, kui vaimustunult teda silmitseti. Nii pöördus ta sõbralikult poisi poole, küsides kas teda politseiniku töö huvitab. Noore poisi nimi oli Jaan ning ta noogutas vastuseks. Lõvi uuris edasi, miks teda politseinikuamet huvitab. Jaan vastas hoobilt, et politseinikud saavad ära hoida halba ning panna kurjategijaid vanglasse. Lõvi naeratas ja sõnas, et selles suhtes on tal õigus küll, aga milline inimene on siis kurjategija? Noor mees mõtles mõne hetke ja ütles, et otse loomulikult need, kes teevad teistele kurja ja haiget. Lõvi Leo päris edasi, mis on Jaani arvates kurja tegemine. Jaan ei jäänud siingi vastust võlgu. See olevat midagi, mis paneb teise inimese nutma, näiteks võttes temalt midagi ära või lüües teda. Leo usutles ikka edasi, kas poisi arvates peaks politseinik siis igasugust ebaõiglust sallima ning selle vastu välja astuma? “Muidugi,” pahvatas poiss rõõmsalt. Lõvi Leo ütles Jaanile, et õige politseinik, nähes ebaõiglust, üritab ikka võimaluse korral midagi parandada, kahjuks alati pole see võimalik. Leo jätkas:” Jaan sa ütlesid, et kurjategija on see, kes lööb kedagi ja paneb tema niiviisi nutma. Päriselus on kahjuks üha rohkem selliseid juhtumeid, kus tehakse kellegile liiga ilma teda puudutamata.” Leo lisas kurvalt, et see on vaimne vägivald ning seda parandada on ühel politseinikul väga raske. Leo jätkas, et paar päeva tagasi kõndis ta just Jaani kooli juurest mööda ning ta oli väga kurva vaatepildi tunnistajaks, kus suur rühm lapsi narris ühte väiksemat poissi, kes hakkas lõpuks kogu selle kiusamise peale nutma. Väike Jaan muutus selle jutu kestel näost järjest punasemaks. Lõvi rääkis edasi, et see olevat selline suur ebaõiglus, mille peale ei hakka ühegi politseiniku võim: “Võib-olla on see poiss lihtsalt pärit vaesemast perekonnast ning tal ei ole nii uued riideid, kui kõigil teistel ja teda narritakse ainult selle pärast? Lihtsalt väga kurb on, et need lapsed ei mõista oma nooruse tõttu üldse, mida kiustav võib tunda.” Jaan oli muutunud näost veel punasemaks, tema pea oli vajunud norgu ning ta veeretas kinganinaga teel olevaid väikeseid kive, kuid ta kuulas pingsalt. Lõvi Leo rääkis, kui raske on korravalvuritel sellist asja taluda, sest nad ei saa ka sekkuda, kuna see teeks oletavasti kiusatava olukorda veelgi halvemaks. Äkki Leo vabandas poisi ees, öeldes et sellise jutuga võib ta hoopis ära rikkuda noore mehe soovi saada politseinikuks, aga see polevat üldse tema plaanides.

Kõndides olid nad koos jõudnud Jaani koduni. Jaan ütles Lõvi Leole kiirustades nägemist ning ukse enda järel sulgenud, jooksis otsejoones oma tuppa, heitis voodisse ning hakkas tänase päeva üle tõsiselt järele mõtlema. Tema silme ette ilmus mõiste kurjategija. Jaan küsis endalt, et kui tema on teisi kiusates teinud kurja, siis võib tema kohta öelda ju kurjategija? Ometi selline ta olla ei tahtnud. Politseinikuks saamine tulevikus oli aga Jaani jaoks üks väga kindel soov siin elus. Jaanile oli ka selge, et üks hea korrakaitsja ei salli mingil juhul ebaõiglust, aga just seda on ta ise kahjuks oma tegudega põhjustanud. Lõvi Leo oli muutunud talle eeskujuks ning ta teadis, et tema ei oleks Jaani asemel kohe kindlasti teistele halva tegemist sallinud, tema aitas abivajajaid ning poiss tahtis täpselt tema moodi olla. Jaan otsustas homme teha esimese tõsise sammu oma valitud elukutse suunas, nimelt lõpetada Joosepi kiusamine koolis. Lõpuks tuli välja, et see ei olnudki nii raske, kui oli paistnud. Jaan rääkis lihtsalt oma sõpradele sama jutu, mida ta oli Leo käest kuulnud ning pärast seda jäid kõik lapsed kuidagi mõtlikuks. Joosepi kiusamine lõppes peaaegu päevapealt.

