Patsifism või militarism - kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?

Patsifism või militarism - kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?

Militarism ja patsifism on mõlemad põhjustatud rahulolematusest valitseva olukorra vastu. Patsifism on püüd vägivalda ja sõjalisi vahendeid iga hinna eest vältida, militarism on seevastu riigi sõjalise võimsuse taotlemine, millega koos käib relvatööstuse- ja kaubanduse eelisarendamine ning kaasneb sõjakas välispoliitika. Sõjad on saatnud meid läbi ajaloo, kas on üldse võimalik küsida, kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?
Inimesed ei ole tavaliselt kunagi oma saavutustega rahul. Eesmärk täidetud, siis rahuolu kestab vaid mõne hetke ning äkki tundub kõik loomupärasena, nii pidigi minema. Ma mäletan, kui rõõmus olin mina hetkeks, kui sain Hugo Treffneri Gümnaasiumisse sisse, natukene hiljem oli rõõm juba tuhmunud ning kõik tundus täiesti loomuliku asjade käiguna. See igavene rahulolematus, püüdlemine uute eesmärkide poole on tegur, mis viib inimkonda edasi. Meenutagem vaid Thomas Alva Edisoni, kes oleks võinud väga vabalt pärast fooliumplaadimängija leiutamist jääda pensionile ning nautida saadud raha eest elu, tema aga töötas palavikuliselt edasi, sõnades, et pärast surma on tal aega küllaldaselt puhata ning leiutas lõpuks hõõglambi, tänu millele elektrifitseeriti kodud esimest korda. Sõdasid ning konflikte põhjustab rahulolematus mingisuguse olukorraga - see on inimhingele niivõrd tavaline. Ometigi on rahulolematus ikka ja jälle inimkonna arengule kaasa aidanud, sest tähtsaid avastusi ja otsuseid tehakse tavaliselt siis, kui raske olukord on pealesunnitud ning sellest pole väljapääsu.
Sõdade vajalikkuse kohta võib tuua palju argumente. Karl Suur pani oma edukate sõdadega alguse kolmele suurele Euroopa riigile. Napoleoni algatatud sõdadega vabanes enamus Euroopast pärisorjusest, tema algatatud sõjad panid aluse rahvuse väärtustamisele ja selle eest võitlemisele. Ameerika Iseseisvussõda vabastas orjad ning pani alguse suurriigile, mille keskseks ideaaliks muutusid demokraatlikud väärtused. Teise maailmasõja järel hakkas järk - järgult esile kerkima võrdsuse idee ja rassiliste erinevuste pärast diskrimineeriti üha vähem. 1948. aasta Berliini blokaadi peetakse palju kannatusi toonud külma sõja alguseks. Ometigi on just see ajajärk vapustavate teaduslike saavutuste aeg, kui 1961. aastal tegi Juri Gagarin esimest korda tiiru ümber maakera ning 8 aastat hiljem jõudsid ameeriklased oma Apollo missioonidega Kuule. Rääkimata arvutitest, mis esimesena konstrueeriti sõjalistel eesmärkidel ning leidsid aegamööda tee ka tavakasutaja lauale. Seda loetelu võiks jätkata lõputult, aga nüüd on domineerivaks muutunud uus ja tohutult ohtlik faktor, mis võib sõna otseses mõttes lõpetada kõik sõjad, sest midagi ei jää lihtsalt järele – nimelt tuumarelv.
Paljud inimesed ja kõrged sõjaväelased arvavad, et tuumarelvad toovad rahu, mis on minu arvates täiesti väärdunud loogika. Vaadates Ameerika Ühendriikide presidente, siis kõik neist on lõpetanud oma ametiaja halli peaga. Just tuumakohvrit enda valdusesse saades, on nad taibanud, missugune vastutus nende peal lasub. Kohvris on võimalike rünnakute plaanid ning ühtlasi ka käivituskoodid nende algatamiseks. Presidendile tutvustatakse, kuidas näiteks plaan A-d käiku lastes on ohvrite arv 4 miljardit, plaan B korral näiteks 5 miljardit ja plaan C-ga 3 miljardit. Sellistel hetkedel taibatakse, kui suur vastutus on ühe inimese peal. Murelikuks teeb mind veel fakt, et Venemaa parlamendi liikme Aleksei Arbatovi sõnul ei vaja nende presidendi esmane korraldus tuumalõhkepeade väljasaatmiseks üldsegi kinnitust leidma. Meenutades kunagist Nõukogude Liidu gerentokraatiat ehk vanurite võimu, siis teeb mind sarnane korraldus väga murelikuks. Lisaks sellele soovib Venemaa praegu oma mõjuvõimu maailmas taastada, Putin ütles hiljuti otse, et NSV Liidu kokkuvarisemine oli eelmise sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Olles vestelnud ka inimesega, kes on töötanud Eesti esinduses Ameerika Ühendriikides, siis tema rääkis, et venelased toovad oma tohutut tuumapotentsiaali pidevalt jutu sisse, nagu väikesed lapsed. Ainult ähvardustest võib saada tegelikkus, tasub lugeda vaid Oleg Grinevski mälestusi, kus külma sõja ajal kutsus marssal Ogarkov teda enda juurde jutule ja tutvustas suure vaimustusega, kuidas NATO väed kiiresti tänu tuumarelvale purustada.
Ma väljendasin oma murelikkust kahe tuntuima tuumariigi kohta. Siiski ei maksa unustada, et tuumarelv on hetkel maailmas kindlalt 7-l riigil, kelleks on Ameerika Ühendriigid, Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa, India, Pakistan ja Hiina. Kahtlaste riikide hulka, kellel on tuumalõhkepead või üritavad neid välja töötada, loetakse Põhja-Koread, Iisraeli, Süüriat ja Iraani. Kaine mõtlemisega inimene teab, et viimati nimetatud riigid on ebastabiilses regioonis, kus on kasvanud võimalus, et terroristide kätte võivad seesugused relvad sattuda. Halvima stsenaariumi kohaselt võivad korduda 11.septembri terrorirünnakud ja hoopis niiviisi, et maailm enam seda üle ei ela. Hiroshimale pommi visanud lennuki kaaspiloot, kapten Robert A. Lewis nägi, kuidas terve linn kadus. Oma logipäevikusse kirjutas ta: ”Jumal, mis me oleme teinud.” Kariibi kriisi ajal said üliriikide juhid nende peal olevast vastutuskoormast aru ning raketid viidi Kuubalt minema. Ameerika poliitik Claude Pepper on öelnud, et viga, mis paljud poliitikud teevad on see, et nad unustavad, et nad on ametisse määratud ja mõtlevad, et nad on ametisse pühitsetud. Isiklike ambitsioonide rahuldamine, edevus, milles väljendub soov oma nime ajalooraamatutesse kirjutada on miski, mida peaks kartma. Nii mõnelegi riigijuhile võib näida päris ahvatlev hävitada oma suured konkurendid Hilteri harrastatud „blitzkriegiga”, kus rünnaku raskust kannavad tankide asemel tuumalõhkepeaga varustatud raketid. Sarnaste relvade olemasolu ja nende kaasamine sõjaplaanidesse on juba iseenesest oht, sest inimloomus on heitlik.
Maailma silmad on tuumaohu ees olnud õnneks juba ammu avatud. II maailmasõda hävitas 2,5% maailma rahvastikust. III maailmasõja tulemusi ei julgeks keegi ennustada. Paljusid inimesi kummitab relatiivsusteooria rajaja Albert Einsteini mõte, kes ütles, et ta ei tea, mis relvadega peetakse III maailmasõda, aga IV peetakse kaigaste ja tokkidega. Enamik riigijuhte on võtnud sõna tuumarelvade ohtlikkusest. Aastaid tagasi proovisid Roland Reagan ja Mihhail Gorbatšov saavutada kokkulepet tuumajõudude likvideerimiseks- nad ebaõnnestusid. Mul on tunne, et varsti võib tulla olukord, kus on juba liiga hilja midagi muuta. Õnneks on üldsuse tähelepanu üha rohkem koondumas antud teemale. Oma osa selles tendentsis on kindlasti andnud ebastabiilsete regioonide püüd end tuumarelvaga varustada. Sama on juhtunud ka kõrgemal tasemel, eelmisel aastal ilmus Wall Street Journalis kirjutis, kus neli kogenud riigimeest - George Schultzi, Henry Kissingeri, William Perry ja Sam Nunn – kutsusid üles astuma samme selle poole, et vabastada maailm tuumarelvadest. Artikkel pälvis laiema üldsuse tähelepanu ning ma loodan, et neid võetakse kuulda ja inimkonna pea pealt tõstetakse ära kirves, mis on siiani olnud iga hetk valmis kukkuma.
Kuulus saksa sõjandusteoreetik Carl von Clausewitz on öelnud, et sõda on inimsuhtluse akt, mis kuulub ühiskondliku elu valdkonda. See on suurte huvide konflikt, mis leiab verise lahenduse ja ainult see eristab teda teistest. Seega sõjad ja konfliktid jäävad inimkonda igaveseks saatma, see on paratamatus. Ainult tänu massihävitusrelvadele võib selle „igaviku” eluiga jääda väga lühikeseks. Selle jaoks, et sõjad säilitaksid tohutute kannatuste korral ka oma teatava kasuteguri, tuleks tuumarelvade demonteerimise küsimus väga tõsiselt tõstatada, sest muidu võib meil puududa homne.

Riigikaitsesse kirjutatud essee. Sai rumala peaga jälle üks päev enne tähtaega asi ette võetud, aga tulemus oli üldjoontes rahuldav vist.

"Keeled on meie rikkus"

Mina olen pidanud gümnaasiumis õppima nelja keelt, kui lugeda nende hulka ka emakeel. Proportsioonis võtavad nad enda alla märgatava osa ajast. Sellest võib järeldada, et keeleõpet peetakse noorte hariduses väga tähtsaks. Milles seisneb keelte tähtsus?

Alguses tekib ühtelugu küsimus, miks inimene üldse peaks teisest keelest ja kultuurist huvituma, mingeid nähtavaid eeliseid ei näi sealt tulevat ning samas peab tohutult aega kulutama, et omandada mõni keel viimase detailini. Minnes teise riigi ülikooli õppima, siis on vajadus selge - teisiti ei saa lihtsalt hakkama. Ometigi, kui inimene ei kavatse kuskile välismaale väga kauaks minna, siis see kõik tundub maha visatud ajana. Samas on olnud tsivilisatsiooni lahutamatuteks osadeks läbi aegade olnud sõna, keel ja kiri. Inimeste õigesti mõistmise eelduseks on õige väljendumine. Õppides midagi teisest kultuurist, muutub väljendusoskus hoopis paremaks, sest õpitakse maailma nägema emakeele raamidest laiemalt ning vastavalt sellele ka oma mõtteid välja tooma. Radikaalseks näiteks on Milan Kudera, keda peetakse eelmise sajandi üheks andekamaks kirjanikuks ning kes kirjutas oma kuulsaima teose „Olemise talumatu kergus” just pärast üheksat aastat Prantsusmaal veedetud aastat, mille lõpuks oli teise kultuuri mõju nii suureks kasvanud, et isegi teoste kirjutamise keel muutus.

Mõeldes laiemalt Eesti peale, siis uhkusega mainitakse, et meil on vaatamata väiksusele olemas oma keel ja riik. Miljoni ringis on neid inimesi, kes tunnistavad eesti keelt oma emakeelena- seda on maailma mastaabis väga vähe. Rahvusvahelisel areenil on ilmselge, et keegi meie keelt ära ei õpi ja nii on loomulik, et meie teeme seda ise, õppides teisi keeli. Nii koguneb meisse teadmisi ja oskusi, mis lõpus võivad anda suure eelise teiste ees. Eriti oluliseks muutub see nüüd, kui oleme osaks Euroopa kultuuriruumist ning kuulume Euroopa Liitu, kus on 23 ametlikku keelt. Kui Eesti riik ja inimesed sooviksid, et meie arvamust võetakse kuulda ja et sellega arvestatakse, siis on paratamatult teise maa keele ja kultuuri tundmisel tohutuid eeliseid. Vaieldes prantslasega mõne eluliselt vajaliku küsimuse üle, ei võta ta sind enam välismaalasena, vaid kaasmaalasena, kellel on temaga ühine eesmärk ja nii on võimalik arvamusi vahetada kui võrdne võrdsega, mitte kui suurriigi esindaja ja väikeriigi esindaja.

Samas ma mainisin ka enne, et keeleõpe nõuab tohutut keskendumist. Mina pean tunnistama, et minu jaoks on keelte õppimine tohutult tüütu tegevus. Need saksa keele pöörded ja inglise ajavormid on mulle nii mõnegi halli karva tekitanud juustesse. Ma võin ka mõelda, et mind ei huvita, kas Eesti arvamust võetakse maailmaareenil kuulda või mitte, aga just keeleõppimise protsess on kasulik inimesele endale. Haridus ja head tulemused tulevad tihti sunniga. Parimad õpetajad on järele mõeldes olnud kõige karmimad. Nad on meid alati tagant lükanud ning seetõttu oleme jõudnud ka tasemele, mille üle võime uhked olla. Seega on meil mingis vallas eelis teiste üle, sest meid on pandud pingutama rohkem ja me oleme harjunud ka rohekm tööd tegema, kui teised ja ka tulemus on seetõttu parem. Meie riigi väiksus ongi karm õpetaja, mis meid alatiselt tagant lükkab. Eestlastel ongi seetõttu maailmas suurepärane lähtekoht, sest olles väike rahvas, peame me iseenesest mõista rohkem pingutama ja teiste keelte kaudu ennast maailmale selgeks tegema. Minu arvates on Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni autor Thomas Jefferson öelnud väga tabavalt, et ta on suur uskuja õnnesse ja ta leiab, et mida rohkem ta töötab, seda rohkem tal seda on. Ma olen tohutult õnnelik, et eesti keele väiksus on paljuski see, mille tõttu me peame pingutama keeli õppides, sest muidu oleks raske üleilmastuvas maailmas endale kohta leida, olles ise keeleisolatsioonis.