Mõne päeva pärast otsis Lõvi Leo pärast tunde ülesse Joosepi ja Jaani klassijuhataja, pärides, kas on toimunud ka mingi muudatus klassis suhtumises kiusatud noormehesse. Õpetaja oli väga üllatunud, kuidas üks võõras seda kõike teab ning ütles, et viimasel paaril päeval on Joosep olnud jah rohkem seltskonnas ning kiusamist pole ta üldse klassis täheldanud. Klassijuhataja lisas uhkelt, et vist aitas tema paarinädala tagune jutt klassijuhatajatunnis, kus ta ütles, et kiusamine on väga halb asi. Lõvi Leo muheles, tänas õpetajat ning seadis oma sammud kodu poole. Umbes nädal aega hiljem silmas Leo Jaani tolle koduuksel, ta hüüdis poissi, küsides kui vana too on. Jaan hüüdis rõõmsalt vastu, et ta on kümnene. Lõvi Leo vastas, et pärast gümnaasiumi ootame sind siis politseikooli! Jaan jäi edasikõndivale Lõvi Leole pikalt järele vaatama, endal sära silmis.

Eriauhind ja hunnik nänni.

Euroopa meie igapäevaelus

Nagu ma aru sain, saime napilt II koha ühel Euroopa teemalisel võistlusel. Kahjuks anti välja ainult üks peapreemia.

Globaliseerumine

Minu arvates on kaks mõistet- demokraatia ning globaliseerumine muutunud tänapäeva maailmas lahutamatuks. Globaliseerumist seostatakse paljude nähtustega, milledest enamik on alguse saanud pärast Teist maailmasõda. Need nähtused, nagu näiteks kaupade, kapitali, informatsiooni ja inimeste kasvanunud liikumine toimusid peamiselt demokraatlike riikide vahel.

Sõna demokraatia tuleneb kreeka keelest, kus demos tähendab võimu ja kratos rahvast - rahva võim. Inimesed on erineva maailmavaatega ning seetõttu on kokkuleppele jõudmine nii mõnigi kord väga raske. Johtuvalt sellest tehti ja tehakse ka praegu otsuseid peamiselt häälte enamuse printsiibil, kuigi need otsused ei ole kõigile vastuvõetavad. Sama lugu on ka üleilmastumisega, sellel on väga palju positiivseid pooli, aga samas ka negatiivseid, nagu näiteks massikultuuri pealetung ning seetõttu on sellel protsessil tohutult vastaseid.

Rahva võim tähendab ühtlasi ka üksikisiku võimu. Muistest Ateenast alguse saanud valitsemissüsteemi üheks juhtmõtteks on, et riigid peaksid võimalikult vähe majandusse sekkuma - nn. vabaturumajandus. Selline süsteem on siiani küll kindlustanud arenenud riikides majanduskasvu, kuid ühtlasi on see kurvakstegev. Tulemuseks on see, et pool maailma elanikest teenib 95% maailma rikkusest. Lääne ühiskonna juhtivate poliitikute sõnul on maailm tänu demokraatiale ja globaliseerumisele hoopis parem elamiskoht. Sellele vaatamata peab üks kolmandik maailma elanikest päevas ära elama vähem kui 1 USA dollariga. Sellele on kahjuks globaliseerumine paljuski kaasa aidanud, sest praeguses olukorras võib teha mõningaid üldistusi, õeldes, et rikkamad saavad rikkamaks ja vaesemad jäävad vaesemaks. See on põhjustatud paljuski globaalsest turumajandusest, mis on otsekui Darwini loodusliku valiku teooria, kus ainult tugevamad jäävad ellu. Mõned riigid jäävad vaesemaks, kuna neil pole vahendeid konkurentsitingimustes ellu jäämiseks.