Mina mõistan täielikult, miks Eesti riik paneb keeleõppele nii suurt rõhku. Mõeldakse seejuures rohkem kollektiivsele heaolule, mille läbi enamasti saabub ka individuaalne heaolu. Riigi eesmärk on avaldada oma alamate silmaringi. Ilmselgelt on multikultuursed inimesed tolerantsemad. Nad näevad, et maailm ei ole sugugi nii mustvalge kui näib. Riik jällegi soovib oma sissetulekuid võimalikult suuresti kasvatada ning selle võtmesõnaks on väliskapitali sissetoomine. Visitestonia.com veebilehel reklaamitakse eestlasi, kui väga sõbralikku rahvast. Samas on suudetud riikliku, 2002-2005. aasta Turismiarengukava eesmärke suudetud täita vaid osaliselt, sest aastane soovitav 7% külastajate kasv ei ole päris tulnud. Väliskülalisi on meil väga vaja, sest nemad tavaliselt kokku ei hoia ja tarbivad nii teenuseid kui ka erinevaid kaupu, mis kõik kokkuvõttes suurendavad meie riigi tulusid. Turistide eelduseks on lisaks kaunitele paikadele ka sõbralikud ja tolerantsed inimesed, kes suudavad võõramaalasi positiivselt üllatada, vastades neile näiteks vahel nende oma keeles või hoopis lustakalt naeratades. Võib mõelda julgelt, et keeleõppega proovitaksegi meisse süstida külalislahkust, mis teeks meie riigist ahvatlevama sihtkoha turistidele. Mul on meeles, kuidas ma kord viibisin Andres Tarandi loengul ning ta lõpetas selle tõdemusega:”Õppige keeli kirega, sest te ei aima kui hea mulje keeleoskus teist jätab.” Samas võib öelda, et see ei ole ka vähem kasulik riigile.

Meenub, kuidas tuttav kutsus mind kaasa eelmisel suvel ühele Euroopa noortevahetusele Itaalias, kus olid koos noored mitmetest eri riikidest. Sinna läksin ma päris negatiivsete emotsioonidega, mul on meeles, kuidas ma mõtlesin, et kohe üldse ei tahaks oma aega raisata. Veetes aga nädala koos erinevate kultuuride esindajatega, olin ma uhke, et suutsin oma väljakujunenud stereotüüpe muuta. Läks vaevalt päev mööda, kui ma sain aru, kui tohutult olin ma eksinud! Nendega koos veedetud nädala jooksul õppisin ära nii mõnegi võõrkeelse sõna, mis jäävad mulle alatiseks meelde. Samas sain ma sõpru, kelle pool võin ööbimiskohta alati leida Euroopas reisides. Raske on kirjeldada, kui kurb oli neid inimesi maha jätta ning usukumatu, et ainult mõnede päevadega olime nii lähedaseks saanud. Sealt lahkudes ma tundsin, et olen inimesena kasvanud. Ei tasu ka ära unustada, et noortevahetustel on alati eelduseks inglise keele oskus, ilma selleta oleksin ma ilma jäänud mulle terveks eluks meelde jäänud kogemusest.

Tuntud saksa loodusteadlane Alexander von Humboldt, kes pani aluse füüsilisele geograafiale, on öelnud, et keelte tõeline erinevus ei seisne mitte häälikute või märkide erinevuses, vaid maailmanägemuste erinevustes. Mõistes keelt, mõistame me ka maailma laiemalt. Tänu keele omandamisele oleme harjunud tegema tööd mingisuguse eesmärgi nimel. Seega keeled on meie rikkus nii otses kui ka kaudses mõttes.

Vanemas vanuseklassis III koht. Hakkasin seda viimane õhtu enne tähtaega kirjutama. Vahepeal mõtlesin, et las ta jääb, aga lõpus suutsin ennast kokku võtta ja midagi paberile genereerida. Tase suurepärane ei ole, palju kiirustamist, aga koht on iseenesest hea. Pärast väikest järelevaatamist tuli välja, et see on mustand ning ma olen õige tüki ära kuskile kaotanud. Vot, aga väike kogemus ikka juures, et tee oma asjad õigel ajal ära.

Esseevõistlus- "Doonor on elupäästja"

„Doonor on elupäästja“

Doonorid – kangelased meie hulgas.

Inimkonna ajalugu on otsekui erinevate kuulsate isikute elutee. Nemad on maailmas midagi muutnud ning seeläbi mõjutanud ka kõigi käekäiku. Suure menuga ilmuvad ka Eestis biograafiad tuntud inimestest. Kuulsusi imetletakse, tagaplaanile on jäänud täiesti keskmise inimese panus ühiskonda. Pärast raskeid operatsioone oleme loomulikult tänulikud arstidele,

tihti vajatakse aga operatsiooni käigus suuremal või vähemal määral verd vereülekandeks. Vähe tähelepanu pööratakse tagasihoidlikele doonoritele, tänu kellele kõik need rasked operatsioonid on üldse võimalikud. Just sellepärast olen ma viimasel ajal vaadanud tuttavaid doonoreid suure imetlusega, sest nad on oma vabast tahtest teinud midagi head, lootmata ise midagi vastu saada. Seda võib tõesti nimetada kangelaslikuks ning ma olen uhke, et tunnen mõnda inimest, keda võib tõesti nimetada kangelaseks.

Eestlane on kord juba tagasihoidlikuks loodud ja tal nagu ei sobiks välja näidata oma rõõmu, kui ollakse millegi heaga hakkama saadud. Ma mäletan, kuidas koolis oli doonoripäev ning ka mitu minu sõpra käisid verd andmas. Hea tava on, et pärast vereandmist antakse annetajatele suur šokolaad. Pärast protseduuri norisin natukene nende kallal, küsides, kuidas heategijad ennast tunnevad. Vastuseks oli enamasti, et pole nad midagi erilist teinud ja et verd andsid ikka šokolaadi pärast. Loomulikult oli ka nende nägudele kerge puna tõusnud. Eestlane on mõnes olukorras selgelt tagasihoidlik ning see on ka minu arvates üks peamisi põhjuseid, miks doonorite arv ei ole meil nii suur, kui ta võiks olla. Inimesed ei taha endale kuidagi teadvustada, kui kasulik iga tema annetatud veretilk võib olla. Kahjuks on Eestis ainult 2,6% elanikkonnast doonorid. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peaks stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv riigis olema vähemalt 4% elanikkonnast.

Päris lootusetu olukord õnneks ei ole. Võrreldes 2006. aastaga tõusis 2007. aastal Regionaalhaigla verekeskust külastanud doonorite üldarv 8% ja esmaste doonorite arv 37%, mis näitab, et rõõmustavalt suur hulk inimesi otsustas möödunud aastal doonorluse kasuks. Rõõmustav on ka see, et Verekeskusel on tänaseks üle 130 koostööpartneri. Ometigi on see ka kaugel ideaalsest. Võrreldes seda, kui suur hulk doonoriks sobivast elanikkonnast teistes Euroopa riikides on ka tegelikult doonorid, siis Eesti näitaja on üks madalamaid. Verekeskuse juhataja Riin Kullaste sõnul on meil seetõttu ka verevarud enamasti alumise normi piiril. Inimesed otsekui kardaks midagi doonorluse juures. Ainult mina ei saa kuidagi aru, mida seal karta on. Tihti on tavaolukorras raske leida mõnda situatsiooni, kus välja näidata suuremeelsust. Doonorlus sobib väga hästi selle jaoks! Minu kogemus ütleb, et pärast annetamist tulevad väga paljud küsima enesetunde üle ning ühtlasi kiitma tublidust. Sarnase teguviisiga näidatakse, et inimesel on soe süda.

Eesti on mitmete õnnetuste poolest ühe inimese kohta Euroopas esirinnas. Kokku on esialgsetel andmetel käesoleva aasta 10 kuu jooksul Eestis registreeritud 1575 inim­kan­natanutega liiklusõnnetust, milles hukkus 113 ja sai vigastada 2001 inimest. Eestlasi on vähe ning väikese riigi jaoks on see selgelt liiga suur arv. Erinevaid töö-ja liiklusõnnetusi juhtub meil päris palju. Väga tihti on säärastel juhtudel vaja vereülekannet. Minnes verd annetama, võib inimesel enda teadmata olla temast mõnele pereliikmele kasu, sest Eestis toimuvate tihedate õnnetusjuhtumite tõttu võib nii mõnegi lähedasega kahjuks midagi juhtuda. 2004. aasta Noore Doonori tiitli omaniku sõnul, kes oli tollal juba 38 korda verd annetamas käinud, sai ta doonorluse suurest tähtsusest lõplikult alles siis aru, kui tema abikaasa Birgit vajas sünnitusel vereülekannet. Minnes ise verd annetama, antakse ka oma sõpradele-tuttavatele eeskuju ning sedamoodi üha suureneb võimalus, et traagilisel hetkel on vajalikud varud osaliste aitamiseks olemas.

Sirvides Eesti veredoonorluse lehte märkasin jahmatusega, et on olemas mõned inimesed, nagu näiteks Endla Härm, Anne Link, kes on verd annetanud üle saja korra. Minul on väga raske isegi pakkuda, mitmele inimesele on seetõttu antud võimalus uuele elule. Nemad on lihtsalt inimesed meie hulgast, kes ei satu kunagi ajalehtede esikaantele. Ometigi on nad teinud meie riigi jaoks rohkem, kui oskaksime kujutleda. Hea on tõdeda, et mitmeid staažikaid doonoreid on tänaseks autasustatud Eesti Punase Risti V klassi ordeniga, sest see näitab, et nende heasoovlikkust on meeles peetud. Kangelane poleks ka meil olla sugugi raske, piisaks vaid ühest korrast, kui minna ja lasta endalt natukene ühte vedelat kude ära võtta ning võib olla kindel, et kusagil on isik, kes on sellele anonüümsele annetajale elu lõpuni tänulik. Mind teeb küll sarnane mõte väga õnnelikuks ning ma usun, et ka teisi, ainult asi tuleb ette võtta.

Kiire elutempo tõttu ei ole jõutud paljusid eesmärke, mis on ammu plaani võetud, täide viia. Seda on ka toodud põhjenduseks, miks ei ole mindud doonoriks. Uurides natukene täpsemalt, tuleb välja, et sarnane arusaam on põhjustatud teadmatusest. Töö- ja puhkeajaseaduse paragrahv 24 sätestab, et doonoriks minevat töötajat peab vajalike protseduuride ajaks töölt ära lubama. Seega enam ei tohiks olla vabandus ka see, et töö kõrvalt ei ole kuidagi aega minna verd loovutama. Doonoritel on erakordne võimalus aidata raskes seisundis patsiente, sest üks vereloovutus võib päästa nelja-viie inimese elu. Veretoodetele pole leiutatud tehis-alternatiivi ning ilma doonorivereta ei saaks ka parimad arstid päästa kõikide abivajajate elusid. Doonorlus on heategevus, mis ei nõua palju aega ega vaeva ning sellega saaksid hakkama paljud meist. Vereandmise käigus võetakse doonorilt 450 ml verd – see on kõigest 8% kogu täiskasvanud inimese verest, mis taastub keskmiselt 72 tunni jooksul. Selle tõttu ei tohiks protsessi ees ka kuidagi hirmu tunda.

Praegu lähenevat püha nimetavad väga paljud andmise ajaks. Kellegi õnnelikuks tegemine on imeline tunne. Ma tahaksin öelda, et ainult jõulud ei peaks olema aeg, kus üritatakse teha rohkem head. Heategude tegemist ei tohiks karta, sest kõige rohkem teeb see õnnelikuks inimest ennast.

Seekord läks päris hästi- sain I koha ja auhinnaks sülearvuti. Tugev eeltöö aitas, aga jutt võiks paremini joosta.

Alkoholitarbimise mõju Eesti ühiskonnale - kas vajame uut lähenemist?

Alkoholitarbimise mõju Eesti ühiskonnale - kas vajame uut lähenemist?

„Kuidas vähendada alkoholitarbimist? Mida saab teha riik, mida inimesed ise?“

Kahju, mida Eesti riik alkoholi kuritarvitamise tõttu kannab on asjatundjate hinnangul 2-5% sisemajanduse koguproduktist, ehk siis umbes 10 miljardit krooni. Näiteks sama suur on ravikindlustuseelarve. Mis paneb ometi Eesti inimesi nii tohutult alkoholi kuritarvitama?