Vaikselt kuid kindlalt on hakanud ka maailma suurriigid mõistma, et vaesuse ja rahulolematuse vähendamiseks tuleb hakata tegema suurt tööd. Rikkus on kandunud lääneriikidesse suuresti tänu nende kunagistele asumaadele. Kolooniatesse ei investeeritud midagi, sealt pumbati ressursse ainult välja. USA edu põhineb maailmasõdadest võidukalt väljatulemisel. Mida aeg edasi, seda rohkem teevad kõrgema arengutasemega riigid investeeringuid vaesematesse- muidugi ikka omakasu nimel. Kasulik on see siiski mõlemale poolele. Euroopa Liit investeerib Cotonou programmi raames suuri summasid Aafrika arenguks ning sealse demokraatliku süsteemi tugevdamiseks. Seda ei tehta juba päris kasumiteenimise eesmärgil, lihtsalt seetõttu, et aafriklastest põgenikud ujutavad Euroopat üle. Nende kõigi integreerimine ühiskonda on suisa võimatu. Euroopa mõjuvõim tugevneb Aafrikas ning põgenikevool väheneb, kuid Mustale Mandrile on see veelgi kasulikum. Seega on tänu globaliseerumisele jõutud arusaamisele, et väga vaesed ühiskonnad pole ka arenenud riikidele kasulikud ja nii suunatakse ressursse nendesse maadesse. Niisiis siin muutuvad asjad ajapikku kindlasti paremaks.

Nii nagu pole olemas ideaalset valitsemiskorda, pole olemas ka ideaalset majandussüsteemi. Üleilmastumine ei ole ola alati kõigile kasulik, aga kas midagi ideaalset on üldse maailmas olemas. Mulle meeldib Winston Churchilli ütlemine demokraatia kohta, et see on kõige õudsam valitsemisviis, kuid ometigi parim, mis meil on. Sama ütleksin ma ka vabaturumajanduse kohta, millest on tingitud ka üleilmastumine.

Ammu pole kunagi midagi nii kiiresti valmis teinud. Konkursi lõpptähtaeg oli mõne tunni pärast ja nii tegin ühe koolikirjandi ümber. Õnneks läks hästi- I-III koht ning reis Brüsselisse.

Unistus paremast minevikust

Pean tunnistama, et ma unistan päris tihti. Võib-olla liigagi tihti. Ent ma polnud teistsugusest, täpsemalt öeldes paremast minevikust, nii imelik kui see ka võib tunduda, mitte kunagi unistanud. Esimest korda hakkasin sellele mõtlema, kui põhikoolis alustasime ajaloo õppimist, siis tabasin ennast küll unistamas vaid ühest asjast - oleks vaid eesti rahva minevik olnud vähem kannatusterohke.

Ma lugesin, kuidas piiskop Albert asutas 1201. aastal Riia linna, millest sai peamine tugipunkt Baltimaade vägivaldsel ristiusustamisel. Elasin kaasa, et see linn oleks jäänud asutamata! Ma lugesin Madisepäeva lahingust, Saarema langemisest 1227. aasta jaanuaris ning kurvastasin veelgi rohkem, ise mõeldes, miks just nii? Ma lugesin Jüriöö ülestõusust ja kohkusin tõsiselt kui reeturlikult tapeti neli eestlaste juhti Paides. Mingi aeg ma juba leppisin Eesti lõputuna näiva okupatsiooniga. 17.sajandil näis Altmargi vaherahuga isegi midagi rõõmustavat juhtuvat - Eesti läks natukenegi leebema Rootsi võimu alla. Mul on raske kirjeldada oma tollast hingeängistust, kui pärast Põhjasõda olid Eesti alad läinud juba Venemaa alla, lakkamatuid sõjaaastaid ja meie esivanemate lakkamatuid kannatusi. Miks ei oleks võinud minna teisiti?