Kogu aeg korrutatakse, et eestlased on vaiksed, tagasihoidlikud ja otse loomulikult endassetõmbunud. Eestlaste üks armastatumaid romaane „Tõde ja õigus“ on ka seda stereotüüpi vaid süvendanud. Ma mäletan, kuidas Pearu ja Andres käisid kõrtsis kesvamärjukest joomas. Kõik see toimus tavaliselt raske töönädala lõpus ja siis tarbiti ikka päris palju. Pearu ja Andres suutsidki üksteise vastu avameelsed olla ainult purjus olles. Kogu ühiskond edastab sarnast suhtumist väga üksmeelselt, nagu Pearu ja Andres, nii ei suuda ka üks tüüpiline Eesti inimene ilma alkoholita oma tundeid avameelselt väljendada. Arvukates arvamusartiklites imestatakse, miks küll Eesti inimene ja mis eriti kurb, et Eesti noored tarbivad üha rohkem alkoholi ja arvukad juhtumid tõendavad, et ei suudeta piiri pidada. Alkoholimürgitusest tingitud surmade arv on meil kolm korda kõrgem kui Euroopa keskmine. Ometigi on kõik selgemast selgem - Eesti inimesele on läbi aegade selgeks tehtud, et ta on vaoshoitud ja ei kipu oma tundeid ja emotsioone eriti teistega jagama. Küll tuuakse põhjuseks meie 700 aastat kestnud orjapõlve ja aega Nõukogude Liidu ikke all, mis muutis kõik Eesti inimesed väga alalhoidlikuks. Nii on minu meelest selline eestlase stereotüüp pigem kujundatud.

Avameelsem ja rõõmsam on raske olla, sest see on ju nii vastuolus meie väljakujunenud mentaliteediga. Siin tulebki appi keskmisele Eesti inimesele alkohol. Purjus inimesi võetakse tihti kui mõnes mõttes süüdimatut - ta otsekui ei saa aru, mida teeb ja seega ei ole talle järgmisel päeval väga mõtet tema käitumist ette heita. Alkohol otsekui annab inimesele olla võimaluse vaba oma tegudes ja mõtetes, nii et keegi ei hakka hiljem seda kõike pahaks panema. Purjus isikuid võetakse kerge muigega ja pärast öeldakse lihtsalt, et vägijoogi pärast ei olnud inimene päris ise. Ainult, kas teatakse, et 75% tahtlikest tapmistest sooritatakse alkoholijoobes ja ligi pooled enesetapukatsed pärast vägijoogi pruukimist.

Kõik see on põhjustatud sellest, et eestlane ei oska ennast tavaolukorras tunda vabalt. Kõige kurvem on, et enamik inimesi ei püüagi midagi selle väljakujunenud situatsiooniga ette võtta. Ma olen kuulnud küll ja küll, kuidas minu tuttavad välismaalasi taevani nende tundelisuse pärast kiidavad ning samas heidavad meile ette tuimust. Nii hea ja vaba olevat olla nende keskel! Ka ise muutume välismaalaste seltskonnas tihti hoopis elavamaks, kuna meie seesugust ehk siis palju elavamat käitumist ei heideta sugugi ette ning seda võetakse täiesti loomulikuna. Pärast tullakse koju tagasi ja hakatakse jälle vinguma. Küll ei sobi üks ja teine eestlaste omadus. Oma suhtumisega ei taheta isegi midagi muuta, vaid lihtsalt kirutakse, niiviisi veelgi süvendades eestlase väljakujunenud stereotüüpi. Mõnigi tahaks olukorda muuta, aga ei oska, sest kogu see negatiivne suhtumine meie iseloomu kohta on nii sügavale ühiskonda juurdunud ning lõpuks jääb viimaseks abinõuks alkoholi appi võtmine.

Jube fakt on, et alkoholist otsivad üha nooremad julgust, aga ühel päeval võib saada sellest kurb sõltuvus. Tartu Ülikooli Kliinikumis viibis näiteks 2002. aastal alkoholi tarvitamise pärast tekkinud vigastuste tõttu ravil 2867 haiget - haiglaravi maksumus oli 42,3 miljonit krooni. Kahju on tõdeda, et ravil viibinutest 567 olid kuni 14. aastased lapsed ja 276 15-21 aastased noored, mis teeb protsendiks kokku 29,4. Protsent on väga kurb, sellepärast peabki tugev alkoholiennetustegevus algama juba koolis. Praegu on küll näha erinevaid infovoldikuid alkoholi mõju kohta, kuid minu arvates need ei aita. Pigem põhjustavad need parastamist, kuna ollakse liiga noor, et seda tõsiselt võtta. Mina usun tõsiselt, et liigtarbimine noorte seas on põhjustatud sellest, et ollakse muidu liiga häbelikud enese väljendamiseks. Enesekindlamad inimesed panevad alkoholi tarbimisele piiri tavaliselt juba päris varajases eas - nad lihtsalt ei vaja seda. Palju rohkem peab muretsema nende pärast, kellel puudub julgus olla iseseisvam ning seeläbi enesekindlamalt käituda. Nemad on see suurim riskigrupp. Ei saa öelda, et lastele tuleb mõistus pähe panna, koolis tuleb aidata neil oma arvamust avaldada, kuna nii süstitakse eneseusku ja pudeli tihe kergitamine jääb ära. Öeldakse, et joobes inimene väljendab päris tihti neid emotsioone, mida kaine peaga ei julgeks ja samas tapab alkohol Eestis 2000 inimest aastas ning selle liigtarbimisega seostatakse üle 60 haiguse. Midagi on väga valesti. Nii kurb on tõdeda, missugust kahju meie ühiskond joomise pärast kannatab. Kõik see algab sellest, et inimesed soovivad tänu alkoholile muutuda vabamaks. Ajajooksul muutub harjumus sõltuvuseks ja inimene jääbki etanoolist sõltuma ning sageli järgneb kurb lõpp.

Michael Hardiman kirjutab oma raamatus „Sõltuvus“ väga tabavalt, kuidas pideva joomisharjumuse kujunemine saab osaks eluviisist, et ennast hästi ja vabalt tunda. Mida hullemaks asi läheb, seda rohkem hakkab isik teiste alkoholitarvitajatega seltsima, kes ei kritiseeri tema teguviisi ja pigem julgustavad ning siit saab absoluutne allakäik alguse. Teadaolevalt kuni 30% haiglavooditest on täidetu alkohoolikutega, kes pole sellistena identifitseeritud ega ole saanud ka ravi. Kui inimene ei saa otsest alkoholivastast ravi, on tulemuseks tavaliselt haigusest, õnnetusest või enesetapust tingitud surm. Eestiski peab seetõttu alkoholivastast ravi võtma veelgi tõsisemalt. Mina olen liiga palju kuulnud, kuidas muigega mõne isiku kohta öeldakse, et eks ta on vana joodik. Halvemini ei saagi enam suhtuda. Inimesi peab suunama vastavate isikute juurde, kes neid sõltuvusega võidelda aitaksid, mitte nende aadressil nalja viskama.

Alkoholi vastu võitlemiseks on vaja Eestis uut lähenemist. Minu arvates põhineb kõik suhtumisel ning hetkel on meie suhtumine vale. Inimeste kallal ei ole mõtet kogu aeg näägutada, kui halb on alkohol ja kuidas Eesti inimesed ei saa ilma selleta kuidagi olla. Alkohol ei ole tingimata midagi kurja, Jeesuski olevat vee veiniks muutnud ning kultuurne tarbimine pikendavat eluiga. Pessimism ei aita, vaid tuleb hoopis teadlikumalt suhtuda ja suunata, eriti noori, alkoholi mitte tarbima. Vanematel tuleks ka lapsi suunata erinevatesse huvialaringidesse, sest kui inimene on tegus, siis pole tal aega lihtsalt niisama aega surnuks lüüa.

Sellel konkursil ei läinud väga hästi ja tagasisidet ei tulnud. Ometigi sai suhteliselt normaalselt vaeva nähtud ning ise jäin üldjoontes esseega rahule.

Leiutamiskonkurss: "Muuda koolielu paremaks!"

Sinna ma saatsin kaks tööd- Virtuaalse vihiku ja MP ehk MiniPuhkuse.

Virtuaalne vihik

Minu süda tilgub vahel tõesti verd, kui ma pean koolis raiskama paberit järgmise konspekti jaoks, mis pärast tööd lendab tavaliselt prügikasti. Selline on tavaliselt kõikide õpilaste teguviis. On keegi näinud kellegi kodus märkmeid, mis on kooliajast järele jäänud? Muidugi mitte, ammu on nad ära visatud. Sülearvuti on ka kuidagi ebamugav ja kohmakas - hinna tõttu nii mõnelegi õpilasele kättesaamatu, ei arenda käekirja ja trükkimine tekitab tihti lärmi ja miinuseid on veelgi. Ometigi, kui keskkonnasäästlikkus ja innovatiivsus on Eestis ja maailmas viimasel ajal otsekui ärakulutatud käibefraasid, siis on selge, et tuleks ka siin midagi muuta.

Enam ei tasu muretseda – välja on mõeldud virtuaalne vihik! See on midagi, millest iga kooliõpilane unistab. Nimelt see on seade, mis kuvab lauale täiesti tavalise vihikulehe, millele on võimalik peale kirjutada. Selleks, et oleks lihtsam seda seadet ette kujutada, siis võib-olla mõned rohkem tehnikast huvitatud inimesed mäletavad, kuidas paar aastat tagasi tuli turule laserklaviatuur, mis joonistas laseri abil mistahes pinnale punase virtuaalse klaviatuuri. Seadme kasutamiseks tuli vajutada olematutele, laseri poolt kuvatud nuppudele. Ka virtuaalse vihiku kasutamiseks tuleb kirjutada põhimõtteliselt olematutele lehtedele, mis on laseri lasersilma poolt kuvatud.

Laseri abil kuvatakse paigal olevale pinnale virtuaalne vihikuleht, kuhu peale saab kirjutada kas või täiesti tavalise pastakaga. Pastakal ei tohiks siiski tera väljas olla, kuna nii võib aluse (enamasti laua) ära määrida. Laserklaviatuuri peale võib kirjutada iga natukese teravama otsaga esemega, kas või näiteks puutokikesega, peaasi, et endal mugav oleks. Ostja saab tavaliselt pihuarvutite jaoks kasutatava plastmassist puutepulga kaasa. Puutepulkasid on mitmes suuruses, määravaks saab kliendisoov.

Laser kuvab pinnale virtuaalse kuni A3 suuruses paberilehe. Suuruselimiidiks ongi praegusel prototüübil A3. Kooliõpilastel on kõige populaarsemad suurused A4 ja A5, kuhu siis ka tavaliselt kirjutatakse. Menüüst saab valida ka väiksemate suuruste kuvamist, sest vahel lihtsalt ei ole seda kuvamiseks vajalikku pinda nii palju, näiteks mõnedel toolidel olevad imepisikesed kirjutamiseks mõeldud lahtikäivad lauakesed.

Jõudes oma märkmetega lehekülje lõppu, siis alguses olev informatsioon ei ole ka kuskile kadunud - kõik on ilusti vaadeldav ning automaatselt juba ära salvestatud. Soovi korral on ka väga lihtne mõnda asja kustutada. Teksti osale, mida on soov kustutada, tuleb tõmmata peale kaks joont ja siis annab virtuaalne vihik kasutaja ette automaatselt küsimuse, kas ta soovib sellest tekstiosast vabaneda. Tuleb lihtsalt vajutada jah või ei nuppu. Kustutatud kohale jäetakse alguses tühi koht, nii on võimalik seal ellu viia mõni parandus. Kui parandus on pikem, kui algne tühimik, siis nihutatakse järgnevat teksti edasi.

Virtuaalsed vihikud on suutelised ka omavahel faile jagama. Selleks otstarbeks on seadmel ühes otsas USB mälupulk ( et andmeid edastada) ning teises otsas on USB port (andmete vastuvõtmiseks). Nii on väga hõlbus enda faile jagada teiste virtuaalsete vihikutega ning kerge endale näiteks haiguse tõttu puudutud tundide materjali alla laadida. Samuti saab kodus USB pordi kaudu ka kõik materjalid arvutisse tõmmata.

Kui panna virtuaalne vihik alguses käima, siis kuvatakse väike menüü. Sealt saab valida, kas jätkata mõne vana konspekti tegemist, alustada millegi uuega või hoopis jätkata oma viimast pooleliolevat tööd. Samuti saab sealt muuta seadeid (näiteks muuta laserkirja värvi või omaniku andmeid). Kui seade on ühendatud mõne teise omasuguse vihikuga, siis ilmub see ka kohe menüüsse. Tuleb minna ilmunud F kettale ning täiendada oma vihikut vastavate failidega.

Rääkides virtuaalse vihiku mahutavusest, siis prototüübil on selleks 100mb, mis peaks olema küllalt tekstifailide jaoks ning nii saab sellega ka erinevaid faile transportida ehk siis mälupulgana kasutada. Loomulikult on võimalik ka mahutavust suurendada ning lisada erinevaid funktsioone, nagu mp-3 mängija või erinevad mängud. Ometigi ma arvan, et sellel ei ole mõtet, kuna minu silmis on virtuaalne vihik siiski efektiivne töövahend. Virtuaalset vihikut on hõlbus kasutada ka hämarates valgustingimustes või siis täiesti pimedas. Kuvatud lehevärv muutub halvemates valgustingimustes lihtsalt laserpunaseks.

Muidugi on paljudel õpilastel komme õppida voodis. Siit tuleb ka küsimus, kui praktiline ta on õppimise seisukohast. Ometigi ei tasu muretseda! Virtuaalse vihikuga saab kaasa ka nii öelda raskete olude aluse (vt. joonis). See alus on tehtud lahtikäivast plastikust, mis on kaetud riidega. Tal on olemas kohe ka virtuaalse vihiku kinnitamise koht. Niiviisi võib mugavalt oma koolitükke kas või pea alaspidi teha! Aluse suurust saab oma äranägemise järgi lahti pakkida kuni A5 suuruseks. Kui konspekti lehekülg oli algselt suurem, siis ei tasu sellepärast küll muretseda! Tuleb lihtsalt vajutada lehekülje allakerimise nuppu.