Saabus ärkamisaeg, kogu keha läbistas laulupidude kohta lugedes soe tunne ning pärast peaaegu 700 aastat kestnud orjapõlve oli jälle näha meie Eesti asjade paremuse poole minekut. Läksid aastad ning lõpuks see juhtus! Eesti iseseisvus! Eesti Päästekomitee liikmed sõitsid 24. veebruaril tulevase Eesti Panga hoonesse, moodustasid Ajutise Valitsuse ning lugesid ette Iseseisvusmanifesti. Nii lihtne see oligi! Vabadussõjas näitasid eestlased üles suurt südikust ja vaprust ning Tartu rahuga näis, et eestlased on ennast lõplikult iseseisva riigina maakaardile kehtestanud. Eesti ehitas ennast ülesse, elati ülemaailmne majanduskriiski üle. Saabus vaikiv ajastu. See oli üks imelik periood - oli nii halbu kui ka häid arenguid, aga Eesti oli vähemalt iseseisev! Ajaloolased ning majandusteadlased on väitnud, et võrreldes Soomega olime neist päris mitmes valdkonnas arengult ees ning teisteski ei jäänud neile palju maha. Neid ridu oli minul eriti uhke lugeda, sest see näitas eriti hästi, kuidas enamik balti-saksa mõisnikke oli eesti talurahvas eksinud, pidades neist väikeste vaimsete võimetega inimesteks, kes oskasid teha ainult füüsilist tööd.

Jõudes ajalooõpingutega edasi, panid mind üha vähem imestama edasised arengud. See kõik näis minevat nii hästi Eesti kibeda minevikuga kokku. Molotov-Rippentropi paktiga jagati Eesti jälle ära kahe tollase suurvõimu poolt. Eestisse rajati Nõukogude baasid ning varsti me polnudki enam iseseisvad. Keegi oli meid veelkord endale himustanud. Varsti muutus Eesti sõja tallermaaks ning juba olime Natsi-Saksamaa võimu all. Nemad kaotasid sõja ning sõja võitja pidas loomulikuks oma õigust meie maale. See kõik tekitas minus tohutut kibestumust. See näis olevat otsekui ajalooline paratamatus, vingerpuss mingi kõrgema jõu poolt eesti rahvale, kellele poleks otsekui kunagi määratud olla pikemalt iseseisev. Lugedes seda kurba riigi ajalugu, kangastus minu silme ette ainult üks sõna - miks?

Venestamispoliitika oli karm, eestlasi küüditati ning umbes 70 000 meist oli sõjakoleduste eest välismaale põgenenud. Vene aja süvenedes näis asi kogu aeg üldiselt hullemaks minevat, kuigi oli ka rõõmustavamaid hetki. Õnneks jooksis aja möödudes NSV Liit välispoliitilisse ja majanduslikku ummikseisu. Eestis sai alguse niinimetatud uus ärkamisaeg oma rahvaliikumistega, kust võrsusid õiged inimesed, kes olid õigel ajal õiges kohas ning 1991. aasta 20. augusti hilisõhtul võeti vastu “Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest”. Eesti sai teist korda ametlikult iseseisevaks.

Gertrude Steen on öelnud, et ajaloo juures on rahustav see, et ta kipub ennast kordama. Praeguseks oleme iseseisvad olnud 17 aastat. Eelmine vabariik püsis 21 aastat. Mul tekkis siis loomulikult kurb küsimus - kui kaua on meile siis seekord õnne antud olla iseseisev? Siinkohal unistasin ma põhikoolis tõesti paremast minevikust, millest leiaksin tuleviku suhtes rohkem kindlustunnet.

Eesti mineviku ja tuleviku üle juurdlemine ei andnud mulle tükil ajal rahu. Elu peaks ometi olema ilus, miks siis eesti rahval pole üldse õnne olnud või kui ka on, siis seda ainult lühikest aega. Mõeldes tulevikule, unistasin ma mõnes mõttes paremast minevikust. Uurides minevikku, näib mulle nii mõnigi kord paratamatusena, et ka meie praegune iseseisvusaeg ei kesta igavesti. Siiski olen ma positiivne ning võtan asju teistmoodi. Meie rahvas on vaatama raskele ajaloole suutnud jääda püsima. Paljud rikkaliku kultuuripärandiga rahvad on ajaloost kadunud. Me oleme läbielanud kõikvõimalikud katsumused ning niimoodi asja vaadates ei tohiks miski olla meile võimatu. Liivlasi oli kunagi samapalju kui meid, nüüd neid peaaegu enam pole. Meie oleme olemas. Enam ma ei unista paremast minevikust, nüüd leian ma sellest innustust.

Ei tulnud sellel konkursil tagasisidet. Äramärgitud tööd mulle väga muljet ei avaldanud. Võib-olla on essee lihtsalt liiga palju teemast mööda.