Energia jaoks on virtuaalsel vihikul olemas aku. See on sisseehitatud ning mingisugust eraldi laadijat kaasa ei anta. Laadimise protseduur on väga lihtne - virtuaalne vihik tuleb lihtsalt panna arvuti USB porti, kus ta laeb ennast ise täis. Laadimine kestab umbes tunni ning selle protseduuri ajal vilgub aku seisukorda näitaval nupul tuluke. Kui aku on laadinud ennast täis, muutub vilkuv tuluke roheliseks ning nii võib seadme eemaldada. Akuks on esialgsete andmete põhjal liitiumaku, nii et akut võib ka ilma mureta siis laadida, kui see ei ole päris tühi. Ilma laadimiseta peaks virtuaalse vihiku aku aktiivsel kasutamisel vastu pidama 4-5 päeva. Seadmel on väike nupuke, mille vajutamisel on näha aku seisukord. Roheline näitab täisakut, kollane on pooltäis ning punane juba kohe-kohe tühjenevat akut. Selle järgi on hea laadimiskordi ajastada. Aku tühjenedes tuleb ka hoiatus kuvatud lehekülje äärde. Kui ka aku on tühjenenud keset konspekteerimist, ei tasu muretseda, et konspekt on kadunud, sest virtuaalne vihik salvestab automaatselt kõik tööd.

Virtuaalne vihik on kahtlemata revolutsioon õppevahendite vallas. See seade on oma ajast ees ning kunagi muutub kahtlemata asendamatuks iga õpilase elus.

Minipuhkus ehk MP

Mina olen päris mitmeid kordi sõitnud hommikuti bussiga kooli ja vahel isegi esmaspäeva varahommikul maalt linna, et jõuda esimesteks tundideks ilusti koolipinki. Tihti on mulle peale tulnud mõnus tukastus, mida on kahjuks olnud väga raske nautida, sest bussis on raske leida head asendit puhkamiseks. Kõik poosid on kuidagi ebamugavad ja ei ole eriti lihtne leida midagi pehmet, mille peale oleks võimalik toetuda. Õnneks on need ajad nüüd möödas!

Nüüd jõuavad kõik õpilased pärast pikemat sõitu koolipinki värske ja puhanuna!

MiniPuhkus ehk siis MP on väga lihtsalt kasutatav. See tuleb kinnitada krõpsu abil peopessa ning pärast seda on mugav olemine garanteeritud igal pool. Nüüd saab bussiga sõites väga hõlpsasti ennast välja puhata. Akna all istudes tuleb küünarnukk asetada akna äärele ning asetada oma põsk mõnusasti peopessa, kus on MiniPuhkus. Vahekäigupool istudes peab küünarnuki toeks kasutama tavaliselt istme käetuge. Õnneks on MP universaalne ning seda saab kasutada mõlema käe jaoks!

MiniPuhkuse südamik koosneb pehmest ning elastsest kummist, mistõttu ei ole ta jäik. Seda katab mõlemalt poolt viskoelastne vaht ( näib küll võõras sõna, kuid Dormeo „Memosan“ padjad on tehtud samast materjalist). Viskoelastset vahtu on rohkem sellel MP poolel, kuhu toetub pea, kindlustades sellega maksimaalse mugavuse. Sama materjaliga on ka kaetud peopessa jääv pool, kuid seal on paksus natukene väiksem. Viskoelastne vaht kohandub inimese kehasoojusega ning kohandub sellele avalduva raskusega.

MiniPuhkust saab kasutada nii paljudes eri kohtades, et raske oleks neid kõiki üles lugeda. Ometigi ei piirdu MP funktsioonid ainult eelpoolmainituga. Mõnedes igavamates tundides on kindel, et ka õpilased anduvad MP võludele ja teevad nii väikese uinaku. Kahjuks võivad nii väga paljud tähtsad asjad jääda üles märkimata ja õpilane saab lõpuks halva hinde. Õnneks tuleb siin MP appi. Sai juba mainitud, et leiutis ise kinnitub krõpsuga peopessa. Samamoodi saab teda ka lahti võtta. Lahtivõetult on MP nagu üks mõnus pehmendusega lapats. Nähes, et sõber tunnis magab, siis minul küll on tihti tema pärast mure. Tekib küsimus, et kuidas ta küll loodab edaspidi aines hakkama saada, sest vältimatult jääb ta maha. MP abil saab talle anda väikese obaduse äratuseks. Haiget ei saa magaja kindlalt, sest MiniPuhkuse materjalid on niivõrd pehmed, aga väikese ehmatuse küll.

Kõige sellega MiniPuhkuse funktsioonid ei piirdu. Tunnis olles olen mina küll päris tihti natukene närviline, tihti on põhjuseks materjalist mittearusaamine. Tahaks selle närvilisuse tunde kuskile välja valada, aga ei tea kuhu. MP tuleb ka siin appi, kinnitades leiutise peopessa, saab teda kasutada ka närvipallina. Südamikus oleva elastse kummi tõttu annab teda kokku suruda ja nii saabki oma närvilisusest lahti! Vahel võib siiski ebamugav olla teda oma peopesas mudida ning sellistel puhkudel saab ta lahti kinnitada ning asetada oma sõrmede vahele paremini, et kasutamine oleks mugavam.

MiniPuhkust on võimalik soetada endale mitmes suuruses. Suurema ja väiksema peopesaga inimesed peaksid endale parema mugavustunde jaoks vastavalt oma käele sobiva MP. Ostes on tavaliselt see väga lihtne, sest proovitavad näidised on müügikohtades olemas.

Eelmise aastaga võrreldes läks halvemini, mingisugust äramärkimist ei tulnud. Hiljem trehvasin juhuslikult kokku selle konkursi korraldajaga, kelle sõnul oli Virutaalne vihik kõige napimalt auhinnast ilma jäänud töö - üks žüriiliige olevat selle vastu olnud, kuna tema sõnul olevat midagi sarnast juba olemas. Seda väidet on raske kommenteerida, sest idee tuli mul Soomes olles ning siis sai ta ka kohe paberile pandud.

Kuidas aidata Aafrikat?

Noorte Arengupreemia konkurss. Kahjuks mingisugust tagasisidet ei tulnud, aga lõpuks sai päris palju seda Aafrika temaatikat uuritud ning ma arvan, et mõni konstruktiivne lahendus tuli ikka.

Lõvi Leo annab nõu

“Lõvi Leo annab nõu”

“Koolivägivald ja -kiusamine”

Lõvi Leo on alati olnud rahuarmastav, see oli ka üks neist põhjustest, miks ta otsustas pärast kooli minna kohe politseinikuks õppima. Nii saab inimesi aidata! Ebaõiglust pole ta sünnist saadik sallinud ning selle nägemine on olnud talle alati valus.

Ühel päeval jalutas Lõvi Leo oma tavapärast marsruuti pidi koju. Möödus ka koolist, mida nähes tuli Leole näole alati naeratus, sest ühes sellega meenus talle tema enda lapsepõlv. Seekord silmas ta aga üht kampa, kes olid kogunenud ringi. Lähemalt möödudes avastas ta, et ringi keskel oli üks natukene kulunud riietes väike poiss, keda narriti suurekasvulisema lapse eestvedamisel. Esimesel hetkel tahtis ta väetimale kohe appi minna, kuid natukene järele mõeldes, pidas ta paremaks teisiti talitada, sest nii võidakse seda poissi lõpuks isegi veel rohkem hakata kiusama, sest ega tema ei saa igavesti poisi eest seista.

Lõvi Leo peas küpses plaan, kuidas olukorda lahendada. Leo jättis peamise kiusaja näo meelde ning pärast tundide lõppu jälgis, kustkaudu poiss koju läheb. Tuli välja, et see tee ühtib suures osas tema enda koduteega. Lõvi otsustas, et järgmine päev, kui juhus neid kokku viib, üritab ta poisiga rääkida. Leo järgmine tööpäev venis päris pikaks, kuid ülejärgmine päev silmas ta noort kiusajat koju minemas. Lõvi Leo möödus poisist aeglaselt ning talle ei jäänud märkamata, kui vaimustunult teda silmitseti. Nii pöördus ta sõbralikult poisi poole, küsides kas teda politseiniku töö huvitab. Noore poisi nimi oli Jaan ning ta noogutas vastuseks. Lõvi uuris edasi, miks teda politseinikuamet huvitab. Jaan vastas hoobilt, et politseinikud saavad ära hoida halba ning panna kurjategijaid vanglasse. Lõvi naeratas ja sõnas, et selles suhtes on tal õigus küll, aga milline inimene on siis kurjategija? Noor mees mõtles mõne hetke ja ütles, et otse loomulikult need, kes teevad teistele kurja ja haiget. Lõvi Leo päris edasi, mis on Jaani arvates kurja tegemine. Jaan ei jäänud siingi vastust võlgu. See olevat midagi, mis paneb teise inimese nutma, näiteks võttes temalt midagi ära või lüües teda. Leo usutles ikka edasi, kas poisi arvates peaks politseinik siis igasugust ebaõiglust sallima ning selle vastu välja astuma? “Muidugi,” pahvatas poiss rõõmsalt. Lõvi Leo ütles Jaanile, et õige politseinik, nähes ebaõiglust, üritab ikka võimaluse korral midagi parandada, kahjuks alati pole see võimalik. Leo jätkas:” Jaan sa ütlesid, et kurjategija on see, kes lööb kedagi ja paneb tema niiviisi nutma. Päriselus on kahjuks üha rohkem selliseid juhtumeid, kus tehakse kellegile liiga ilma teda puudutamata.” Leo lisas kurvalt, et see on vaimne vägivald ning seda parandada on ühel politseinikul väga raske. Leo jätkas, et paar päeva tagasi kõndis ta just Jaani kooli juurest mööda ning ta oli väga kurva vaatepildi tunnistajaks, kus suur rühm lapsi narris ühte väiksemat poissi, kes hakkas lõpuks kogu selle kiusamise peale nutma. Väike Jaan muutus selle jutu kestel näost järjest punasemaks. Lõvi rääkis edasi, et see olevat selline suur ebaõiglus, mille peale ei hakka ühegi politseiniku võim: “Võib-olla on see poiss lihtsalt pärit vaesemast perekonnast ning tal ei ole nii uued riideid, kui kõigil teistel ja teda narritakse ainult selle pärast? Lihtsalt väga kurb on, et need lapsed ei mõista oma nooruse tõttu üldse, mida kiustav võib tunda.” Jaan oli muutunud näost veel punasemaks, tema pea oli vajunud norgu ning ta veeretas kinganinaga teel olevaid väikeseid kive, kuid ta kuulas pingsalt. Lõvi Leo rääkis, kui raske on korravalvuritel sellist asja taluda, sest nad ei saa ka sekkuda, kuna see teeks oletavasti kiusatava olukorda veelgi halvemaks. Äkki Leo vabandas poisi ees, öeldes et sellise jutuga võib ta hoopis ära rikkuda noore mehe soovi saada politseinikuks, aga see polevat üldse tema plaanides.

Kõndides olid nad koos jõudnud Jaani koduni. Jaan ütles Lõvi Leole kiirustades nägemist ning ukse enda järel sulgenud, jooksis otsejoones oma tuppa, heitis voodisse ning hakkas tänase päeva üle tõsiselt järele mõtlema. Tema silme ette ilmus mõiste kurjategija. Jaan küsis endalt, et kui tema on teisi kiusates teinud kurja, siis võib tema kohta öelda ju kurjategija? Ometi selline ta olla ei tahtnud. Politseinikuks saamine tulevikus oli aga Jaani jaoks üks väga kindel soov siin elus. Jaanile oli ka selge, et üks hea korrakaitsja ei salli mingil juhul ebaõiglust, aga just seda on ta ise kahjuks oma tegudega põhjustanud. Lõvi Leo oli muutunud talle eeskujuks ning ta teadis, et tema ei oleks Jaani asemel kohe kindlasti teistele halva tegemist sallinud, tema aitas abivajajaid ning poiss tahtis täpselt tema moodi olla. Jaan otsustas homme teha esimese tõsise sammu oma valitud elukutse suunas, nimelt lõpetada Joosepi kiusamine koolis. Lõpuks tuli välja, et see ei olnudki nii raske, kui oli paistnud. Jaan rääkis lihtsalt oma sõpradele sama jutu, mida ta oli Leo käest kuulnud ning pärast seda jäid kõik lapsed kuidagi mõtlikuks. Joosepi kiusamine lõppes peaaegu päevapealt.

Mõne päeva pärast otsis Lõvi Leo pärast tunde ülesse Joosepi ja Jaani klassijuhataja, pärides, kas on toimunud ka mingi muudatus klassis suhtumises kiusatud noormehesse. Õpetaja oli väga üllatunud, kuidas üks võõras seda kõike teab ning ütles, et viimasel paaril päeval on Joosep olnud jah rohkem seltskonnas ning kiusamist pole ta üldse klassis täheldanud. Klassijuhataja lisas uhkelt, et vist aitas tema paarinädala tagune jutt klassijuhatajatunnis, kus ta ütles, et kiusamine on väga halb asi. Lõvi Leo muheles, tänas õpetajat ning seadis oma sammud kodu poole. Umbes nädal aega hiljem silmas Leo Jaani tolle koduuksel, ta hüüdis poissi, küsides kui vana too on. Jaan hüüdis rõõmsalt vastu, et ta on kümnene. Lõvi Leo vastas, et pärast gümnaasiumi ootame sind siis politseikooli! Jaan jäi edasikõndivale Lõvi Leole pikalt järele vaatama, endal sära silmis.

Eriauhind ja hunnik nänni.